Andre Agassi on üks legendaarsematest ja värvikamatest tennisistidest läbi ajaloo. Endine maailma esireket, kes mängis profitennist aastatel 1986-2006, kogus karjääri jooksul kaheksa suure slämmi tiitlit ja 1996. aasta olümpiakulla. Täna tähistab ta 50. juubelisünnipäeva.
Andre Kirk Agassi on sündinud 29. aprillil 1970. aastal Las Vegases, Nevadas. Tema ema nimi on Elizabeth “Betty” Agassi ja isa nimi Emmanuel “Mike” Agassi. Isa omas Andre karjääris väga suurt rolli – tegemist on Iraanis Armeenia ja Assüüria päritolu vanemate perre sündinud endise poksijaga, kes osales isegi olümpial. Üks Emmanueli eelkäijatest muutis oma perekonnanime Armeenia Aghassianist inglisepärasemaks Agassiks. Lisaks Andrele oli peres veel kolm vanemat last – Rita, Philip ja Tami.
Pesamuna Andre alustas tennise mängimist juba 3-aastaselt ning teda peeti ülimalt andekaks, kuid ameeriklase lapsepõlv ei olnud kerge. Mike Agassi oli pähe võtnud teha oma lastest professionaalsed tennisistid ning kuigi ka kõik vanemad lapsed mängisid heal tasemel, ei andnud nad välja elukutseliste mängijate mõõtu. Seega suunas isa kogu energia kõige nooremasse pojasse ning tegi talle kodus mitme tunni pikkuseid treeninguid. Siinkohal lõik Agassi autobiograafiast “Avatud”:
“Isa karjub kõike kaks korda järjest, mõnikord kolm korda, mõnikord kümme. “Kõvemini,” ütleb ta, “Kõvemini! Löö varem! Kurat võtaks, Andre, löö varem. Tõrju palli, tõrju palli.” Nüüd tahab isa mind minema tõrjuda. Ta karjub otse mu kõrva sisse. Sellest ei piisa, et ma taban kõike, mida draakon minu poole sülitab; isa tahab, et ma lööks kõvemini ja kiiremini kui draakon. Ta tahab, et ma võidaksin draakonit.”
Andre oli sel hetkel kõigest 7-aastane ja draakon oli tegelikult pallimasin, mille ta isa muutis koletiseks. Mike Agassi oli veendunud, et kui Andre teeb iga päev 2500 lööki, mis teeb aastas miljon lööki, siis ta võidab kindlasti Wimbledoni. “Mitte miski ei vii isa suuremasse raevu kui palli võrku löömine. Talle ei meeldi, kui löön palli külje pealt välja, ta karjub, kui ma viivitan, aga kui ma selle võrku vuhistan, siis ajab ta vahtu suust välja… Käed tahavad otsast ära kukkuda. Tahan küsida: kui kaua veel, paps? Aga ma ei küsi. Ma teen, nagu kästakse. Löön nii kõvasti, kui jaksan, siis pisut kõvemini.”
Ka väljaspool väljakut oli Mike Agassi huvitav kuju. Andre kirjeldab raamatus, kuidas tema isa kandis taskus alati soola ja pipart kaasas juhuks, kui keegi teda tänaval ründab ja tal tekib vajadus kallaletungija pimedaks teha. Ta oli vägivaldne mees, kes võttis liikluses ärritudes nii mõnigi kord relva välja. Mis kõige olulisem, isa ei lasknud oma pojal kunagi valida, kas ta üldse tahab tennist mängida. Andre Agassi on ka öelnud, et tal oli tennise vastu sügav vihkamine. Samas aga ütles Agassi The Guardianile antud intervjuus, et kuigi ta ei saanud oma elu valida, suutis ta lõpuks ise selle üle kontrolli võtta.
