Kim Clijstersi tenniseakadeemia juht Carl Maes, kes on tihedalt seotud Eesti kuni 14-aastaste koondise arenguprogrammiga, rääkis Tennisnetile oma filosoofiast seoses tenniseakadeemiatega.
Seoses noorte mängijate siirdumisega tenniseakadeemiatesse on mul kahetised mõtted. On tõsi, et paljud väikeste tenniseriikide umbes 14-aastased noored mängijad, võib olla isegi mitte mängijad ise, vaid pigem nende vanemad, usuvad ja loodavad, et kui nende võsukesed lähevad välismaistesse akadeemiatesse, on see nagu päästeingel – lapsed hakkavad üleöö mängima paremini ja saavutama kõvemaid tulemusi. Esiteks tuleb teadvustada, et suurematel riikidel on siin paremad võimalused. Pean silmas Venemaad, Prantsusmaad, Itaaliat ja näiteks ka Suurbritanniat – neil on lootustandvamatele mängijatele oma programmid ja me ei saa end nende riikide süsteemiga võrrelda.
Kui perekondade finantsid ja riigi spordipoliitika võimaldavad akadeemiasse siirdumist, siis peab noor mängija ise otsustama, kas tal sellist asja vaja on. Ma arvan, et tippu jõudmiseks ei ole see hädavajalik. Iga inimene on erinev. Vanemad aitavad teha otsuse, kui tuleb valida kooli ja tennise vahel. Kuid tegemist võib olla ka poliitiliste otsustega, et kas näiteks riigi spordiministeerium või haridusministeerium üldse lubavad lastel kooli pooleli jätta või koolis käia eraldi graafiku alusel, olgu selleks e-kooli variant või koduõpetaja.
Tasub see siis ära?
Seda on minult palju küsitud. Ajalises ja finantsilises mõttes just. Mina arvan, et akadeemiasse siirdumine ei peaks olema eesmärk omaette. Tennisemängijaks saamine ei pea olema tingimata eesmärk – see on pigem eluviis. Kui su lapsel on kirg tennise või ükskõik, millise teise spordiala vastu, või viiulimängu või klaverimängu või kunsti vastu – see võib olla, mis iganes. Minu arvamus on, et kui haridussüsteem ei luba lapsel oma kirel kasvada ja täiustuda, siis ei ole see hea. Tunnen lapsi, kellest juba näiteks 12-aastaselt on näha, et nad pole loodud istuma klassis seitse-kaheksa tundi päevas ja õppima (näiteks matemaatikat…). Kui koolisüsteem seda peale surub, siis sellest on jube kahju. Inglastel on selle kohta hea ütlus: „You can be jack in everything, but master in nothing“. See tähendab seda, et sa oskad palju asju veidike, aga ei ole milleski meistrimees.
Mida siis teha?
Mina usun, et teatud juhtumitel peab erandeid tegema ja me peame lubama lastel spetsialiseeruda tunduvalt varem, kui seda on täisealiseks või 18-aastaseks saamine. Spetsialiseerumine võib olla mis iganes alal: kunst, sport, muusika. Mõned spordialad nõuavad suurt tööd varases eas ja tennis on üks neist.
Mida on oluline silmas pidada, enne kui laps akadeemiasse saata?
Palju sõltub lapsest, kas tal on piisavalt kirge. Kirg ei tähenda, et laps käib kolm või kuus tundi päevas trennis. Lapses peab olema kirg! Võtame tippjalgpalluri Lionel Messi. Tal oli lapsepõlves võib olla kaks tundi treeninguid päevas, aga pärast trenni toksis ta ikkagi väljas tänavatel veel oma neli -viis tundi, mitte ei läinud koju arvutiga mängima.
Kirglikel lastel on tennisetreeningutest alati vähe ja neil on alati motivatsiooni! Seega arvan, et jah, tore on kui laps saab oma kirge võimalikult palju rahuldada ja areneda, kuid kas teha seda tingimata akadeemias – ei. Eriti, mis puudutab poisse. Nende areng on pikaajalisem, ja need, kes praegu on 14-aastaselt kõvad sellid, ei pruugi kümne aasta pärast enam tipus olla. Tüdrukute puhul usun, et on teisiti, eriti väiksemas tenniseriigis…
