Pärast edukaid mänge Indian Wellsi ja Miami turniiridel naasis Eesti esireket Anett Kontaveit kaheks nädalaks kodumaale harjutama. Tennisnet tegi selle puhul maailma edetabelis 14. kohale kerkinud mängijaga lühikese intervjuu.
Eelmistel kordadel pole sa olnud Miamis ja Indian Wellsis kuigi edukas. Mis oli sel aastal parem?
Mäletan eelmisel aastal, et Doha ja Dubai turniiridel kadus enesekindlus. Raske oli leida positiivset head tunnet ja see kandus USA turniiridele edasi. Tänavu tulin sellest kuidagi lihtsamini välja ning muidugi Nigel (treener Sears – toim.) toetas kõvasti, tegime ettevalmistuseks häid trenne, aga arvan, et kõige rohkem oli see varem ikka mõtlemise ja häälestatuse (Anett kasutas inglisekeelset väljendit mindset – toim.) taga kinni.
Eestis tekitas enim jutuainet sinu tõus maailma edetabeli 14. kohale kui uus tähis meie tennises. Aga kuidas sa ise just seda saavutust hindad – on ju edetabelikoht eelkõige vaid tulemuste peegeldus.
Muidugi see kõlab uhkelt, et oled Eesti kõigi aegade kõrgeimal kohal. Olen ka seda teistes intervjuudes öelnud, et tulemusi võib igatpidi võrrelda ja panna kõrvuti, aga edetabelikoht peegeldab tegelikult mängija taset, ükskõik, mil viisil need punktid on saavutatud. Raske on võrrelda, kumb on tähtsam, kas koht või tulemused. Muidugi tahaksin jõuda ka suure slämmi turniiridel kaugemale, aga olen alles 23-aastane ja mul on hea meel, et kõik liigub õiges suunas.
Küsimus ongi selles, et 2845 punkti võib olla saavutatud väga erineval viisil – ka näiteks nii, et võidad ühe slämmiturniiri ja mujal suurt midagi ei saavutagi.
Täpselt nii ongi, et praegu pean rahul olema eelkõige stabiilsusega. Lõpuks sõltub, mis kellegi jaoks parem on – sa võid võita slämmiturniiri ja mujal esimeses ringis välja kukkuda, aga esineda ka igal pool ühtlaselt. Kui ma peaksin karjääri lõpus vaatama tagasi, et slämmi pole võitnud, siis ikkagi on hästi – juba praegu on hästi, aga muidugi tahad alati paremini.
Kohati tundus, et sinu mängutase oli Indian Wellsis isegi kõrgem kui Miamis, kus jõudsid poolfinaali. Kuidas ise mängu kvaliteeti hindad?
Esimesed kaks mängu Miamis olid minu jaoks vaimselt keerulised, sest mul on alati raske mängijatega, kes ise üritavad dikteerida ja sinult initsiatiivi ära võtta. Anisimova ja Tomljanovic löövad palli väga kõvasti ja pikalt. Läheb see löök sisse või mitte, aga ma ei saa ise oma mängu üles ehitada. Kui ma ei saa olla piisavalt agressiivne, siis see võtab osa minu tugevusest ära ja langetab ka mängu kvaliteeti. Selles mõttes olid rasked mängud, aga tähtsates kohtades, kui selg oli juba vastu seina, suutsin ennast kokku võtta ja hästi mängida, mis on tennises ülitähtis.
Su-Wei Hsieh oli jälle teistsugune vastane – tema kõvasti ei löönud ja lubas sul rünnata küll.
Kuidagi algusest peale pabistasin selle mängu ajal, ei tundnud ennast vabalt nagu poleks mina ise seal väljakul ning seda esimesest punktist viimaseni. See kestis isegi järgmisel päeval, ikka oli kuidagi ärevus hinges. Võib-olla alateadvuses panin endale liiga suuri ootusi peale. Mõtlesin ilmselt natuke üle, et on hea võimalus kuhugi kõrgele jõuda. Ma ei teagi, kuidas kolmandas setis sellest seisust välja tulin. Olin küll natuke parem, aga päriselt mängu käima ei saanudki.
Kuna sa lõpuks tõmbasid selle mängu raskest seisust välja, siis selle kohta ongi ütlemine, et tennisisti uut taset näitab see, kui ta suudab ka kehva mänguga võita.
