fbpx
Close
paf.com

Parimad mängijad, kes kunagi pole võitnud suure slämmi turniire (1)

Marcelo Rios on meestest ainus esireket, kes pole slämmiturniiri võitnud. / Foto: internet

USA spordikanal ESPN tõi välja parimad tennisistid, kellel on mitmeid saavutusi ja karjääri jooksul saavutatud kõrge edetabelikoht, aga slämmi nad võitnud pole.

Ka tegevmängijate seas me võiksime sellesse ritta panna näiteks Karolina Pliškova (Tšehhi, WTA 2.) või Dominic Thiemi (Austria, ATP 3.), aga neil mõlemal on ees veel vähemalt viis-kuus aastat (kui mitte rohkem), et seda “viga” parandada. Pliškova on hetkel maailma tennises ainus esireketi tiitlit omanud, aga slämmi mitte võitnud tennisist.

Kuid selles loos vaatleme siiski viit mees- ja naismängijat, kelle karjäär juba läbi ja slämm võitmata. Ühe napi erandiga on nad kõik kuulunud maailma edetabeli esikolmikusse ning isegi kolm kunagist esireketit mahub sellesse nimekirja. Nii mitme sellesse suhteliselt õnnestusse seltskonda valitud mängijatest olidki seetõttu õnnetud, et sattusid mängima aegadel, mil maailmas olid kindlad valitsejad – näiteks meeste tennises alates 2004. aastast või naiste tennises 1980ndatel ja 1990ndatel, kui algul Chris Evert ja Martina Navratilova, aga hiljem Steffi Graf ja Monica Seles võtsid ära peaaegu kõik tiitlid. Alustame loetelu ATP mängijatest, veidi hiljem avaldame naismängijate loo.

Marcelo Rios (Tšiili), profikarjäär 1994-2004

Karjääri kõrgeim edetabelikoht: 1.
Tulemused suure slämmi turniiridel: Australian Openi finaal (1998) ja kolm veerandfinaali muudel slämmidel.
Parimad tulemused: võitis Grand Slam Cupi (1998) ja tegi nn Sunshine Double’i (Indian Wells+Miami, 1998).

ATP mängijate nimistut tuleb alustada just Riosega, sest tšiillane on ainus meestennisist, kes juhtinud maailma edetabelit, aga pole võitnud slämmiturniiri. Liidrikohal oli ta kokku kuus nädalat (kaks perioodi, 4 + 2) ja seda muidugi 1998. aastal nagu tulemustest võib aimata. Tollal oli tegemist peamiselt Pete Samprase valitsemisajaga, kuid 1999. aasta suvel võttis liidrirolli üle Andre Agassi. “Rios on andekaim mängija, kes pole kunagi slämmi võitnud. Ma nägin, kuidas ta väljakul tegi kõigi vastaste elu raskeks. Ja ta suutis seda parimaid oskusi välja panemata,” ütles Roger Federeri kunagine treener Paul Annacone.

Plussid. Kuigi tema mängustiil oli nö pehme, võis seda pidada vastaste jaoks ebamugavaks, millele lisas vürtsi vasakukäelisus. Kuigi Riose palling ei olnud võimas, oskas ta seda hästi kasutada ja tema mänguline instinkt oli uskumatu. Ta võis erinevatest positsioonidest teha erinevaid lööke, mida vastane ei oodanud. “Tema löögimeisterlikkus ja oskus leida vastase nõrku kohti oli briljantne. See, mis tundus raske, oli talle kerge ja ta liikus väljakul näiliselt pingutamata,” ütles ESPN-i analüütik Darren Cahill, kes on töötanud paljude tipptennisistide treenerina.

Miinused. Riose puhul taanduvad kõik miinused sellele, et tal polnud tõsist spordimehe hinge ja treeningutahet. Kui kõik tuleb lihtsalt, siis ei taheta oma mängu arendada ja Riose tipputõus peatus enne, kui jõudis õieti alata. Oma koht oli selle juures ka distsipliinirikkumistel ja vägivaldsetel intsidentidel väljaspool platsi. Patrick McEnroe: “Rios oli sama andekas ja mitmekülgne nagu Agassi, aga tal polnud tema pühendumust ja tööeetikat. Et Riose karjääri hakkasid segama vigastused, tuleneb samuti tema vähesest treenitusest.”

Riose karjääri võtab ehk kõige paremini kokku ESPN-i analüütiku Cliff Drysdale’i (1960ndate tipptennisist) lause: “Ta oli kehaliselt erakordne talent ja pallikontrolli geenius. Samal ajal oli ta kõigi aegade antisotsiaalseim sportlane.” Nii et käitumise ja ebasportliku mõtteviisiga võttis Rios ise endalt võimaluse võita kas või üks slämmiturniir. Oma ainsas finaalis 1998. aasta Australian Openil kaotas ta Petr Kordale 2:6, 2:6, 2:6. Rios pani karjäärile punkti 2004. aastal, kui ta oli alles 28-aastane.

