28-aastane Shelby Rogers ei ole kuigi tuntud tennisist rahvusvahelises mõistes ega mitte eriti ka USA-s, sest ta ei olnud mingi imelaps ning on oma edetabelikohaga jäänud alati paljude kaasmaalaste varju.
Rogersi kõige tähtsam omadus on aga see, et aeg-ajalt võib ta jõuda heasse vormi ja siis võita peaaegu ükskõik keda. Näiteks võib tuua viis kuud tagasi peetud US Openi, kus Rogers ei võitnud Petra Kvitovat 7:6, 3:6, 7:6 mitte sellepärast, et tšehhitaril olnuks halb päev, vaid hoopis ameeriklanna näitas imelist tennist ja võitlusvaimu. Ja nii on juhtunud ka korra varem – 2016. aasta Prantsusmaa lahtistel. Mõlemal nimetatud turniiril jõudis Rogers veerandfinaali, millega ta ületab oma laupäevahommikust vastast Anett Kontaveiti, kes on sama kaugele jõudnud ühe korra.
Kui aga alustada varasemast, siis juunioride klassis Rogers USA-st väljaspool üldse ei mänginud ja harvade tulemuste najal sai ITF-i noorte edetabelis parimal nädalal 195. koha. Ent ta tuli 2010. aastal USA neidude meistriks ja teenis sellega vabapääsme US Openile, kus ta avaringis kaotas.
Ülikoolid pakkusid Rogersile soodsat stipendiumit, aga ta otsustas kõrghariduse jahtimisest loobuda ja pühendus profikarjäärile. Esimesel aastal (2010) mängis ta endiselt turniire ainult USA-s ja peamiselt 50 000 dollari auhinnafondiga võistlusi, kus ta pidi alustama kvalifikatsioonist või teenis vabapääsme. Veel enne 18-aastaseks saamist jõudis ta 50-tuhandelisel finaali, aga esimese võidu (ikka 50 000 USD) teenis ta 2012. aasta juulis. Edetabelis ta TOP200 hulka siis veel ei mahtunud.
2013 oli veel parem aasta, nüüd võitis Rogers kaks 50-tuhandelist ITF-i turniiri ja oli 75-tuhandelise finaalis. 2014. aastal tegi Rogers järgmise sammu, kui jõudis Bad Gasteinis WTA turniiri finaali. Sama aasta septembris, kui ta US Openil läbis ühe ringi, kerkis Rogers maailma 70ndaks reketiks, aga selle koha ta ületas alles 6. juunil 2016. Nagu eelpool loetust võite aimata, siis just sellel nädalal mängis Rogers Roland Garrosi veerandfinaalis. Ka sellel turniiril alistas Rogers Kvitova, aga see juhtus kolmandas ringis huvitava tulemusega 6:0, 6:7, 6:0. Kuid esimeses ringis oli ta välja lülitanud veel ühe tuntud tšehhitari Karolina Pliškova, kes siis oli WTA edetabelis 17. kohal. Lõpuks kaotas ameeriklanna veerandfinaalis hilisemale võitjale Garbine Muguruzale.
Sellega kerkis Rogers maailma edetabelis 60. kohale ja üheks nädalaks (augustis) käis ära ka TOP 50 sees (49.). 2016. aasta tulemustest väärib veel märkimist Rogersi teine WTA turniiri finaal Rio de Janeiros. Kui ta 2017. aasta algul jõudis Hobarti turniiril veerandfinaali ja Australian Openil 2. ringi, kerkis Rogers edetabelis 48ndaks, mis ongi tema karjääri kõrgeim koht. Seega on Rogers seni TOP50 seas olnud juhukülaline, aga ta tõuseks sinna uuesti, kui võidaks homme hommikul Kontaveiti.
