Eesti Tennise Liidu poolt tänavu ellu kutsutud U14 arenguprojekti aitab koos 14-aastaste koondise peatreeneri Ott Ahoneniga vedada Belgia tennise taustajõudude suurkuju Carl Maes. Tennisnet.ee tegi Carl Maesiga pika usutluse, mille esimese osa avaldame siinkohal.
Palun rääkige Eesti tennisehuvilistele pisut enda taustast.
Olin väga hea mängija juunioride tasemel, kuid mitte piisavalt hea, et teha profimängija karjääri. Suur mõju oli minu vanaisal, kes oli jalgpallur ja hiljem ka jalgpallitreener. Mulle meeldis vaadata, kuidas ta treeninguid andis ja see tõukas mind selleni, et tahtsin siduda elu spordiga. Läksin ülikooli, kus sain füsioloogia ja spordihariduse magistrikraadi. Selleks, et osaliselt oma õpingute eest maksta, alustasin umbes samaaegselt koostööd Belgia Tennise Föderatsiooniga. Läbi Föderatsiooni algas ka minu koostöö Kim Clijstersiga, ta oli siis veel väga noor – 11-aastane. Koostöö kestab siiani.
Kuidas te rahvusvahelisse tennisesse jõudsite?
Kui Clijstersiga olin töötanud kaheksa aastat, siis kolisin Inglismaale. Töötasin alguses Briti kuni 14-aastastele mõeldud programmi raames. Ning hiljem juba juhtisin Suurbritannia naiste tennise arendamist. Belgiasse tagasi tulles lõin oma tenniseakadeemia, mis nüüdseks kannab Kim Clijstersi nime. Olen konsulteerinud erinevate riikide tennisemängijaid ja ühistööd teinud väga mitme riigi tenniseföderatsiooniga – Norra, Hiina on vaid mõned näited. Akadeemia töötab praegu täisvõimsusel, korraldan regulaarselt koolitusi. Pärast üht koolitust eelmisel aastal rääkisin härra Allar Hindiga (Eesti Tennise Liidu peasekretär) ja nii sai meie koostöö Eesti Tennise Liiduga alguse. Mul on väga hea meel jagada teadmisi ja kogemusi. Tahan siin aidata keskkonna loomist inimestele, kes tahavad saada paremaks selles, mida nad armastavad – tennises. Olen siiralt õnnelik, et saan selles projektis osaleda.
Palun räägi veidi U14 koolitusest.
Esimene koolitus on nii öelda «tiiseriks», et inimesed hakkaksid asju ka teise nurga alt vaatama ja pisut teistmoodi mõtlema. Koostöös Ott Ahoneniga, kes on muidugi permanentsemalt programmi valitud mängijatega seotud, on eesmärgiks struktuuri loomine, mida mina kutsun «Süstemaatilise liidu spetsiifiliseks struktuuriks». Süstemaatiline tähendab siis seda, et kaardistame täpselt, kus me asume, ehk punkti A. Ja meil on vaja jõuda punkti B. Külastan programmi raames Eestit kuus korda ehk vähemalt kuuel korral aastas toimuvad Eesti noortekoondislastele mõeldud treeninglaagrid. See on kahepoolne töösuhe. Mõned mängijad ehk kutsutakse pärast programmi läbimist ka meie akadeemiasse. Ehk lühidalt toimub järjepidev töö, mida saabki nimetada süsteemiks. Koostöö hõlmab väga tihedalt ka noormängijate personaaltreenereid, kes töötavad nendega igapäevaselt ja kellel on lähedased suhted ka mängija vanematega. Keegi ei tunne lapsi paremini, kui nende vanemad. Meil on vaja vanemad kaasata, tõsi, see pole alati lihtne. Kuid see on mängijate huvides – nii moodustubki liit. Loome parima võimaliku keskkonna inimesele, kes seda kõige rohkem vajab – lapsele.
Mis või kus see punkt B siis on?
Põhimõtteliselt on tegu tervikliku paketiga, mis sisaldab rohkelt kogemust ja ekspertiisi. Peame oleme kindlad, et töötame kõik ühise eesmärgi nimel – ei saa öelda, et füüsiline ettevalmistus on kõige tähtsam, või noorsportlase toitumine on kõige olulisem, või isegi treeningplaan. Kõik peab olema tasakaalus. Samal ajal peame olema piisavalt spetsiifilised – tuleb arvestada, et iga mängija jaoks toimivad isesugused asjad. Selgitame välja, et miks ja mida on igal mängijal vaja muuta. Koostöös mängijate treeneritega saame kindlasti programmi efektiivsemaks teha ning mängijaid arendada – see ongi punkt B. Ehk teekond indiviidi arenguni.
Kui palju edukusel tipptennises seab piire eestlaste väike rahvaarv?
Ka belglased on samuti üks väike tenniserahvas. Olen alati öelnud, et näha Kim Clijstersit ja Justine Henini mängimas ühel ajal Belgia eest oli puhas õnn. Me ei saa eeldada, et meil on pidevalt korraga mimeid häid mängijaid. Siiski, isegi kui Clijsters ja Henin oleks Eestis sündinud, arvan, et nad oleks kaugele jõudnud, sest nad olid lihtsalt haruldaselt andekad. Loomulikult peegeldas nende edu Belgia tennise arengut– meil on olnud aegu, kus korraga oli kuni seitse mängijat TOP 100 hulgas! Ma arvan, et Belgia on suurepärane näide, kuidas väike süsteem suudab produtseerida suuri tulemusi – kuid seda juhul, kui alustatakse noorelt süstemaatiliste programmidega – valitakse välja riigi talendikamad ja juhendatakse neid. Usun, et just siin saan Eesti jaoks oma panuse anda.