Guillermo Coria. / Foto: Reuters/Scanpix

Guillermo Coria (Argentiina), 2000-2009

Karjääri kõrgeim edetabelikoht: 3.
Tulemused suure slämmi turniiridel: Roland Garrosi finaal (2004) US Openi kaks veerandfinaali.
Parimad tulemused: liivaväljakute kuningas aastail 2003-2005, selle hulgas kaks võitu Masters 1000 turniiridel.

Guillermo Coria on veel üks Lõuna-Ameerika tennisist, kes lõpetas profikarjääri liiga vara – 27-aastaselt. Ligi kaheaastase perioodi jooksul oli ta liivaväljakutel maailma parim, aga võimuvahetus sai teoks 2005. aasta Rooma turniiri finaalis, kus ta viies setis kaotas 18-aastasele Rafael Nadalile. Huvitav küll, aga pärast seda, kui Nadal alustas saviliivakattel oma võidumarssi, ei olnud Coriast enam tippmängijat – ta ei pääsenud pärast 2005. aastat enam ühegi ATP turniiri finaali.

Selles loos toodud mängijatest pole keegi olnud suure slämmi võidule nii lähedal kui Coria. Pealegi oli ta 2004. aasta Prantsusmaa lahtiste suurfavoriit, sest kohtus finaalis kaasmaalase Gaston Gaudioga, kes oli edetabelis alles 44. Coria juhtis mängu 6:0, 6:3, 4:4, 40:0, kui kaotas selle edu pealt oma pallingu. Otsustavas setis ei kasutanud ta servi seisul 5:4 ja 6:5, mängides maha ka kaks matšpalli. Tulemus oli lõpuks Gaudio kasuks 0:6, 3:6, 6:4, 6:1, 8:6. Võitja ütles pärast mängu: “Kaotust slämmiturniiri finaalis kahelt matšpallilt pole kellelgi kerge üle elada. Eriti aga siis, kui kaotad minusugusele mängijale.”

See pettumus vajutas ka pitseri enne Nadali liivaväljakute kuningaks ja “El Mago’ks” (võlur) kutsutud Coria karjäärile. “Ta oli välkkiire mängija ja kõigi aegade üks paremaid servitõrjujaid,” ütles 175-sentimeetrise Coria kohta ESPN-i analüütik Sam Gore. Tõrvatilk meepotti oli tema karjääri alguse dopingukeeld, mis vähendati kahelt aastalt 7 kuule, kui selgus, et Coria tarvitas multivitamiini, mis talle teadmata sisaldas anaboolset steroidi nandroloni.

Plussid. Coria on endiselt maailma meestennisistide seas liider servitõrje kolmes kategoorias. Isegi Novak Djokovic ei ole saavutanud sellist murdepallide realiseerimise protsenti (45,71) nagu Coria. Samuti on argentiinlane esikohal esimese servi tõrjel võidetud punktide (36,05%) ja tõrjegeimide võitmise (35,26%) osas. Tõsi, kuna Coria pidas suurema osa oma mängudest liivaväljakul, siis pole ime, et ta on eespool Djokovicist ja ka teisest väga heast tõrjujast Andre Agassist, kes märksa rohkem mängisid kõvakattel. Liivaväljakutel oli Corial ka üks 31-mänguline võiduseeria.

Miinused. Eelkõige fakt, et ta võitis karjääri jooksul vaid ühe tiitli (2003, Basel) mitte liivaväljakul. Teine asi on muidugi tema müstiline taseme langus alates 2005. aasta keskpaigast, kui eriti drastiliseks muutus Coria topeltvigade arv (näiteks 2005 US Openil kahes viimase kohtumises 34 topeltviga, Monte Carlos 2006 kahes võidetud (!) mängus kokku 42 topeltviga).

Nikolai Davõdenko (Venemaa), 1999-2014

Karjääri kõrgeim edetabelikoht: 3.
Tulemused suure slämmi turniiridel: neli poolfinaali (kaks korda Roland Garros ja kaks korda US Open).
Paremad tulemused: võitis 21 ATP turniiri, nende hulgas 2009. aasta ATP finaalturniiri.

Vaatamata lühikesele kasvule (178 cm) ja kõhnale kehaehitusele oli Davõdenko väga kõva lööja, eriti eeskäega. Tema kõrge mängutempo sobis kõigile väljakukatetele. “Ta oli sama tugev nii kõvakattel kui ka saviliival,” ütles Davõdenko kohta Jimmy Arias, praegune IMG Akadeemia president.

