Wimbledoni turniir on jõudnud poole peale, traditsiooniliselt seal esimese nädala pühapäeval ei mängita ja kõik 1/8 finaalid toimuvad esmaspäeval. Seepärast ongi aeg vahekokkuvõtteks.
Toome siin peamised sündmused teemade kaupa ja natuke analüüsime, mis võib juhtuda edasi Wimbledoni teisel nädalal, aga mõne mängija puhul ka lähitulevikus.
Suure kolmiku väljakutsujad põrusid
Võime vist juba julgelt öelda, et reedel mängivad meeste poolfinaalides Novak Djokovic, Rafael Nadal ja Roger Federer, neist kaks viimast omavahel. Kõik mängijad, keda peeti suure kolmiku peamisteks ohustajateks, on turniirilt välja langenud. Esikümnest jätkab küll jaapanlane Kei Nishikori, aga ta ei ole murul suurte favoriitide seas.
Mis juhtus teistega, seda on raske öelda. Maailma neljanda reketi Dominic Thiemi puhul peame vist nentima, et ta ei ole muruväljakute mängija. Ei suutnud ju paljud omaaegsed ässad Wimbledonis kunagi hakkama saada, liivaväljaku spetsialistidest ongi Nadal sel sajandil ainus, kes murul ka edu saavutanud. Varem suutis seda veel Björn Borg. Kuid Alexander Zverev ja Kevin Anderson näivad olevat lihtsalt alavormis. Noorele Stefanos Tsitsipasele peaks muru mängustiili poolest sobima, aga ta põles läbi. Ei õigustanud lootusi ka venelane Karen Hatšanov, On täpselt selline tunne nagu vaataks jalgratta grupisõitu, kus kolm meest on eest ära põgenenud ja siis grupp püüab kõigest väest neid püüda, aga kohe kui liidritele lähenetakse, väsivad jälitajad.
Praegu on maailma tennises päris suur hulk häid mängijaid, kes sündinud aastatel 1996-2000. Kuna eelmine põlvkond ei suutnud Federer-Nadal-Djokovici valitsemisse kiilu lüüa, siis peaksid vähemalt praegused 20-23-aastased seda millalgi tegema. Tulevik on nende päralt, aga kes ikkagi sellest grupist eraldub?
Mis puudutab aga tänavust Wimbledoni, siis võib-olla ainult Milos Raonic suudab liidritele kinda heita. Võiks pakkuda, et just tema kohtub Djokoviciga poolfinaalis. Kui Raonic on hoos, siis murul on ta mänguliselt suure kolmiku tasemel, aga vaimujõu ja kogemuste poolest jääb alla.
Serena ja Barty “sõnasõda” kulmineerub omavahelise mänguga?
/ Foto: EPA/Scanpix
Siin pealkirjas on nii jutumärgid kui ka küsimärk – viimane eelkõige sellepärast, et Ashleigh Barty ja Serena Williams peavad enne omavahelist mängu veel ühe vastase alistama.
Sõnasõda aga põhimõtteliselt ei olnud, sest Barty ei hakanud midagi vastu ütlema, kui Serena ootamatult tunnistas, et ei teagi austraallannat olevat uus maailma esireket. Vastas ainult Barty kaasamaalane Sam Groth, kes kasutas Serena kohta ka üht roppu sõna “shitty“, mida siiski eesti keelde ei saa tõlkida “s…ne”, vaid see on lihtsalt üks pahameele väljendusviis. Groth lisas, et kui Serena tõesti ei teadnud, kes on uus maailma esireket, siis see on isegi halvem variant sellest, kui ta tegelikult ironiseeris.
