Maailma tennis teab palju selliseid hooaegu, kus üks mängija on võitnud peaaegu kõik olulisemad tiitlid ja saavutanud uskumatu võiduprotsendi. Ent nende seas on raske võrrelda, kelle hooaeg oli siiski parim.
Kui võtta arvestusse ka naiste tennis, siis Martina Navratilova 1983. aastale vaevalt miski vastu saab. Tema võiduprotsent 98,9 (võidud-kaotused 86-1) on üsna uskumatu ja sisaldas 16 turniirivõitu 17st. Ühelegi lähirivaalile Navratilova tol aastal alla ei jäänud, aga üllatuslikult sai ta Roland Garrosi 4. ringis hooaja ainsa kaotuse WTA 33. reketilt Kathy Horvathilt.
Kuna kõik võrdlused algavad reeglina profitennise ajastust (1969), siis meeste seas tõi kohe esimene hooaeg kaasa suure slämmi, mille võitis austraallane Rod Laver. Kuigi Laver võitis tol aastal 17 turniiri, ei kuulunud tema võitude-kaotuste suhe (106-16) kaugeltki parimate hulka. Seepärast olid tennisespetsialistid ühel nõul, et paremust tuleb vaadelda hooaja võiduprotsendi alusel.
Selline matemaatika tõi esile kuus hooaega:
John McEnroe 1984: võidud-kaotused 82-3, võiduprotsent 96,5
Jimmy Connors 1974: 93-4, 95,9
Roger Federer 2005: 81-4, 95,3
Roger Federer 2006: 92-5, 94,8
Björn Borg 1979: 84-6, 93,3
Novak Djokovic 2015: 82-6, 93,2
Enim turniire (15) võitis neist Connors aastal 1974, ent tema statistikas on üks omapärane “nõrkus”. Nimelt kogu selle eduka aasta jooksul mängis Connors maailma esikümne meestega vaid 8 kohtumist ning võitis neist 6 ja kaotas 2. Tollal olid maailma tippmängijad veel teatud määral eraldatud – kes mängis turniire rohkem Ameerikas, kes Euroopas ja kes Austraalias. Nii ei saa ka Connorsi domineerimist esile tõsta, sest tugevate mängijate vastu võitis ta ju “ainult” 75% matšidest.
Samal põhjusel ei olnud ka Borgi 1979. aasta nii tugev kui võis arvata, sest ta mitme rivaaliga ei mänginudki. Pealegi võitsid nii Borg kui ka Connors neil aastatel kaks suure slämmi turniiri, aga mitte kolm nagu näiteks Federer 2006 või Djokovic 2015.
Bleacherreport’i veebikülg arvab, et kõige domineerivam oli siiski McEnroe aastal 1984. Ameeriklane võitis siis 13 turniiri ja saavutas imelise 22-1 tulemuse maailma esikümne meeste vastu. Connorsi alistas ta kõigis kuues ja Mats Wilanderi kõigis kolmes omavahelises mängus. Ivan Lendliga oli McEnroe seis 5:1, kuid ta sai tšehhilt valusa kaotuse 2:0 eduseisult Roland Garrosi finaalis. Sel põhjusel jäi ka McEnroe hooaja slämmiturniiride võitude arv pidama kahe juures.
Kuna Federer samamoodi võitis 2005. aastal ainult kaks slämmiturniiri ja järgmisel hooajal kolm, siis USA Today Sportsi 2015. aasta novembri lõpu analüüsis jäid sõelale kaks hooaega: Federer 2006 ja Djokovic 2015. Need olid täiesti sarnased: mõlemad mehed võitsid kolm slämmiturniiri (puudu jäi Roland Garros, kus mõlemad kaotasid finaalis) ja ATP finaalturniiri. Muide, just ATP finaalturniiri alagrupis saadud kaks kaotust rikkusid ära Djokovici 2011. aasta hooaja (lõpptulemus 70-6), mida ta alustas 41-mängulise võiduseeriaga.
