fbpx
Close
paf.com

Endine tippmängija: Federeriga oli suurest kolmikust kõige raskem mängida

– Mihhail Južnõi | Foto: AP/Scanpix

Praegu Denis Shapovalovit (Kanada, ATP 16.) treeniv Mihhail Južnõi on olnud ise maailma esikümne mängija (2008 – ATP 8.) ja viimaste aastakümnete üks paremaid Venemaa tennisiste. Tennisnet teeb kokkuvõtte tema intervjuust väljaandele „Sport Ekspress“ ja lisame veidi ka muud huvitavat infot. 

Karjääri jooksul võitis Mihhail Južnõi üksikmängus 10 ja paarismängus 9 ATP turniiri. Kahel korral jõudis ta US Openil poolfinaali (2006, 2010) ning ülejäänud kolmel Suure slämmi turniiril vähemalt veerandfinaali. 2006. aastal alistas ta US Openil veerandfinaalis muuhulgas Rafael Nadali neljas setis.

Kahel korral kuulus Južnõi Venemaa võidukasse Davis Cupi meeskonda (2002, 2006 – need ongi riigi ainsad tiitlid). 2002. aastal Prantusmaa vastu nende lõvikoopas peetud finaalis, mille Venemaa võitis lõpuks napilt 3:2, kanti just Južnõi tõelise rahvuskangelasena käte peal (õhku viskamise elas üle ka Kafelnikov) väljakult minema. Južnõi kaotas Paul-Henri Mathieu vastu kaks esimest setti ja oli suurtes raskustes ka neljandas setis (oli kaotusseisus 2:4 ja kahe punkti kaugusel kaotusest), ent võitis ikkagi mängu väsimuse ja publiku marulise kaasaelamisega võideldes 3:6 2:6 6:3 7:5 6:4. Selle eest sai ta Venemaa kangelase aunimetuse. Esialgu pidi otsustavat viiendat matši mängima Jevgeni Kafelnikov, kes aga asendati viimasel hetkel Južnõiga. Ise kirjeldab ta seda olukorda niiviisi: „Mängimisest sain esimese aimduse hommikul, kui nägin, et Jevgeni Kafelnikov tuli tennisehalli ilma reketiteta. Siis läks Marat Safin oma kohtumises esimest punkti mängima ning ma istusin riietusruumis valmistudes ja sain aru, et minu mäng võib saada otsustavaks (juhul kui Safin võidab . Tegelikult hakkasin hästi mängima alles teise seti lõpus. Ja siis üritas ta (Paul-Henri Mathieu) lihtsalt igat palli rünnata, ei mõelnud eriti palju.“ Seda kohtumist olid jälgimas ka Prantsusmaa president Jacques Chirac ja Venemaa esimene president Boriss Jeltsin, kes oli suur tennisefänn.  

Lisaks tasub äramärkimist fakt, et Mihhail Južnõi on pedagoogikateaduste kandidaat.

Nüüd siis nopped Mihhail Južnõi huvitavast intervjuust.

Kas olete nõus, et tennisel on võrreldes teiste spordialadega keerulisem normaalsesse rütmi naasmine pidevate lendude tõttu üle maailma?

Muidugi. Tennise jaoks teeb olukorra keeruliseks just reisimine. Mõni riik võib karantiini juba eemaldada, mõni aga mitte. Mõni riik ei pruugi inimesi üldse välja lasta. Täisväärtuslikuks programmiks peaksid kõik toimima võrdsetel alustel. Kuid teisalt on tennis sotsiaalse distantsi mõttes üsna turvaline spordiala. Sportlased asuvad üksteisest piisaval kaugusel. On võimalus vähemalt treenida, see on hea. Mõnedes riikides juba võisteldakse.

Aga idee turniiride pidamiseks ilma pealtvaatajateta?

Iga sport ilma fännideta ja pealtvaatajateta on täiesti teistsugune. Kuid parem on mängida, kui üldse mitte mängida. Võib alustada matšidega ilma pealtvaatajateta. Ja varem või hiljem naaseme tennisestaadionile koos pealtvaatajatega. Elu läheb tagasi normaalseks.

Olete üks väheseid Venemaa tennisiste, kes ei lahkunud lapsena USA-sse või Hispaaniaase treenima. Ankeetide veerus “elukoht” kirjutasite alati Moskva...

Jah, ma treenisin alati Venemaal. Ma ei pidanud lahkuma, mul olid loodud siin kõik tingimused. Mul oli oma spetsialistide meeskond. Oluline on see, kellega koos töötad.

Alguses polnud teil vist isegi sponsoreid? Öeldakse, et ilma nendeta pole võimalik tennises sillutada teed tippu.

