Paljud spordialad hindavad ja peavad meeles oma tppsportlasi ja -tegelasi erinevatel visiidel. Üks viis on seda teha nn. Kuulsuste Halli kaudu. Sama lähenemine kehtib ka tennise puhul. Rahvusvahelise Tennis Hall of Fame asub Ameerika Ühendriikides, Newporti linnakeses Rhode Island’il. Selle organisatsiooniga austatakse nii tenniseajalugu, mängijaid kui ka neid inimesi, kes on tennise arengule kaasa aidanud.
Tennis Hall of Fame on kompleks, mis koosneb muuseumist ja tennisekeskusest. Kompleks asub vanas Newporti kasiinos, mille lasi ehitada James Gordon Bennett jr juba 1879. aastal. Kasiino oli osa eksklusiivsest puhkekeskusest, millega meelitati jõukaid suvitajaid Newporti. Victoria ajastu Shingle stiilis hoone arhitektideks olid Charles McKim ja Stanford White. 1881. aastal ehitati juurde ka kasiinoteater ja tenniseväljak, mis oli Rahvusliku Tenniseklubi keskuseks. Klubi avati ametlikult 1. juulil 1880. aastal pärast kuuekuulist ehitusperioodi ning sai kiiresti Newporti suvitajate lemmikkohaks.
Ameerika Ühendriikide Murutennise Ühendus pidas Newporti kasiinos oma esimesed meistrivõistlused 1881. aastal – nii sündis üks neljast suure slämmi turniirist US Open. Meistrivõistlusi peeti Newportis kuni 1914. aastani, mil turniir kolis New Yorki, sest grupp tennisemängijaid kirjutas petitsiooni US Openi üleviimiseks suurlinna, sest seal oli rohkem klubisid, mängijaid ja huvilisi. Palve pandi hääletusele ja tulemusega 128:119 võeti suurturniir Newportilt ära, kuid tennis jäi ikkagi puhkekeskuse üheks põhiliseks tõmbenumbriks.
1950. aastatel aga tabasid keskust rahalised raskused, kui inimeste turismieelistused muutusid. Keskuse saatus sattus tõsisesse ohtu ning käisid arutlused hoone lammutamise või uuendamise kohta, kuid rikkad Newporti suveelanikud Jimmy ja Candy Van Alen päästsid hoone. Jimmy Van Alen oli ka ise spordiga tihedalt seotud inimene ning 1954. aastal asutas ta kasiinos organisatsiooni Tennis Hall of Fame ja vastavasisulise muuseumi. Van Alen tahtis keskuses tuua välja kõik olulised aspektid, mis teevad tennise eriliseks. Ta valiti 1957. aastal ka keskuse presidendiks. Organisatsioon sai aga ITF-i poolse tunnustuse alles 1986. aastal, kuigi esimesed Kuulsuste Halli liikmed valiti juba 1955. aastal.
Hall of Fame’i muuseumiosa peetakse unikaalseks tennisekoguks, mis paikneb vanas Newporti kasiino hoones 1200 ruutmeetri suurusel näitusealal. Muuseumi osaks on tahvlid, pildid, videod, helisalvestised ja erinevad mälestusesemed, näiteks tennisevarustus, riided, auhinnad ja kunst. Muuseumi kollektsiooni kuulub üle 25 000 eseme! Hall of Fame’i muuseum katab ära kogu tenniseajaloo, alustades 1880ndatest kuni tänapäevani välja. Seega on muuseum jagatud kolmeks alaks: The Birth of Tennis (1874-1918), Popular Game (1918-1968) ja The Open Era (1968-tänapäevani).
The Birth of Tennis näitab külastajatele, kuidas tennise populaarsus 19. sajandi lõpus hoogsalt kasvama hakkas. Kajastatakse ka rahvusvahelise võistlustennise arengut, olümpiamänge, kõiki suuremaid turniire ja Davis Cupi. Selles osas paikneb ka raamat, kus on teadaolevalt kõige varasemalt tennist mainitud – raamat on pärit 1555. aastast. Samuti näidatakse, kuidas naiste tennis tõusma hakkas, sõja mõju tennisele ning tennise kui popkultuuri kasvu.
The Popular Game toob välja, kuidas huvi tennise vastu 20. sajandi jooksul aina enam kasvas ning kuidas tennis hakkas põimuma teiste kultuurivaldkondadega – moe, tehnoloogia, meedia ja kunstiga. Keskendutakse ka Open Era eelsele perioodile, mängijate kuulsusteks muutumisele ning tänu tehnoloogiale tennisevarustuse märgatavale arengule. Ka mood on selles sektsioonis oluline osa – eksponeeritakse tenniseriideid, mida kandsid näiteks Suzanne Lenglen, Billie Jean King ja Martina Navratilova.
