Loo autor on Martin Aadamsoo, kelle poeg Villem on käinud läbi kogu tee lastetennisest kuni noorteklassi lõpuni.
Kui nelja-aastane laps esimest korda väljakule astub, on palju asju, millega tema vanemad ei oska arvestada. Ka häid nõuandjaid pole alati käepärast ja nii on sageli ainsaks infoallikaks teised lapsevanemad. Olen teinud läbi tennisevanema teekonna lapse neljandast kuni kaheksateistkümnenda eluaastani ja jagan oma kogemust. Ikka selleks, et lastel püsiks sära silmis ja reket käes, sest see ala on suurepärane.
Villem alustas mängimist neljaselt Kadriorus, samas klubis ja sama treeneri juures, kus ta emagi. Tennis on traditsioonidega ala. Lisaks mängis ta jalgpalli ja käis ujumas. Lapse otsus jääda tennise juurde tuli kiiresti. Sama teed on alustanud ka Villemi õde ja vend, aga nemad ei jäänud tennise juurde pidama ja õest tuli hiljem hoopis koolispordi maailmameister kergejõustikus. Neljateistkümne aasta jooksul osales Villem kokku ligi kahesajal turniiril, võitis 80 karikat ja pidas üle 1000 võistlusmängu, püsides kogu selle aja jooksul oma vanuseklassi Eesti TOP10s. Tema teekond pole seega kõige tavapärasem, aga seda rohkem on siit kaasa võtta õppetunde.
Tähelepanek 1: laske lapsel proovida erinevaid spordialasid. Mitmekülgne kehaline koormus tuleb kasuks ka siis, kui laps lõpuks tennise kasuks otsustab. Tennis kipub arendama kehapooli erinevalt ja muu füüsiline koormus on hädavajalik, et hoida tulevikus ära vigastusi.
Tennis on kallis ala. Kui teile tundub, et kuskil vedeleb tuhandeid eurosid vaba raha aastas, siis pange laps kindlasti tennisetrenni. Mida aasta edasi, seda suuremaks kulud kokku kerivad. Siia alla arvestage klubi liikmemaks, väljakuajad, varustus, võistlustele reisimine, hotellid, taksod, toidud, üldfüüsilised trennid, eratreenerid jne. Halb uudis on see, et pärast noorteklassi läheb asi kordades kallimaks.
Tähelepanek 2: kui teie perel ei ole võimalik selliste kuludega kaasa minna, siis on tennis ikkagi suurepärane ala, aga võistlustel konkurentsis püsimine võib muutuda lapsele raskeks. Mängida on siiski tore ka ilma võistlemata. Hea, kui saate selle valiku enda pere jaoks õigel ajal ära teha.
Eestis on tennise kandepind viimase 15 aastaga väga palju laienenud, aga suur osa väliväljakutest pole enamuse osa aastast kasutatavad. Mis tähendab, et siseväljaku aegu ei ole tihti saada ja need, mis on, maksavad krõbedat hinda. Tasuta avalikke väljakuid Eestis ei ole, täpsemini – Ruhnus siiski on üks. Suvised liivaväljakud on odavamad, aga kuna Eestis sajab tihti, kipuvad võistlused sageli venima. See on aeg, mis teil tuleb ka endal vabaks teha, et last teises linnas võistlustel saata. Lisage see julgelt eelarvesse. Kui tahate treeneri lapsega võistlustele saata, lisage seegi kuludesse või proovige teiste lastevanematega ülesandeid jagada.
Tähelepanek 3: arvestage enda suure ajakuluga vähemalt senikaua, kuni lapsed ise reisima saavad hakata, eriti välisturniiride puhul. Turniir võib kesta terve nädala ja alguses ei ole teada, kui kauaks tuleb sihtkohta jääda.