Midagi halba Barty kohta Serena ei öelnud. Ta lihtsalt imestas, et “vau, kas tõesti tema on nüüd esireket” ja siis kiitis Barty mängutaset ja iseloomu. Barty ütles stoilise rahuga, et kuna Serena mängib turniiridel harvemini, siis ta ei peagi kõiki muutusi edetabelites teadma. Küll aga ütles Serena umbes kümmekond aastat tagasi (sel perioodil oli ta motivatsioonipuuduse tõttu edetabelis kõvasti langenud) ühes intervjuus, et keegi ameeriklane oli teda ikka nimetanud esireketiks ja siis Serena parandas teda, et õige esireket on hoopis keegi teine. “Ma pole seda mängijat kuulnudki,” olevat vastanud ameeriklane ja sellega püüdis Serena tõestada, et teda peetakse alati parimaks. Võimalik, et sarnase iroonia lasi ta nüüdki käiku – ma ju ei peagi teadma, kes on esireket, kui olen niikuinii parim.
Kes nende omavahelise mängu võidab, seda ennustama ei hakka, kuid kindlasti on Barty ja Williamsi kõrval favoriidid Wimbledoni tiitlile ka tšehhitarid Petra Kvitova ja Karolina Pliškova, võib-olla ka rumeenlanna Simona Halep.
Eesti tennisistide esitus – rahuldav või hea?
Kujutan juba ette, et Eesti tenniseinimesed hakkavad hurjutama, kui võtaksin Anett Kontaveidi ja Kaia Kanepi esituse (ja tulemuse) Wimbledonis kokku hindega rahuldav. Aga mida siis meie tippnaised tegid? Võtsid ära oma “kohustuslikud” võidud ja siis kaotasid mängijale, kes tol päeval oli parem. Ei midagi hullu, aga kindlasti ei sisaldanud eestlannade esitus eneseületust.
Niipalju tuleb muidugi nentida, et mänguliselt oli Anett parem kui tänavusel liivaväljakute hooajal. Karolina Muchovat oleks ta võinud võita, kui lihtsaid ründelööke paremini realiseerinuks. Aga vastane mängis väga hea partii ja sellepärast ei saa olla liiga kriitiline. Kaia mängis muidugi Pariisis paremini, sest seda näitab ka tulemus. Natuke kummaline oli tema põhjendus erilise põrke osas teatud väljakutel. Kui sa oled juba kümme korda Wimbledoni turniiril mänginud, peaksid olema kõigega harjunud?
Nii lõpuks olenebki “õpetajast”, kas ta annab natuke andeks ja paneb nelja miinusega või rahuldava kolme. Vastavalt sellele, kui leebe on pedagoog – antud juhul tennisesõber.
Uus staar on sündinud
Sellele pealkirjale ma enam küsimärki ei pannud, sest arvestades meedia, pealtvaatajate ja korraldajate huvi 15-aastase Cori Gauffi vastu, siis ta ongi juba staar. Pandi ju tema 3. ringi mäng Polona Hercogiga peaväljakule, samal ajal kui maailma kolmas reket Karolina Pliškova pidi leppima 1. väljakuga.
Iseenesest on Gauff täiesti uus nähtus. Või ka unustatud vana, sest aastatel 1980-2000 nägime 14-16-aastaseid mängijaid kõrgemal tipus kui Gauff praegu. Alustades kas või Tracy Austinist, jätkates Steffi Grafi ja Monica Selesiga ning lõpetades Jennifer Capriati ja Martina Hingisega. Veel suutis Maria Šarapova võita slämmiturniiri 17-aastaselt, aga pärast enam niisugust asja pole juhtunud ja praegu jõuavad parimad noored alles 17-18-aastaselt esisajasse.
Gauff polegi veel esisajas – jooksvas edetabelis on ta 139. ja kui võidab ühe mängu veel, siis peaks napilt mahtuma esisaja lõppu. Aga vaevalt ta seda mängu võidab, sest vastas on Halep. Kui ta aga US Openiks piisavalt kõrget edetabelikohta ei saavuta, antakse Gauffile kindlasti wild card (vabapääse) ning ilmselt saab ta selle ka näiteks Cincinnati või San Jose turniirile. Nii et Gauffi jõudmine esisajasse veel tänavu suvel on üsna reaalne ja siis peab hakkama vaatama, millal viimati 15-aastane mängija nii kõrgel paiknes.