The Open Era keskendub perioodile, kus tennis on kõige enam arenenud ehk 1968. aastast kuni tänapäevani. Näidatakse ATP ja WTA arengut, samuti on olemas ka Suure Slämmi galerii, kus on mitmeid huvitavaid asju. Näiteks Monica Selesi võidutrofeed, Chris Everti Wimbledoni riietus ning reket, millega Gabriela Sabatini 1990. aasta USA lahtiste tiitli võitis.
Lisaks kolmele suuremale kronoloogilisele näitusepiirkonnale on kaks galeriid, mis on pühendatud Kuulsuste Halli liikmetele. The Woolard Family Enshrinement galeriiga avaldatakse austust kõikidele Hall of Fame’i liikmetele – seal on interaktiivsed pildid, videod ja salvestused. The Rosalind P. Walter Tribute Gallery to the Hall of Famers on samuti multimeedia galerii jooksval aastal Halli vastuvõetutele.
Keskuses toimuvad ka mitmed turniirid, millest kõige kuulsam on ATP tuuri osa – Hall of Fame meistrivõistlused. See on ainus Põhja-Ameerika profiturniir, mida peetakse muruväljakutel. Turniiril saab osaleda 32 mängijat ning auhinnafond oli viimati 625 000 USA dollarit. Võitjate nimistust leiame näiteks ameeriklased John Isneri ja Mardy Fishi, austraallase Lleyton Hewitti, prantslase Fabrice Santoro, britt Greg Rusedski jt. Isner on võitnud selle turniiri kõige enam – 4 korda, viimati eelmisel aastal. Keskuse väljakuid saavad aga kasutada ka tavainimesed – need on avatud maist septembrini. Võimalik on valida 13 muruväljaku, ühe saviliivaväljaku ja kolme sisehallis oleva kõvakattega väljaku vahel.
Tennis Hall of Fame jagab ka välja erinevaid preemiaid. Autasudega tunnustatakse nii üksikisikuid kui ka organisatsioone, kelle panus ja pühendumus tennise arengusse on märkimisväärsed. Auhinnad, mida välja antakse, on järgmised:
- THF Global Organization of Distinction autasuga tunnustatakse tenniseorganisatsiooni, -ühendust, -föderatsiooni või -asutust, mis on näidanud edukat ja järjekindlat tööd tennise arengu osas. Eelmisel aastal sai autasu Hiina Tennise Liit.
- Eugene L. Scott’i autasu antakse inimesele, kes vaatleb tennist ausa ja kriitilise pilguga ning kellel on olnud tennisemaailmale väljapaistev mõju. Eelmisel aastal autasu välja ei antud, kuid 2018. aastal tunnustati sellega spordiajakirjanikku ja tennisevaatlejat Christopher Clareyt. Eugene L. Scott ise aga oli tennisega mitmeti seotud. Mängijana tõusis ta 1965. aastal maailmas 11-ndale positsioonile ja jõudis korra USA lahtistel poolfinaali ning on kuulunud USA Davis Cup tiimi. Väga populaarsed olid tema publikatsioonid ajakisjas Tennis Week ja muudes USA juhtivates väljaannetes. Scott oli direktorina tegev rohkem kui 200 turniiril, sealhulgas ATP Masters.
- Joseph F. Cullmann III autasuga tunnustatakse firmat, mis sarnaneb Joe Cullmaniga oma entusiastlikult suhtumiselt tennisesse ning millel on olnud väljapaistev panus ühiskonnaellu. 2018. aastal pälvis autasu tuntud tennisefirma Wilson. Joseph F. Cullmann oli suur tennise austaja ja juhtis suurfirmat Phlip Morris ajavahemikul 1957-1978.
- Fed Cup Award of Excellence antakse endistele ja praegustele Fed Cupi tiimi liikmetele, kes esindavad selle turniiri ideid ja vaimu. Eelmisel aastal sai selle autasu austraallanna Samantha Stosur.
- Davis Cup Award of Excellence sarnaneb Fed Cupi auhinnaga, kuid antakse mängijale, kes on pärit riigist või regioonist, kus sama aasta finaal peetud on. Mullu pälvis auhinna hispaanlane David Ferrer. Huvitav on muidugi antud auhinna edasine saatus, sest pole teada mitu aastat järjest peetakse Davis Cupi finaalturniiri Hispaanias. Siin on väiksemate riikide esindajatel võimalused üsna ahtad, sest kommerts on tugevalt tunginud ajaloolise karikavõistluse argiellu.
