fbpx
Close
paf.com

AJALUGU | ATP Masters 1000 sari ja Rooma turniir tähistavad juubelit (lisatud videod!)

– Thomas Muster oli Roomas edukas 1990ndatel aastatel. / Foto: Reuters/Scanpix

Tänavu möödus 30 aastat ATP Masters 1000 sarja, mis on aja jooksul kandnud ka teisi nimesid, loomisest. Üks selle sarja turniiridest, Italian Open, mis just praegu peaks käima, tähistab aga 90 aasta möödumist esimesest turniirist.

Hetkel on aga tegu kurbade juubelitega. ATP Masters 1000 sarjas pidanuks tänavusel hooajal olema toimunud juba neli turniiri ja viies käima, aga tegelikult on see arv koroonaviiruse tõttu ümmargune null. Ning Rooma turniir ehk Italian Open jääb pärast 1949. aastat esmakordselt ära.

Kõigepealt ATP tippturniiride sarjast, millega alustati 1990. aastal ja siis see kandis nime ATP Championship Series. Nii algaastal kui ka praegu on selles sarjas üheksa turniiri, millest seitse on sinna kuulunud kõigi 30 aasta jooksul. Need on Indian Wellsi, Miami, Monte Carlo, Rooma, Kanada (Montreal või Toronto), Cincinnati ja Pariisi (siseväljaku) turniirid. 1990. aastal olid nimekirjas veel Hamburgi ja Stockholmi turniirid, nüüd on nende asemel Madridi ja Šanghai Masters 1000. Vahepealsetel aastatel on veel mõned linnad saanud “suure üheksa” turniire korraldada.

Aastatel 1996-1999 väljendus tippturniiride arv ka sarja nimes (ATP Super 9), aga edaspidi on kasutatud alati nime Masters. Praegune ATP Tour Masters 1000 võeti kasutusele aastal 2009 – tõsi, kuni mulluseni oli seal lisaks sõna “World”, mis nüüd on kaotatud.

Olgu nimi milline tahes, aga läbi 30 aasta on vaid üks mees suutnud võita vähemalt korra iga Masters 1000 turniiri. Ta on Novak Djokovic, kes vormistas täisseeria alles aastal 2018, sest võitis siis esimest korda Cincinnati turniiri. Kuidas on läinud suure kolmiku teistel liikmetel, Roger Federeril ja Rafael Nadalil? Federeril on kaks saviliivaväljakute turniiri (Monte Carlo, Rooma) ikka võitmata, aga Nadal pole kordagi saanud esikohta Miamis ja Pariisis. Ent Nadalile kuulub ühe Mastersi võitude arvu rekord – Monte Carlos on ta juubeldanud 11 korda. Seitse erinevat Masters 1000 turniiri on võitnud ka Andre Agassi – tal puuduvad esikohad Monte Carlos ja kuni 2008. aastani sarja kuulunud Hamburgi turniiril.

Diktaator Mussolini käe all

Rooma turniir ehk Italian Open peeti esmakordselt 1930. aastal ning selle toimumise ajalugu on tihedalt seotud Itaalia fašistliku diktaatori Benito Mussoliniga. Foro Italico tennisekompleksi rajamine (lõplikult sai valmis 1938) toimus otseselt Mussolini juhtimisel – tema initsiatiivil paigutati väljakute äärde ja vahele antiikskulptuure ning algul kandiski tennisekeskus Foro Mussolini nime.

Aga just Mussolini võimuloleku tõttu katkes turniiri korraldamine aastal 1936, sest välismaa tennisistid ei tahtnud enam totalitaarse ja vägivaldse võimuga riigis mängida. Seega jõuti nö esimesel perioodil turniir pidada kuus korda (1930-1935) ja võitjate seas on kõige tuntum mees esimene tšempion (1930) Bill Tilden, kes on ka kümnekordne suure slämmi turniiride võitja (7 x US Open, 3 x Wimbledon).

Kuigi me praegu räägime siin ATP turniiri ajaloost, on tegelikult Italian Openil algusest peale osalenud ka naised, kuid võistlust on peetud ka mujal kui Roomas. ATP ja WTA ühiseks turniiriks (samal nädalal) sai Italian Open alles 2011. aastal.