Davõdenko kandis ka hüüdnime “Ironman” (raudmees), sest ta mängis tavaliselt aasta jooksul teistest rohkem turniire ja mänge (näiteks 2006. aastal 99). Venelane oli ka stabiilne – aastatel 2005-2007 jõudis ta 12st slämmiturniirist kaheksal vähemalt veerandfinaali. Ainus oma tippajal saadud vigastus 2009. aasta algul kukutas Davõdenko edetabelis üheksandaks, aga muidu oli ta viis hooaega pea pidevalt maailma esiviisikus.

Davõdenkol takistas võitmast suure slämmi turniiri esmajoones fakt, et venelase tippajal oli Rafael Nadal Pariisis peaaegu võitmatu ja Roger Federer valitses ülejäänud kolme slämmi. Oma parimat turniiri, 2009. aasta ATP finaali, alustas ta kaotusega alagrupis Djokovicile, aga siis võitis Nadali ja poolfinaalis Federeri. Finaalis oli Davõdenko vastane paar kuud varem US Openi võitnud Juan Martin Del Potro, kelle venelane alistas 6:3, 6:4. 2008. aastal oli Davõdenko Masters Cupil (ATP finaali tollane nimi) jõudnud finaali, kus kaotas Djokovicile.

Plussid: Davõdenko mängis tihti tagajoonest seespool ja lõi palli tõusult, hoides sellega vastast surve all. Kuigi tehniliselt oli Davõdenko eeskäelöök lame, kontrollis ta seda hästi. “Ta ei andnud sulle hingetõmbeaega, ta oli väga kiire ja väljakul ka suur töömees,” ütles Davõdenko kohta kaasmängija Fernando Verdasco. Kuigi Davõdenko võitis 10 turniiri ka liival, olid need enamasti väiksema auhinnafondiga võistlused. Parim oli venelane siiski kõvakattel või siseväljaku vaibal, kus ta võitis lisaks ATP finaalturniirile kolm Masters 1000 sarja võistlust (Pariis, Miami, Šanghai).

Miinused: Davõdenkol oli küll väga tugev löök, aga järjekindlat ründemängu ta tihti mängida ei suutnud. Kui ta jäi vastase surve alla, muutus ta haavatavaks. Ta kulutas ka väljakul rohkem energiat kui vastased ja seetõttu väsitas ennast teistega võrreldes. Miinusena võib panna ka Davõdenko kihlveopettuse kahtluse 2007. aastal, aga ta pääses sellest süüdistuseta.

David Ferrer viimast korda publikule lehvitamas 2019. aasta mais. / Foto: Zumapress/Scanpix

David Ferrer (Hispaania), 2000-2019

Karjääri kõrgeim edetabelikoht: 3.
Tulemused suure slämmi turniiridel: Roland Garrosi finaal 2013, lisaks 5 poolfinaali ja 11 veerandfinaali.
Parimad tulemused: võitis 27 ATP turniiri, nende seas Pariisi Mastersi (2012)

Ferreril on üks tunnus, millega sarnaneb kolmele juba varem siin kirjeldatud mängijale – ka tema oli lühike (175 cm) tennisist. Tänu sellele kandis ta hüüdnime “Väike metsaline”. Todd Martin, kes on praegu Kuulsuste Halli tegevjuht, oli kindel, et selle liikmeks saab ka Ferrer (enne ei pääse, kui on vähemalt viis aastat karjääri lõpust möödas). “Eelkõige oma pikaajalise karjääri ja potentsiaali maksimaalse kasutamise eest,” ütles Martin.

Kui viimast lauset aluseks võtta, siis võib-olla Ferrer ei tohikski siia nimistusse kuuluda, sest tal tõesti ei olnud mängulist potentsiaali alistada näiteks Nadal liivaväljakul, mis oli ka Ferreri lemmikkate, või Federeri ja Djokovici kõvakattel. Ferrer oli hämmastavalt stabiilne maailma kolmas-viies mees, sõltuvalt sellest, kuidas liidrite seas parajasti seis oli. Siiski oli ka Ferreril oma tipp-periood, mis tuli alles pärast 30. sünnipäeva hooaegadel 2012-2013. Neil aastatel pääses hispaanlane kõigil slämmiturniiridel vähemalt veerandfinaali ja nagu öeldud, võitis ka Pariisi Mastersi. ATP finaalturniiril (siis veel Masters Cup) jõudis ta siiski finaali ainult 2007. aastal. Oma ainsas slämmiturniiri finaalis kaotas ta Nadalile kindlalt 3:6, 2:6, 3:6.

