Üliõpilastennisistid Kristofer ja Mattias Siimar raputavad vastalanud aasta teisel päeval kodumaa tolmu jalgadelt ning lendavad tagasi USAsse. Michigani ülikoolis õppivad ja treenivad kaksikvennad viibisid 2020. aastal koroonapandeemia tõttu alates märtsist Eestis. Uus 2021. aasta toob Mattiase ja Kristoferi ellu aga märkimisväärseid muudatusi.
Tennisnet vestles 22-aastaste Siimaritega möödunud aasta eelviimasel päeval.
Mattias Siimari arvates oli lõppenud aasta vastuoluline: „Üldiselt läks 2020. aasta väga hästi. Ülikooliga olime lõpus USA kõrgemas divisjonis neljandad, Michigan pole viimasel 50 aastal top10-sse jõudnud, märtsi alguses tulime koju. Kuu aega ei teinud midagi, siis hakkasime jälle mängima. Suvel Eesti meistrivõistlustel läks ka kenasti, meespaarismängus tuli koos Vladimir Ivanoviga kuldmedal, üksikus oleks võinud paremini minna, jõudsin veerandisse, paar Eesti GP-d võitsin – see pole küll suur saavutus, kuid peamine, et mängisin hästi. Nii, et kui viirus välja jätta, läks tennise poole pealt suhteliselt hästi. Sest üldiselt oli masendav aasta. Palju haigestumisi, midagi eriti teha ei saa, paljud ettevõtted sulgesid uksed, inimestel ei läinud kõige paremini, selles valguses jällegi väga halb aasta.“
„Kui märtsis Eestisse jõudsime, vaevasid mind terviseprobleemid, väga trenni ei saanud teha. Aga juulikuised Eesti meistrivõistlused kulgesid kenasti, koos Oskar Lustiga jõudsime meespaarismängus poolfinaali. Mõnel GP-l võitsin paarismänguturniiri, nii et tennisevõtmes polnud ka paha aasta,“ oli Kristofer vennaga suures plaanis päri.
Mattias ja Kristofer polnud mitu aastast saanud nii kaua järjest kodus olla. Koroona-aasta andis selleks võimaluse. Tennisistidest tudengite õppetegevust see ei häirinud.
„Kool läks kohe märtsi alguses USAs online`i. See, et me Eestis olime, et seganud üldse. Kõike sai distantsõppelt tehtud,“ sõnas Kristofer.
Mattias lisas, et sealse tennisetreeneri juhised võeti kodumaale kaasa.
„Rääkisime plaanid ning eesmärgid läbi, et kuidas teeme, palju teeme ja mida teeme. Siin treenisime Ekke Tiidemanni juhendamisel. Üldiselt väga mõnusalt oli asi lõpuks korraldatud.“
Kristofer rääkis, et kõige enam jääbki tenniseaastast 2020 meelde Eesti mõistes tavapäratu treeningute organiseerimine.
„Kõige enam, mis meelde jääb on see, et Eesti poisid, meie sealhulgas, tulid kokku ja tegid sellise päris hea pundi: Siim Troost, Juss (Johannes – toim) Seeman, Oskar Irdoja koondusid ühe treeneri (Ekke Tiidemann) ümber. Eelnevatel aastatel on igaüks eraldi oma treeneriga harjutanud. Koostööd polnud. Aga lõppenud aastal saime ka näiteks Anett Kontaveiti ja Kaia Kanepi samuti gruppi, nii et selles mõttes oli vägev tiim.“
Mattiase arvates eelmine aasta Eesti tennises suhteliselt stabiilselt hea: „Kontaveitil läks hästi – Austraallia lahtiste veerandfinaal, Kanepil läks hästi – mitu turniirivõitu, Voval (Vladimir Ivanovil) samuti, Tamm (Kristjan) võitis ITFi turniiri, Kenneth (Raisma) jõudis ITFil finaali.“
2021. aasta saab vendade jaoks olema suurte muudatuste aasta. Mõlemad noormehed vahetavad ülikooli ning alustavad sügisest magistriõpinguid.
Mattias:„ Michiganis lõpetan ära, seejärel sügisest hakkan Florida ülikoolis magistrit tegema – date of science, selline inseneeria pool. See on üheaastane programm, mis mulle väga hästi sobib, saan aasta ka Floridas treenida. Kui magistrikraad käes, siis peaks uksed valla olema…“
Kristofer: „ Ma teen väikese hüppe edasi, kolin Suurbritanniasse. Õppima ja magistrit tegema, kool on veel selgumisel. Mõned head pakkumised on laual: London, Birmingham ning Edinburgh. Veebruari lõpuks peaks selge olema, et kuhu septembrist suundun.“
Selline elukorraldus viib vennad esimest korda teineteisest lahku.
„Otsustasime jah, et ega me elu aeg ei saa päris ühes toas elada,“ ütles Kristofer.
Mattias: „Põnev saab olema, lahe. Kurb ei ole. Eks näis, kuidas üksi hakkame saame, aga küll me saame.“
„22 aastat oleme ninapidi koos olnud, tegelikult juba ootan, et uus ülikool, uus kliima, uued inimesed.“
Tennisnet soovib vendadele Siimaritele 2021. aastaks edu, rõõmu ja kordaminekuid!