13-aastaselt lõppesid Agassi treeningud isaga, sest ta saadeti Floridasse Nick Bollettieri akadeemiasse, kellest sai hiljem tema ametlik treener. Algselt pidi Agassi akadeemiasse jääma ainult kolmeks kuuks, sest vaid nii palju sai tema isa rahaliselt lubada. Kuid pärast seda, kui Bollettieri oli näinud Agassit 30 minutit mängimas, helistas ta Mike Agassile ja ütles: “Võta oma raha tagasi. Ta on siin tasuta.” Bollettieri oli Agassi talendist täiesti rabatud. Varsti pärast seda tuli Agassi 9. klassis koolist ära, et keskenduda tennisekarjäärile.
Agassist sai professionaalne tennisist 16-aastaselt ning 1986. aasta lõpuks oli ta juba 91. edetabelikohal. Kohe, kui ameeriklane tenniseareenile saabus, tõmbas ta endale palju tähelepanu oma karisma, metsikute juuste ja eredate riietega. Temast sai meediasensatsioon – iga sammu jälgiti ja eraelu arutati. Agassi sõlmis sponsorlepingu Nikega isegi enne seda, kui oli võitnud esimese tiitli. Tema poolt reklaamitud toodete loosungiks sai Image is everything, mis pälvis palju kriitikat. Arutati, kas selle hea väljanägemise ja erilise stiili taga ka mingit sisu on. Agassi tekitas pahandust traditsiooniliste tennisearmastajate seas ka sellega, et keeldus mängimast Wimbledonis turniiri riietuskoodi ja murukatte pärast.
1987. aastal võitis ta oma esimese kõrgema tasemega tiitli Sul American Openil ning lõpetas aasta juba 25. reketina. 1988. aasta detsembriks oli Agassi kogunud auhinnaraha miljon dollarit pärast kõigest 43 turniiri mängimist – see teeb temast mängija, kes on kõige kiiremini sellise tasemini jõudnud. Samal aastal jõudis ta juba nii Prantsusmaa kui USA lahtiste poolfinaali. 18-aastaselt oli ta aasta lõpuks maailma kolmas reket, Ivan Lendli ja Mats Wilanderi taga.
Agassi võitis pärast kolmekordset finaali jõudmist ja kaotamist oma esimese suure slämmi tiitli 1992. aastal Wimbledonis, võites viiesetilises finaalis Goran Ivaniševicit. See oli suur sündmus, kui Agassi 1991. aastal pärast kolmeaastast keeldumist Wimbledoni naasis. Pealtvaatajad korraldasid ovatsiooni, kui ameeriklane jalutas väljakule üleni valges – tegelikult võis Wimbledonis kanda ka triipe või mustrit, aga valge pidi domineerima. Agassi tegi aga naasmise just sellega suureks sündmuseks, et tema riietus oli valgemast valgem. Kui 1991 piirdus ta veerandfinaaliga, siis järgmine aasta saabuski oodatud triumf.
1993. aasta ei olnud ameeriklase jaoks parim aasta, sest ta pidi läbi tegema randmeoperatsiooni. 1994. aastal tuli uuesti tõus – Agassi tiimiga liitus uus treener Brad Gilbert, kes aitas tal harjutada püsivamalt ja rohkem taktikapõhiselt. Samal aastal võitis ta US Openi tiitli jällegi viiesetilises finaalis, olles maailma esimene mees, kes võitis selle turniiri asetamata mängijana. 1995. aastal võitis Agassi ka Austraalia lahtiste finaali ning sai aprillis esimest korda maailma esireketiks. 1996. aasta ei olnud ameeriklase jaoks nii edukas kui eelmine, kuid ka sel aastal oli oma tippsündmus – Agassi tuli Atlantas olümpiavõitjaks, alistades finaalis Sergi Bruguera.