- Golden Achievement autasuga tunnustatakse inimest, kes on oluliselt kaasa aidanud rahvusvahelise tennise või tennisehariduse edendamisele. 2019. aastal sai auhinna omanikuks 86-aastane prantslane Pierre Darmon. Ajavahemikul 1969-1978 oli ta French Openi turniiri direktor ja eri perioodidel juhtivatel positsioonidel ATP juhtorganites. Mängijana oli Darmon maailma 8. reket (1963), üksikmängus jõudnud korra French Openi finaali. Ta on valitud ka International Jewish Sports Hall of Fame’i.
- Chairman’s award nimeline autasu antakse Tennis Hall of Fame’i juhatuse liikmele, kes on andnud erilise panuse organisatsiooni toimimisse. Selle autasu pälvis eelmisel aastal David Goulden.
- Tennis Educational Merit Awardiga tunnustatakse Ameerika Ühendriikide kodanikke või residente, kes on aidanud kaasa tennise arendamisele ning korraldanud erinevaid tenniseüritusi riigis. 2018. aastal said selle autasu Gigi Fernandez ja Tim Russell. Fernandez on muuhulgas võitnud naiste paarismängus 17 Suure slämmi tiitlit ja kaks olümpiakulda. Russell juhib aga USA kolledžitennise liitu ITA-t.
- Samuel Hardy nimeline autasu antakse USTA vabatahtlikule, millega tunnustatakse inimese pikka ja väljapaistvat tööd rahvusliku tennise edendamisel. Autasu pälvijad peavad olema näidanud isetust ja pühendumust tennisele, mis on inspiratsiooniks teistele. 2018. aastal said auhinna Bobbie Farley (Cincinnati Western Tennis & Fitness Club omanik) ja Don Tisdell (olnud USTA juhatuse liige).
Hetkel kuulub Tennis Hall of Fame’i auväärsesse nimistusse 257 inimest 26-st riigist. Kuulsuste Halli saamine on tennisemaailmas ülimalt suur au. 2020. aasta ametlik tseremoonia on planeeritud 18. juulile (kui koroonaviiruse tõttu seda edasi ei lükata), kuhu sellel aastal valiti hispaanlanna Conchita Martinez ja horvaat Goran Ivaniševic. Viimase aja mängijatest on Tennis Hall of Fame’i kuulutamine osaks saanud näiteks Jevgeni Kafelnikovile, Li Na’le, Andy Roddickile, Kim Clijstersile (kes just tegelikult teise tagasituleku tegi), Marat Safinile, Justine Heninile, Lindsay Davenportile, Martina Hingisele, Andre Agassile, Steffi Grafile, Pete Samprasele ja paljudele teistele.
Varasematest legendidest kuuluvad Hall of Fame’i näiteks Mats Wilander, Ivan Lendl, Martina Navratilova, John McEnroe, Jimmy Connors, Chris Evert, Björn Borg ja Billie Jean King. Samuti ka kõik Suurte slämmide peaväljakute nime au endale saanud kuulsad nimed nagu Philippe Chatrier, Arthur Ashe, Rod Laver, Margaret Smith Court ning Suzanne Lenglen. Kuid Kuulsuste Halli liikmete hulka ei kuulu vaid mängijad – selle au osaks on saanud näiteks ka treener Nick Bollettieri. Seega on Hall of Fame’i liikmed kõik tennisemaailmas väga tuntud ja andekad inimesed ning kindlasti seda kohta väärt.
Valimisprotsess ei ole aga sugugi lihtne ning kestab ajaliselt kokku umbes aasta. Esimeseks etapiks aprillikuus on nominatsioon, kus tennisekogukond (Global Tennis Community) nomineerib kandidaadid. Pärast seda vaatab spetsiaalne komitee nominatsioonid üle ning määrab kandidaadid, kes on sobivad. Juulis jõuavad sobivad kandidaadid nomineerimiskomiteesse, kus määratakse, milliste kandidaatide vahel võivad hääletajad hakata valima. Septembrist oktoobrini vaatavad hääletamisgrupid veel kord kandidaadid üle ning otsustavad, kas kandidaadid vastavad Hall of Fame’i eeskirjadele. Sellele järgneb fännihääletus, kus inimesed üle kogu maailma saavad hääletada selle kandidaadi poolt, kes nende arvates kõige rohkem Hall of Fame’i pääsemist väärib. Jaanuaris avaldatakse n.ö. Class of Hall of Famers, kes siis lõpuks läbi mitme vooru välja valiti. Ning viimaks juulis, rohkem kui aasta hiljem peale protsessi algust, toimub pidulik tseremoonia, kus vastuvõetud inimesed saavad ametlikult Tennise Kuulsuste Halli liikmeteks.
Soovitame kõigil tennisehuvilistel kindlasti Tennis Hall of Fame’i Newportis kunagi külastada!
Autor Nell Natali Kivi