Isegi ameeriklased võitsid Roomas

Kui Italian Open 1950. aastal taastati, oli edukaim mees Egiptust esindanud tšehh Jaroslav Drobny, kes üsna kiiresti (1950, 1951, 1953) teenis kolm tiitlit. Drobny oli ka kolmekordne slämmiturniiride võitja. Enne profiajastu algust (1969) kerkis kolmekordseks võitjaks ka Martin Mulligan, kes sündis Austraalias, kuid sai 1968. aastal ka Itaalia kodakondsuse, mistõttu see turniir oli talle kodune.

Profiajastu esimestel aastakümnetel enam ühtki multivõitjat ei kerkinud. Ilie Nastase, Björn Borg, Vitas Gerulaitis ja Ivan Lendl suutsid Italian Openi võita kaks korda ja alles 1990ndatel saavutas Thomas Muster kolm tiitlit (1990, 1995, 1996). Tähelepanuväärne on aga see, et kui ATP Masters 1000 ajastul (ehk siis alates 1990) ei võitnud Monte Carlo turniiri ükski ameeriklane, siis Roomas suutsid kolm USA tippmeest võidutseda. Jim Courier tegi seda aastatel 1992 ja 1993, Pete Sampras 1994 ja Andre Agassi 2002.

Eraldi väärib märkimist Sampras, kes kogu karjääri jooksul võitis saviliival ainult kolm tiitlit. Esikoht Roomas oli neist kõige väärtuslikum. Finaalis alistas Sampras Boris Beckeri 6:1, 6:2, 6:2, kusjuures vastase teisel pallingul võitis ameeriklane 44st punktist 27. Becker nimetas Samprase esitust selles finaalis “21. sajandi tenniseks”. Ülal on selle mängu videokokkuvõte.

Nadali ja pisut ka Djokovici ajastu

Nadali ajastu algas Roomas aastal 2005, kui ta oli veel 18-aastane. Hispaanlane võitis samal hooajal ka oma esimese Prantsusmaa lahtiste tiitli, aga oli selleks ajaks saanud aasta vanemaks. Nüüdseks on Nadal võitnud Roomas 9 korda, aga nagu siit artiklist juba nägime, pole see mingi rekord, sest Monte Carlos on ta võitnud ju kahe tiitli võrra rohkem. See-eest Djokovici 4 esikohta on tema liivaväljakute Masters 1000 sarja isiklik rekord, sest Madridis on Djokovic triumfeerinud kolmel ja Monte Carlos kahel korral.

Nadali ja Djokovici omavahelisi finaale on peetud viis ning hispaanlane jäi peale aastatel 2009, 2012 ja 2019 ning serblane 2011 ja 2014. 2011. aasta Rooma turniiri võit kuulus Djokovici 43-mängulise võiduseeria sisse. Nagu võite arvutada, on alates 2005. aastast teistele jäänud ainult kaks tiitlit, mille teenisid Andy Murray 2016. ja Alexander Zverev 2017. aastal.

Roomas mängiti finaale parem viiest setist kuni 2006. aastani ja just viimane oli läbi aegade üks põnevamaid duelle, kui Nadal alistas Federeri 6:7, 7:6, 6:4, 2:6, 7:6. Muide, Federer jõudis Roomas finaali tegelikult enne Nadali, sest 2003. aastal kaotas ta seal hispaanlasele Felix Mantillale. Allpool näete Nadali ja Federeri finaali videokokkuvõtet.

Mis aga puutub veel imelistesse mängudesse, siis paljude arvates aegade täiuslikem heitlus Rooma turniiril peeti hoopis 2018. aasta poolfinaalis, kui telekommentaator Robbie Koenig hüüatas ülekande ajal: “Tennis on jõudnud Jumalate lähedale!” Mängisid aga ikka needsamad Nadal ja Djokovic, ehkki nüüd mitte finaalis. Nadal võitis 7:6, 6:3, aga pallivahetuste pingelisust ilmestab fakt, et mäng kestis 1 tund ja 56 minutit. Selle mängu parimaid hetki näete viimases videos.

scroll to top