1997. aasta oli Agassi karjääri madalpunkt. Lisaks randmevigastusele hakkas ta kasutama narkootikume, täpsemalt amfetamiini, ning põrus ATP dopingukontrollis. Agassi kirjutas selgituskirja, milles väitis, et sõber pani talle seda joogi sisse, ning ATP loobus karistusest. Oma autobiograafias tunnistas Agassi, et see kiri oli vale, kuid pärast seda suutis ta küll õnneks narkootikumide tarvitamise lõpetada. Samal ajal hakkas Agassi abielu näitleja ja modelli Brooke Shieldsiga (The Blue Lagoon – 1980, Endless Love – 1981) karile minema ning kõige selle tagajärjel kaotas ameeriklane huvi tennise vastu. Ta ei võitnud ühtegi kõrgetasemelist turniiri ning kukkus edetabelis lausa 141. kohale. Muideks, Brooke Shieldsi vanaisa, Frank Shields kuulus tennises 30-ndate alguses maailma paremikku. US Openil (1930) ja Wimbledonis (1931) jõudis ta üksikmängus koguni finaali.
Pärast mõõnaperioodi suutis Agassi jõuda tagasi oma parimasse vaimsesse ja füüsilisse vormi ning sai veelgi edukamaks kui karjääri esimeses pooles. 1998. aastal alustas Agassi karmi treeningkavaga ning hakkas tasapisi uuesti tipu poole pürgima, mängides Gilberti soovitusel Challengeri turniire, et seal enesekindlust taastada. Ta võitis seejärel viis tiitlit ning jõudis 110. edetabelikohalt kuuendaks. 1999. aastal võitis Agassi Prantsusmaa lahtiste tiitli ning saavutas sellega karjääri suure slämmi, olles võitnud vähemalt korra kõik neli slämmiturniiri.
Roland Garrosis algas Agassi imeline seeria, kui ta võitis neljal slämmiturniiril järjest 28st mängust 27. Ainsana jäi ta Wimbledonis finaalis alla Pete Samprasele, kuid võitis US Openi ja 2000. aasta alustuseks ka Australian Openi. Uuesti esireketiks oli ta tõusnud juba nende kahe võidu vahepeal. Ühtlasi oli 1999 ainus aasta, mille Agassi esireketina ka lõpetas. 2000. aastal jõudis ta veel poolfinaali Wimbledonis.
2001. aasta oli natuke eelmise kordus – ta kaitses Austraalias tiitlit ning jõudis Wimbledonis poolfinaali ja US Openil veerandfinaali, lõpetades aasta kolmanda reketina. 2002. aasta algas Agassi jaoks pettumusega, sest ta oli sunnitud vigastuse tõttu Austraalia lahtised vahele jätma. Viimane kõikidest legendaarsetest duellidest Samprasega leidis aset USA lahtistel, kus Sampras neljas setis võitis. See oli ka Samprase karjääri viimane turniir.
2003. aastal võitis Agassi oma kaheksanda ja ühtlasi viimase suure slämmi tiitli Austraalias. Samal aastal tõusis ta jälle esireketiks ja jõudis USA lahtistel poolfnaali. 2004. aasta algas Agassi jaoks viiesetilise kaotusega Austraalia lahtiste poolfinaalis Marat Safinile, mis lõpetas Agassi 26-mängulise võiduseeria (kuna 2002 jäi vahele, oli ta Melbourne’is võitnud kolm korda järjest) sellel turniiril. Küll aga võitis ta Cincinnati turniiri ja kasvatas oma karjääri tiitlite arvu 59-ni. Kuigi 2005. aastal võitles Agassi vigastustega, jäi seda tähistama veel üks suure slämmi finaali – US Openil kaotas ta lõppkohtumises Roger Federerile. Kokkuvõttes jäi Agassi slämmifinaalides siiski plussi – 8 võitu ja 7 kaotust. Aasta lõpuni püsis ta veel esikümnes (8.).