2018. aastal tabas Rogersit vigastus, mis jättis ta ligi aastaks turniiridest eemale. Ta sai küll kasutada vigastuseelset rankingut, aga otsustas ikkagi proovida uuesti jõudu ITF-i turniiridel, et enesekindlust taastada. 2019. aasta septembris ta võitiski oma viienda (auhinnafond 60 000 dollarit) ja 2020. aasta veebruaris kuuenda (100 000) ITF-i turniiri. Kuid esisajasse tagasi jõudis ta alles 17. augustil pärast koroonaviiruse pausi Lexingtoni turniiri poolfinaali jõudmise arvel. Aga siis järgneski edu US Openil, mis tõstis Rogersi 55. kohale.
Hetkel on Rogers maailma 57. reket ja Australian Openi eelsel Yarra Valley Classic’u turniiril mängis ta veerandfinaalis, kus alles otsustava seti asemel mängitud pika tie-break’i järel kaotas maailma esireketile Ashleigh Bartyle, kellega ta nüüd võiks taas kokku minna. Aga selleks tuleks tal teha midagi sellist, mida Eesti tennisesõbrad ei soovi – vaadake kaks lõiku tagasi.
Muide, Yarra Valley turniiri 3. ringis alistas Rogers maailma 19. reketi Petra Martici, kellega ta Australian Openi 2. ringis kohtuda ei saanud, sest Olga Danilovic oli aseatud mängija välja lülitanud. Nii on Rogers enne mängu Kontaveidiga kohtunud vaid kahe kvalifikatsioonist tulnud tennisistiga. Kuid Yarra Valley turniir andis siiski aimu, et ameeriklanna vorm on hea.
Anett kohtus Rogersiga esimest korda üsnagi ammu – 2014. aasta Aucklandi turniiri kvalifikatsioonis, kus ameeriklanna (tollal WTA 126.) oli asetatud kolmandana, ent 249. kohal asunud Kontaveit võitis teda ikkagi 6:1, 6:2. Teine mäng 2019. aasta Wimbledoni avaringis oli juba tasavägisem ja Anett võitis selle 6:0, 3:6, 6:4.
Võib-olla ei ole seda ilus öelda, aga Rogersit iseloomustab pisut ülekaaluline kehaehitus, aga tema liikumine sellest eriti ei kannata. Siiski on ta seda tüüpi mängija, kes tahaks ise domineerida. Rogers lööb kõvasti, aga kindlasti ei lahmi nii hullumeelselt nagu Anetti esimene vastane Aliaksandra Sasnovitš. Võib uskuda, et Rogersiga tekivad ikkagi pikemad pallivahetused, mida mõlemad püüavad oma parimate löökidega lõpetada. Kvitova igatahes ei suutnud Rogersit mullu septembris üle mängida, aga siin tuleb arvestada, et Tšehhi staari tugevus peitub servis ja kiiretes ründelöökides, pika pallivahetuse spetsialist ta ei ole.
Kihlveokontorid on Anetti paremuse hindamisel ettevaatlikud. Enne Wimbledoni avaringi mängu oli Kontaveit palju suurem favoriit, ehkki ta ise 2019. aasta suve esimesel poolel kuigi heas vormis polnud. Nüüd on ilmselt mõlemad paremad kui tunamullu juuli algul. Ennustusportaali Paf võidukoefitsiendid selleks mänguks on Anettil 1,62 ja Rogersil 2,30, mis tähendab, et Eesti esireket on umbes 60-protsendiline soosik. Kui võrrelda, siis Sasnovitši ja Heather Watsoni vastu loeti Anetti märksa suuremaks favoriidiks. Serv tundub olevat mõlemal vastasel väga hea, sest eelmises ringis lõi Anett 10 ja Rogers lühemas mängus 7 ässa.
Kohtumine peaks väga suure tõenäosusega algama laupäeval kell 10 Eesti aja järgi ja see peetakse peaväljakul ehk Rod Laver Arenal, aga publiku puudumise tõttu see fakt iseenesest liiga suurt tähtsust ei oma. Kunagi kirjutati, et Anettile õhtupoolsed mängud (Austraalias on kell 19) eriti ei istu, aga viimasel paaril hooajal on ta seda juba mitu korda ümber lükanud.