Jah, tegelikult oli see tõesti positiivne, sest ma ei saa öelda, et oleksin Miamis kas või ühe mängu ideaalselt mänginud, aga kokkuvõttes suutsin tasavägised kohtumised enda kasuks pöörata.
Mainisid juba korra Nigel Searsi, aga nüüd küsiksin otse, mis on tema kui treeneri peamine roll, mille osas on ta kõige rohkem aidanud? Kas valmistute konkreetselt ka igaks mänguks?
Olenevalt vastasest me mingil määral alati valmistume konkreetseks mänguks. Mulle näiteks meeldib vahetult enne kohtumist temaga nii treenida, et ta lööb korvist palle ette – ma ei harjuta siis konkreetselt kellegi vastu, vaid löön ükshaaval palle tagasi. Vaimse poole pealt on ta ka kõvasti aidanud, üritab mind selles osas suruda. Seepärast ma ei oskagi välja tuua konkreetset mänguelementi, pigem on tema suurim abi kogu paketi kokkupanemisel.
Spetsialistid on juba jõudnud märgata, et kui kutsud treeneri väljakule nõu andma, siis enamasti on mängu tulemus sellest hetkest hakanud paranema. Millal ja miks sa üldse kutsud treeneri väljakule – ootad konkreetset nõuannet või pigem abi üldisemas plaanis?
Ega sa mängus oma tegutsemist tavaliselt palju ei muuda, pigem on tema roll ikkagi julgustamine ja positiivsuse süstimine. Tuletab ka meelde neid asju, millest enne mängu rääkisime, millele peaksin rohkem tähelepanu pöörama. Mingeid suuri õpetussõnu polegi vaja, peamine on energia ja positiivsus üles leida.
Arvestades sinu eelseisvaid turniire võiks küsida otse: miks sa üldse oled praegu Eestis, sest siin liivaväljakul mängida ei saa?
Kõigepealt on Stuttgardi turniir küll liival, aga see mängitakse sees ja seal on kiirem põrge. Otsustasime treeneriga, et võiksin pärast pikka reisi paar nädalat kodus olla. Siis lähen kolmeks päevaks harjutama Inglismaale, aga Stuttgardi sõidan kindlasti paar päeva enne võistluste algust, et eelkõige liikumisega harjuda, sest põrge võib-olla polegi nii palju erinev.
Viimasel kahel aastal on aprill-juuni olnud sinu parim ajavahemik tulemusi arvestades, aga see tähendab ka tänavu, et kaitsta tuleb palju punkte. Milliste mõtetega selleks perioodiks valmistud?
Eelmisel hooajal oli mul miskipärast nende punktide osas suurem mure, sest Indian Wells ja Miami olid kehvalt läinud ning enesekindlus sellega kadunud. Kartsin päris kõvasti, et võin ära kukkuda, aga suutsin hoopis neil turniiridel veel paremini esineda. Selles mõttes on mullusest hooajast positiivsed mälestused ning mulle tegelikult meeldib liiva peal mängida, samal ajal kui paljudele rivaalidele see kate ei sobi. Nii et tänavu ma ei lähe enam murelikuna kohale. Eriti veel Euroopas on hea mängida ja need kohad on ka nii kenad, et pigem naudin seal võistlemist.
Üks asi on veel sinu kalendris selgelt muutunud – sa ei soovi enam osaleda WTA madalama tasemega International-turniiridel, mis 2017. aastal edu tõid. Mis on sellise otsuse põhjus?
Oleme Nigeliga rääkinud, et kuna ma viimasel ajal saan tugevamatel turniiridel juba piisavalt mänge, siis International-turniiri peaksin juba võitma või vähemalt finaali jõudma, et paremaid punkte saada – siis oleks neist turniiridest kasu. Vahel mängitakse madalama taseme turniire enesekindluse taastamiseks, aga vähemalt praegu pole mul seda vaja.
Aastal 2019 on muidugi ees veel kolm suure slämmi turniiri – arvatavasti ka sinu jaoks kõige tähtsamad võistlused. Millisel võiksid enda arvates saavutada suurimat edu?
Kuna mul on enam-vähem võrdseid tulemusi kõigilt slämmiturniiridelt, siis ei oskaks küll eelistust anda. Seda enam, et mul ei ole ka konkreetset lemmikväljakukatet.