Tennis on emotsionaalne mäng. Arvestage, et peaaegu iga laps umbes vanuseni 12 eluaastat nutab pärast kaotatud mängu. Kui ei nuta, siis ei püsi ta ka pikemalt ala juures, sest puudub pühendumus. See on stressirikas ja igaühele ei sobi. Lihtne rehkendus on selline: kui mängust saadav positiivne energia on lapse jaoks väiksem kui kaotustest saadav negatiivne, siis oleks vast mõistlik ala vahetada.
Tähelepanek 4: lapse jaoks on võistlused väga stressirikkad. Ärge pange nende õlgadele lisaks veel enda emotsioone, pragades väljaku ääres. Mõne lapse jaoks on üldse mugavam, kui vanemat mängu juures pole. Aktsepteerige seda soovi, kuigi kiusatus mänge vaadata võib olla suur.
Paljud Eesti klubid, millest kogu töö lastega algab, on aegade jooksul välja kujunenud pisut sporaadiliselt. See ei ole kriitika, vaid konstateering. Edu ehitatakse üles kildhaaval ja pika protsessina.
Eelöeldu taustal kipuvad lapsevanemad tegema järelduse, et välismaa tenniseakadeemiad on nende lapse jaoks parem valik. Päris nii see alati ei ole. Välisakadeemias võib saada ka kehvema tulemuse, kulutades sellele samas palju rohkem ehk isegi kuni 40 000 eurot aastas. Lisandub küsimus, kuidas laps välismaal koolis käib. Lõpuks sõltub akadeemia tulemuslikkus mitte nimest, vaid sellest, kes on treener ja treeningukaaslased. Kui nendega täkke ei lähe, on mõistlikum käia oma kodulinna klubis. See, kas läheb täkke või mitte, selgub alles kohapeal ja pikema aja jooksul. Ei maksa unustada, et akadeemiad on äriettevõtted, mille esmane ülesanne ei ole Eesti laste tenniseoskust arendada, vaid kasumit teenida.
Tähelepanek 5: ärge proovige oma lapse elu ümber tennise kujundada, kui on näha, et tippu jõudmisest jääb vajaka. Seda oskavad hinnata suure kogemusega treenerid, kui neid delikaatselt kuulata. Kuulake treenereid, isegi kui see, mida te kuulete, teile ei meeldi.
Väikese lapsena unistavad paljud lapsed profikarjäärist, neil on lemmikud maailma tippude seas, kelle sarnaseks nad tahavad saada. See on loomulik, aga lapsevanemal on mõistlik arvestada, et pigem ei saa. Täna on Eesti noormängijatest tipule kõige lähemal Mark Lajal, kes on juba aastaid elanud ja treeninud Prantsusmaal, aga jõudis alles hiljuti maailma TOP200 sekka. Üleminek noorteklassist täiskasvanutesse on üliraske ja reeglina jääb katki, sest konkurents tennises on individuaalaladest maailma kõige suurem. Siin ei aita ka nurkade mahasõitmine. Võite lennutada oma lapse mõnele eksootilisele maale võistlema, lootuses, et vastased on nõrgad ja ta tõuseb edetabelis. See võib töötada juunioride tasemel umbes 1500. edetabelikohani, aga sealt edasi mitte. Edu tuleb ainult raske, süsteemse ja pühendunud tööga.
Tähelepanek 6: edu ei saa osta, aga selleni jõudmisele aitavad kaasa targad valikud.
Ei ole spordipsühholoogi, kes ei räägiks sellest, kuidas vanemad ei peaks oma ambitsioone lapse peal välja elama. Karm tõde on see, et tipus on tihe ja kõik sinna ei mahu. Viie aasta tagusest poiste esisajast jätkab täna võistlemist 30. Laps on tubli juba sellepärast, et ta seisab väljakul, reket käes. Tunnustage teda selle eest. Muide, spordipsühholooge, kes võiks lapsi aidata, on Eestis nii vähe, et lihtsam on proovida ise lapsele psühholoog olla. Kõige kindlam on seda teha talle toeks olles ja patsi lüües.
