Austraalia oli oodanud seda päeva natuke üle 43 aasta, kui taas jõudis slämmiturniiri võit koju. Paarismängus on austraallased võitnud ka hiljem, kuid üksikmängus oli Ashleigh Barty võit esimene pärast Chris O’Neili tiitlit 1978. aasta detsembris.
Isegi sellistel kuulsustel nagu Patrick Rafter ja Lleyton Hewitt ei õnnestunud Melbourne’is võita, ehkki mujal nad jõudsid tiitlini. Naiste üksikmängu viimaste aastate valitsejanna Barty oli aga võitnud juba Pariisis ja Londonis, kuid t’na tuli see kõige magusam võit.
Barty, kes polnud turniiri jooksul kaotanud ühtki setti, oli finaali kindel favoriit. Tema vastane Danielle Collins (USA, 27) mängis karjääri esimest finaali ja nii oli õhus ka küsimärk, kas ta järsku ei põle läbi? Kuid sama võis arvata ka Barty kohta, kellel õlul olid kogu Austraalia ootused. Õnneks ei juhtunud kumbagi. Mõlemal olid finaalis oma mõõnad, aga lõpptulemus 6:3, 7:6 Barty kasuks näitas, et esireket tegi oma töö ära, aga finaali kaotaja hakkas väärikalt vastu.
Collins üritas algusest peale mängida agressiivselt, lüüa kõvasti esimesel võimalusel, milleks mõnikord oli ka servitõrje. Ta tuli pallile vastu, mängis tagajoone lähistel ja sai Barty mitmekülgse mänguga hakkama nii hästi kui võimalik. Esimesena teeniski murdepalli Collins, aga Barty vastas kohe hea servi ja kindla punktivõiduga. Järgmises geimis andis aga Collins servi liiga lihtsalt ära, kui lõpetas topeltveaga. Ühest murdest piisas Bartyle 6:3 võiduks, rohkem murdepalle kui kummalgi üks, avasetis polnud.
Teist setti tuli Collins mängima veel agressiivsemalt. Ameeriklanna supertõrje tõi talle murde seisuks 2:0 ja järgmises geimis suutis ta võita mõlemad punktid Barty murdepallidel. Kui Collins võitis lausa hiilgava mänguga Barty servi seisuks 5:1, hakati valmistuma otsustavaks setiks. Vaevalt isegi austraallased uskusid, et seda setti veel päästa saab. Kuid selgus, et Bartyl leidus veel varu. Ta viis vigade arvu miinimumini ja leidis rohtu Collinsi ründelöökidele. Võib-olla hakkas ameeriklanna ka rohkem eksima, sinna läks esimene servigeimi kaotus, kuid Collinsi eduseisul 5:3, 30:0 mängis Barty lausa ahhetamapanevalt hästi ja murdis ka teise servi tagasi! Tie-break’is oli rahvas juba hullunud ning võib-olla ei uskunud Collins enam endasse. Pärast 0:4 kaotusseisu sai ta ühe minimurde tagasi, aga eduseisul 5:2 võitis Barty tõrjel mõlemad punktid, neist teise hiilgava passeerlöögiga.
Barty oli taas traditsiooniliselt hea kahe näitaja poolest: 10 ässa ja esimeselt servilt võidetud 82% punktidest. Esimese servi õnnestumine (57%) jättis ehk pisut soovida ja teiselt servilt sai Barty vähem punkte (45%) kui tavaliselt ja seda eelkõige Collinsi õnnestunud tõrjemängu tõttu. Collins lõi ainult ühe ässa ja võitis esimeselt servilt 63% punktidest. Võib-olla on see kerge üllatus, et äralöökidega võitis Barty koguni 30:17, uskuda võis pigem tema nappi ülekaalu. Mõlemad tegid võrdselt 22 lihtviga.
Barty oli liigutatud, et võidukarikat oli kutsutud kätte andma Evonne Goolagong Cawley, kes oli tema lapsepõlve iidol. Barty on osaliselt aborigeeni päritolu nagu ka Goolagong Cawley, kes võitis Australian Openi 1977 detsembris (tol aastal peeti kaks turniiri, esimene jaanuaris), kuid ta on ka Prantsusmaa lahtiste tšempion (1971) ja kahekordne Wimbledoni võitja (1971, 1980). Nüüd on siis Bartyl olemas kõik samad trofeed nagu tema iidolil.
Bartyl on võimalus vormistada karjääri suur slämm tänavu US Openil, kuid ta on siis juba 26-aastane. Kui nüüd võrrelda, siis Steffi Graf võitis kalendriaasta slämmi 19-aastaselt, aga Serena Williams vormistas karjääri slämmi 21-aastaselt. Sellegipoolest tundub, et vähemalt sama palju karikaid, kui ta juba on võitnud, võidab Barty veel, ehkki naiste tennises on ükskõik mida raske ennustada.
Collins nimetas Barty mängu fenomenaalseks ja kiitis eelkõige tema mitmekülgsust. Tundus, et päris õnnelik Collins siiski ei olnud, küllap lootis sisimas rohkemat. “Australian Open on mu lemmikvõistlus. Juba lapsepõlves unistasin siin mängimisest,” ütles ta. Toetajaid ja sõpru tänades tuli talle kergelt pisar silma, et kõik need inimesed uskusid temasse ka siis, kui ta vahepeal oli haiguse tõttu mõõnas.
Pärast Serena Williamsi taandumist ei ole USA enam päris esimest viiulit naiste tennises mänginud, aga siiski on alates 2017. aastast võitnud või jõudnud finaali seitse ameeriklannat: mõlemad õed Williamsid, Sloane Stephens, Madison Keys, Sofia Kenin, Jennifer Brady ja nüüd Collins. Kuid paljud neist on liikunud edetabelis üles-alla, stabiilsust ei ole uue põlvkonna ameeriklannad saavutanud. Sarnaselt ei saa kindel olla ka Collinsi tulevikus, ehkki ta alles ülehomme leiab ennast esimest korda maailma esikümnest.