Ei saa jätta mainimata ka tõsiasja, et Ferrerit austasid kõik rivaalid, teda peeti tuuril üheks kõige sõbralikumaks mängijaks. Hispaanlane ise on öelnud nii: “Tahan lugeda palju raamatuid, mis aitavad mul ennast parandada pigem inimesena, mitte tennisistina.”

Plussid: Väikesele kasvule vaatamata oli Ferrer füüsiliselt tugev ja kiire, kuid tema parim omadus oli siiski vastupidavus. Tema kahe käega tagakäsi oli väga eriline ja vastastele ohtlik löök. Eelkõige oli aga Ferreri mäng efektiivne. “Ta oli niivõrd stabiilne,” ütles Ferreri kohta ESPN-i analüütik ja Andre Agassi pikaajaline treener Brad Gilbert. “Selles omaduses võiks ta isegi konkureerida maailma parima tiitlile.”

Miinused: Eelkõige jättis soovida Ferreri serv. Sageli polnud vastastel raske tema vastu tõrjelt initsiatiivi haarata. USA Tenniseliidu endine president Katrina Adams on öelnud nii: “Kõik alati teadsid, mida oodata Davidilt, kes lõi enam-vähem ühes rütmis ja võitles vapralt. Paraku tal polnud tõsist relva, kui mitte lugeda tema vastupidavust, aga sellest ei piisanud.” Arvatakse, et ainult riskantsema tagajoonemängu korral olnuks Ferreril võimalus võita slämmiturniir.

David Nalbandian (Argentiina), 2000-2013

Karjääri kõrgeim edetabelikoht: 3.
Tulemused suure slämmi turniiridel: Wimbledoni finaal (2002) neli poolfinaali teistel slämmiturniiridel.
Parim tulemus: ATP finaalturniiri võit aastal 2005.

Spetsialistid on Nalbandiani pidanud mitmekülgseks tennisistiks, näiteks Suurbritannia telekommentaator Anabel Croft on tema kohta öelnud: “Tal oli imeline tehnika nii ees- kui ka tagakäe poolt, väga hea pallitunnetus ja suurepärane serv, ta oskas hästi kasutada ka tilkpalli.”

Nalbandian saabus profitennisesse enam-vähem üheaegselt Federeriga ja oli algul hilisema supermehe hirm, sest aastatel 2002-2003 võitis ta viis esimest omavahelist kohtumist profina, aga enne oli argentiinlane Federeri korduvalt alistanud ka noorteklassis. Vahepeal jäi Nalbandian selles duellis mitu korda kaotajaks, sest tõusis ju šveitslane vaieldamatuks esireketiks, aga “vana tava” lõi uuesti välja 2005. aasta ATP finaalturniiri lõppkohtumises, mille Nalbandian võitis 6:7, 6:7, 6:2, 6:1, 7:6.

Suure slämmi turniiri finaali jõudis Nalbandian enne Federeri ja see sai teoks 2002. aasta Wimbledonis. Kuid argentiinlase ainus šanss läks kaduma halastamatult, kui Lleyton Hewitt teda võitis 6:1, 6:3, 6:2. 2003. aastal, kui Federer oli juba maailma teine reket ja Wimbledoni võitja, alistas Nalbandian ta US Openi 1/8 finaalis, kuid argentiinlane kaotas 2:0 eduseisult ja matšpallidelt poolfinaalis oma ainsa slämmi võitnud Andy Roddickile. Võimalik, et sellega tegi ta Roddickile suure teene, sest “koristas” eest alalise kirstunaela Federeri.

Plussid: Nalbandian ei kartnud kedagi, mida näitavad ka tema 8 võitu (üldseis siiski 8:11) Federeri üle. Ta oli löökidevahetuses väga stabiilne ja liikus kiiresti, kattis hästi väljakut. Silmapaistev oli ka Nalbandiani oskus minna kaitsest üle rünnakule.

Miinused: Eelkõige ei olnud Nalbandian nii võitluslik ja stabiilne mängija kui võinuks olla. Tuntud on tema kolmes setis kaotus 2006. aasta Wimbledoni (oli asetatud neljandana) 3. ringis Fernando Verdascole, sest ta kiirustas teleri ette vaatama Argentiina ja Saksamaa jalgpalli MM-veerandfinaali (!). Kohati oli mees närviline, näiteks 2012. aasta Queens Clubi turniiril ta diskvalifitseeriti, kui lõi katki toolialuse, mille tulemusena veristas joonekohtuniku jalga. Tennis Channel’i kommentaator Leif Shiras on öelnud: “Kohatine ükskõiksus halvas ta mängu. Aga kui ta oli õiges meeleseisundis ja vormis, siis mängis tunduvalt paremini kui tema edetabelikoht ja saavutused eeldaksid.”

scroll to top