Mul oli erinevaid hetki. Üks ettevõte sõlmis minuga lepingu, andes mulle raha krediiti. Kui hakkasin kõrgel tasemel mängima, tagastasin kõik. Sponsorite osas… Jah, tennis pole odav spordiala, aga ka mitte nii kallis. Võite alati leida võimalused, et kogu protsessi maksumust optimeerida.

Kuidas teile tundub mõte, et 100 parimat tennisemängijat peaksid madala reitinguga mängijaid rahaga aitama? Kõik ei toeta seda.

Ma suhtun sellesse ideesse negatiivselt, mulle tundub see populistlik. Miks täpselt sada? See tähendab, et ATP 99. aitab ja ATP 101. saab? Kes määrab summa, mille mängijad sisse peaksid loovutama? Ja mis kõige tähtsam, keda me aitame? Millised on kriteeriumid? Kas need on noored, kes alles tõusevad edetabelis? Või sellises vanuses mängijad, kes on juba viis kuni kümme aastat jooksul näiteks 250 piirimail? Arvan, et kui keegi soovib mängijaid aidata, peab looma heategevusfondi ja igaüks saab sinna raha lihtsalt üle kanda vajalikus mahus. Aga kohustada kõiki mängijaid lihtsalt sellepärast, et seisate edetabelis kõrgel, maksma madalamatele mängijatele – mulle tundub, et see on vale.

Kes kolmest meeste tennise valitsejast (Rafael Nadal, Roger Federer ja  Novak Djokovic) on teie arvates kõige tugevam, täiuslikum?

Federer on neist kõige mitmekülgsem mängija. Djokovic on temast stabiilsem. Nadal on samuti stabiilsem ja oma olemuselt psühholoogiliselt kõige tugevam. Kolm suurepärast mängijat, ma ei näe põhjust ühtegi neist kuidagi eriliselt välja tuua. Igaühte eristab mingi mänguelement, mis mulle meeldib. Professionaalsest seisukohast on kõik kolm samaväärsed.

Siinkohal on igati paslik välja tuua Mihhail Južnõi isiklik võitude-kaotuste saldo kolme staariga. Federerile on venelane kaotanud kõik 18 mängu (!), Nadaliga on seis 4-13 ja Djokoviciga 3-7.

Olete mänginud palju matše kõigi kolmega, võib-olla tenniseajaloo parimate mängijatega. Võitsite korduvalt Nadali ja Djokovici. Kellega kolmest oli kõige raskem mängida?

Ma arvan, et vastus on ilmne! Kõige raskem oli Rogeriga mängida. Ja ma ei leidnud tema vastu võtmeid. Ütleme nii, minu mängustiil oli Federeri jaoks mugav. Lisaks on Nadal ja Djokovic nooremad ning meil olid matšid alles siis, kui nad just tuurile sisenesid. Mina olin juba vana kala. Seda tuleb ka arvestada. Roger seevastu alustas minust pisut varem ja temaga oli mul kaks või kolm matši, kus oli mingigi võimalus midagi korda saata.

Kes neist võidab lõpuks kõige rohkem Suure slämmi turniire?

Ootame ära, kui slämmiturniirid naasevad. Nüüd töötab aeg Djokovici heaks, kuna ta on suurest kolmikust noorim. Aga ma usun, et praegune nooremate mängijate plejaad, kes on selleks küpsed, hakkavad lõpuks slämmiturniire võitma.

Kindlasti jättis ka teile eelmise aasta Wimbledoni finaal kustumatu mulje. Federer murdis otsustavas setis seisul 7:7 Djokovici servi, lõi järgmises geimis kaks ässa ja juhtis 40:15. Kas Roger arvas juba, et mäng on võidetud?

Kõik juhtub nii kiiresti, et teil pole sellel seisul aega midagi erilist välja mõelda. Muidugi olid Federeri võiduvõimalused kahe järjestikuse matšpalli juures oma pallingul pea 100-protsendilised. Kuid tennis tõestas taas, et on ettearvamatu.

Kas teil on mingi oma selgitus, mis neil matšpallidel juhtus? Miks Federer neid ei realiseerinud?

Paljud tegurid said siin kokku. Kui vaadata neid punkte tagantjärele, ei olnud seal ju midagi kohutavat. Esimesel korral tegi Federer vea, lõi palli natuke auti. Teisel matšpallil läks võrku, ent vastu tuli õnnestunud passeerlöök. Üks või kaks punkti otsustasid lõpuks mängu saatuse. Meil on selline spordiala, kus kõik võib hetkega muutuda.

Kumb on valusam, kas kaotada näiteks 2:6 1:6 2:6 või siis sedasi matšpallidelt?

Filosoofiline küsimus. Mängid hästi, aga ei võida – see mõjub ahistavalt. Kaotad kergelt, ilma oma parimat mängu näitamata, siis on see samuti ahistav, vahel lausa häbiväärne. Järgmine kord võite aga hoopis võita. Kõik sõltub konkreetsest matšist.

Tennisnet-Pardiralli
scroll to top