Napp vahe tuleb aga sisse turniirivõitude ja finaalipääsude arvus: Federer 2006 12 tiitlit ja 16 finaali (17st võimalikust), Djokovic 2015 11 tiitlit ja 15 finaali (16st). Lõpuks vaatles USA Today Sports ka seda, kellele need mehed neil aastatel kaotasid. Djokovic jäi alla neljale mängijale: kolm kaotust sai ta Federerilt, ühe Stanislas Wawrinkalt (Roland Garrosi finaalis), Andy Murraylt ja üllatuslikult Ivo Karlovicilt. Federer kaotas aga 2006. aastal neli korda Rafael Nadalile, neist kolm lüüasaamist vastase lemmikkattel ehk saviliival. Ülejäänud rivaalidele kaotas šveitslane vaid korra: aasta teisel poolel Murrayle (tollal ATP 21.). Ning kõvakattel, kus toimus enamik turniire, oli Federer samuti edukam kui Djokovic aastal 2015 – võidud-kaotused vastavalt 59-2 ja 59-5.
Eelnevale statistikale põhinedes kuulutas USA Today Sports võitjaks Federeri 2006. aasta hooaja.
Paar päeva tagasi küsis Tennis Channel Live varasematele analüüsidele tuginedes Andy Roddickilt: kui hea oli Federer aastal 2006? “See oli ilmselt tema karjääri kõrgperiood,” vastas Roddick. “Ta oli tollal samaaegselt maailma parim ründav tennisist, aga ka parim kaitsemängija.”
Kuidas siis täpsemalt kulges Federeri 2006. aasta hooaeg? Jaanuarist märtsini võitis ta kõvakattel neli turniiri viiest, nende seas Australian Open ja Indian Wellsi/Miami duubel. Ainsa kaotuse sai ta Dubais Nadalilt. Kevadisel Euroopa liivahooajal ei võitnud Federer ühtki turniiri, kaotades kolmes finaalis Nadalile. Sealjuures Roomas oli šveitslasel kasutada ka matšpall, aga ta jäi alla 7:6, 6:7, 4:6, 6:2, 6:7 (Tennisneti varasemas loos näete ka selle mängu videot). Geime ja punkte võitis Federer tolles mängus rohkem.
Muruhooaja kahel turniiril (Halle, Wimbledon) jäi Federer võitmatuks, aga miinuspoolele võiks panna Halle veerandfinaali, kus ta belglase Olivier Rochusi alistas ülinapilt 6:7, 7:6, 7:6. Hooaja lõpetuseks võitis Federer kõvakattel seitsmest turniirist kuus. Cincinnati Masters kujunes ainsaks, kus Federer ei jõudnud finaali, sest ta kaotas Murrayle teises ringis 5:7, 4:6.
US Openil loovutas Federer ainult kaks setti – James Blake’ile veerandfinaalis ja Roddickile finaalis, mille šveitslane võitis 6:2, 4:6, 7:5, 6:1. Roddick ütles, et kui Federer oli hoos, siis temast kindlamat favoriiti pole maailma tennises olnudki. “Ma mängisin 2006. aasta US Openi finaalis tegelikult väga hästi, aga juba 15 minuti järel olin murdega taga ning edasi oli ta nagu suur lumepall, mis veereb mäest alla,” sõnas Roddick. Vaadake selle finaali videokokkuvõtet.
Mängis siis Federer 2006. aastal oma parimat tennist? Suhtelises mõttes küll, aga absoluutses plaanis mitte. Kõik spetsialistid, kaasa arvatud Eesti treener Harri Neppi, on öelnud, et Federer areneb pidevalt ja on viimastel hooaegadel hakanud veel paremini mängima. Lugu on lihtsalt selles, et tennis ise (ka reketid ja muu varustus) on sedavõrd arenenud, et nüüd peab Federer maailma tipuga sammu pidamiseks mängima paremini kui aastal 2006.