2006. aasta jäi Agassi karjääri viimaseks. Ta ei saanud hüppeliihese vigastuse tõttu osaleda oma lemmikturniiril, Austraalia lahtistel ning lisaks sundisid seljavigastus ja muud valud teda loobuma veel mitmest turniirist. Ta jättis vahele liivahooaja ja naasis Wimbledonis, kus kaotas kolmandas ringis Rafael Nadalile. Seal teatas ta ka kavatsusest lõpetada karjäär pärast US Openit. Andre Agassi viimaseks mänguks jäi New Yorgis 3. ringi kohtumine, kus ta kaotas Benjamin Beckerile neljas setis. Mängule järgnes publiku nelja minuti pikkune ovatsioon ja karjääri lõpetamise kõne.
Jim Courier on öelnud, et Andre Agassil on tennise jaoks kõigi aegade paremad silmad ja käed. Kui nad treenisid ja mängisid koos Michael Changi ja Aaron Kricksteiniga, siis vahepeal proovisid kõik mehed sihtmärkidele pihta lüüa, kuid Agassile ei saanud keegi vastu. Karjääri esimeses pooles põhines Agassi mängustiil suhteliselt agressiivsel tagajoonemängul. Ta soovis punkte kiiresti lõpetada ning sellele aitas palju kaasa tema lemmiklöök – lame tagakäsi mööda joont. Lisaks agressiivsusele võttis Agassi väga palju palle tõusult, sest nii isa kui Nick Bollettieri olid teda niimoodi treeninud.
Pärast Brad Gilbertiga koostöö alustamist toimus tema mängustiilis aga muutus – Agassi hakkas tegutsema rohkem taktikaliselt ja vähendas tagajoonemängu agressiivsust. Gilbert julgustusel hakkas Agassi hoopis vastaseid pikkade ja lamedate tagajoonepallidega ära väsitama, kuid pidas ise tänu paranenud füüsilisele vormile hästi vastu. Kuna Agassi kasvas üles kõvakattega väljakutel, oli ta ka seal kõige edukam. Samas mängis ta suurepäraselt ka saviliivakattel, kuid muru talle üldiselt ei sobinud. Seetõttu oli üllatav, et Agassi võitis oma esimese suure slämmi tiitli just Wimbledonis.
Agassi teenis karjääri jooksul auhinnaraha üle 30 miljoni dollari. Lisaks sellele sai ta toetuste ja sponsorlepingute abil üle 25 miljoni dollari aastas, mis teeb temast spordiajaloos neljanda nii palju teeninud mängija. Pärast karjääri lõpetamist osales ameeriklane mitmetel heategevusturniiril ja -mängudel ning ta lõi 1994. aastal ka oma heategevusfondi, mis pakub rasketest tingimustest pärit lastele võimaluse saada haridus ja tegeleda huvialadega. Lisaks sellele avas Agassi omanimelise kolledžiks ettevalmistava kooli, mis alustas tööd Las Vegases 2001. aastal. Praegu töötabki ta põhiliselt erinevate haridusprogrammide- ja algatuste arendamisega.
Pärast ebaõnnestunud kooselu Brooke Shieldsiga abiellus Agassi 2001. aastal teise tenniselegendi Steffi Grafiga. Neil on kaks last – poeg Jaden Gil, kes sündis 2001. aastal, ning tütar Jaz Elle, kes sündis 2003. aastal. Agassi on öelnud, et nad kindlasti ei sunni oma lapsi hakkama tennisemängijateks, ning praegu elavad nad õnnelikult Summerlinis, Las Vegas Valleys. Üks huvitav fakt, mida Agassi kohta enamik inimesi teab, on see, et ameeriklane kandis parukat. Nimelt hakkas ta üsna vara kiilanema ning olles väga tuntud oma uhke soengu poolest, oli see tema jaoks tõsine probleem. Seetõttu kandis ta mängides parukat, kuni lõpuks alla andis ja ennast 1995. aastal kiilaks ajas.
Aeg-ajalt tegutseb Agassi siiski endiselt tennisemaailmas. 2017.-2018. aastal juhendas ta Novak Djokovici, kuid koostöö lõppes Agassi sõnul erimeelsuste tõttu. 2011. aastal võeti ameeriklane vastu ka Tennis Hall of Fame’i.
Loo autor Nell Natali Kivi