Liiga agarad vanemad panevad oma lapsed enneaegselt eratrenni. See on väga halb mõte. Laps ei ole kurk, mida kasvuhoones suuremaks kasvatada. Ta on täpselt nii edukas, kui palju tal on sisemist tahet ja sportlikke eeldusi. Taaskord ei ole siin pikema aja jooksul võimalik nurki maha sõita. Lisaks võib nii ära kaduda kogu lõbu mängida teiste omaealistega ja tunda sellest lihtsalt rõõmu.
Tähelepanek 7: arengut ei saa forsseerida. Eratrennid on vajalik osa mängijaoskuste parandamises, aga nendega ei ole mõtet alustada liiga varakult. See ei anna tulemust.
Murdeea keskel hakkab noortele kohale jõudma, et maailma tipp ja profikarjäär pole ehk need sihid, mida endale võtta. Selle kõrvale tuleb tihti teine eesmärk pürgida tennisistina heasse Ameerika ülikooli. Viie aasta tagusest noorte TOP100 mängijast on täna USA ülikooli jõudnud kümmekond, see on täiesti arvestatav alternatiiv. Ühtlasi võib see olla parim võimalus lapse harrastusele kulutatud raha kaudselt tagasi saada. Heas eraülikoolis õppimise aastane kulu ulatub 80 000 – 90 000 dollarini. Kui laps sobib oma tasemelt ülikooli võistkonda, võib peaaegu kogu selles mahus saada rahalist abi. Euroopas ja mujal maailmas selline võimalus spordi abil reeglina puudub.
Selle unistuse poole liikumisel on aga paljud noored ja nende vanemad üsna vähe kursis, kuidas süsteem töötab. Sportlikult võib laps edukas olla, aga kui akadeemilise poole peal on suured lüngad, siis head nahka sellest ei tule. Seetõttu ei ole kõige mõistlikum maksta kõrgeid tasusid agentidele, kes pakuvad ülikoolitreeneritele meilide laialisaatmise teenust. See ei tööta, kui teie lapse ambitsioon on saada tõesti heasse kõrgkooli.
USAs on ligikaudu 2800 ülikooli ja suur osa neist osaleb erinevatel tasemetel ülikoolidevahelistes liigades. Selle hulga juures peab noor väga selgelt läbi mõtlema, mis on tema ootused, eesmärgid ja realistlikud võimalused. Just akadeemilise poole pealt ei tee spordiagendid teie lapse jaoks praktiliselt mitte midagi. Ülikoolide sisseastumisprotsess on aga seda keerukam, mida suurem on konkurss ehk mida parem on kool. Peate arvestama, et kokku tuleb panna kopsakas pakett materjale: keele- ja akadeemilised testid, kirjandid, soovituskirjad, hinnete ärakirjad, huvide ja hobide kirjeldused, mänguvideod, mängijaprofiil jne. Ühendust tuleb võtta konkreetsete ülikoolide treeneritega ja ennast piltlikult öeldes müüa, teha intervjuusid ja vestlusi.
Tähelepanek 8: tennis võib olla hea teejuht tipphariduseni. See nõuab aga ka akadeemilist tööd ja ennekõike pikka ettevalmistust, mida tuleb alustada vähemalt poolteist aastat enne õpingute algust, aga pigem veelgi varem. Võistkonnad komplekteeritakse ammu enne ülikoolide veebilehel olevaid vastuvõtutähtaegu. Pelgalt agendile lootmine ei too oodatud tulemust. Ülikoolide rahastusmudelid on väga erinevad ja neis orienteerumiseks on vaja teadjate abi.
Oleme Villemiga ise selle protsessi just läbinud ja saan aidata ka teisi lapsevanemaid. Võtke julgesti ühendust aadressil aadamsoo.m@gmail.com.
P.S. Tänaseks on Villem kindlustanud endale vastuvõtu ja täisstipendiumi neljaks aastaks Ameerika TOP15 liberal arts ülikoolis Hamilton College.
