Tennisnet vestles endise võistlusmängija ja praeguse treeneri Armand Levandiga, kes rääkis treeneritöö olemusest ning sellest, kuidas temast üldse sai treener.
Kuidas sul praegu läheb? Kas vahepealne eriolukorra periood oli treenerite jaoks raske, kui oli, siis miks?
Mul läheb praegu ilusti. Olen saanud oma tavapärasesse rütmi tagasi. Vahepealne eriolukord tuli mulle väga heal ajal, sest aasta alguses sündis minu perre väike tütarlaps. Tänu eriolukorrale sain temaga oluliselt rohkem aega veeta ja näha igapäevaselt kuidas ta areneb.
Kuidas jõudsid treeneriameti juurde? Kas tahtsid kohe treeneriks saada või oli sul algselt ka mõni muu plaan?
Algselt planeerisin siduda oma tuleviku pigem finantsvaldkonnaga. Mõtlesin minna tööle näiteks panka. Küll aga andis kaitsevägi mulle piisavalt aega, et mõelda järele oma huvide ja meelepäraste tegevuste üle, mistõttu otsustasingi peale kaitseväge hoopis treeneritöö kasuks. Treeneritöö tundus mulle sobivat, kuna olen kogu elu tegelenud spordiga ja olnud aktiivse eluviisiga. Treenerina saan samal rajal jätkata.
Mis sulle treeneritöö juures meeldib?
Treeneritöö meeldib mulle eelkõige sellepärast, et see on loominguline töö ja kuna mäng pidevalt areneb, siis on see piisavalt väljakutsuv. Kuna iga mängijat tuleb võtta kui uut projekti, siis ka see on põnev. Näiteks pead uue mängija puhul leidma viisi, kuidas see, mida mängijale õpetada tahad, talle kõige paremini kohale jõuaks. See on inimeste puhul väga erinev. Mulle meeldib ka see, et töö on aktiivne ning annab võimaluse õpetada tennist erinevatele huvitavatele inimestele. Noorte puhul teeb vahel meele kurvaks, kui annad ise väljakul endast 100%, kuid näed, et noorel endal puudub piisav huvi ja motivatsioon.
Mitmendat aastat treenerina töötad? Kuidas kirjeldaksid ja iseloomustaksid oma tööd?
Treeneritööd olen teinud 4 aastat. Seda võiks kirjeldada kui pidevat loomingulist protsessi, mis eeldab inimeste tundma õppimist, kannatust ja tõsist huvi tennise vastu.
Mis on sinu jaoks treeneritöö juures oluline? Mida pead alati treeningute läbiviimisel silmas?
Treeneritöö juures pean ma oluliseks pühendumust ja töökust. Need on kaks asja, ilma milleta minu silmis on spordis raske läbi lüüa. Kui mängija tuleb trenni, siis ootan ma, et mängija annab endast maksimumi.
Kuidas näed nüüd treeneritööd võrreldes selle ajaga, kui olid ise mängija ja sind treeniti?
Sportlasena olin ma pigem sõnakuulelik ning austasin treenerit ja tema arvamust. Kui treener midagi nõudis, tegin nii palju, kui minu võimuses oli. Mängijana ma liiga palju ei mõelnud, mida treener teeb ja mille jaoks, võib-olla alles vanemana hakkasin kaasa mõtlema ja pakkusin välja ideid, kuidas oma mängu parandada. Tegelikult just siis tundsin ka ise, et mu mäng läks paremaks. Nüüd, olles treener, näen mängu veidi teise nurga alt. Mõistan, et treenerina saan mängijaid oma äranägemise järgi suunata, kasutades selleks oma teadmisi ja kogemust, kuid väljakul tuleb töö ära teha ikka mängijal endal.
Kuidas motiveerid ennast treeningute ja treenitavate jaoks?
Eks mängijad ja nende areng ongi kõige suurem motivaator. Kui mängijatel läheb hästi, siis proovid oma treeninguid raskemaks teha, et areng oleks jätkuv, ja kui tulemused pole ootuspärased, siis peab pärast analüüsima, mis läks valesti ja sellest lähtudes tegema vajalikud korrektuurid.
Keda sa praegu põhiliselt treenid?
Praegu treenin Maria Lota Kauli ja USTA noori võistlejaid. Varasemalt olen veel tegelenud mõne noorsportlasega või aidanud neid lühikese perioodi jooksul.
Kuidas koostöö treenitavatega sujub? Millised on nendega tulevikuplaanid ja suuremad eesmärgid?
Koostöö sujub ja tulevikuplaanid on enamikel suured. Enamik võistlussportlasi ikka tahab jõuda sinna säravasse tippu.
Mis on sinu töömaht päevas ja nädalas? Kas tahaksid teha rohkem kui praegu või pigem mitte?
Minu töökoormus on hetkel täpselt paras. Sellise koormuse juures suudan oma treenitavatele pakkuda maksimaalset kvaliteeti, seega koormuse suurendamiseks põhjust ei näe.
Mille poolest erineb noorte ja täiskasvanute treenimine? Millised on suurimad väljakutsed noorte ja millised täiskasvanute puhul?
Ega otseselt ei erinegi. Kui tuleb mängija, kes pole kunagi seda mängu mänginud, siis pead samamoodi algtõed neile selgeks tegema. Suurimaks väljakutseks ongi oma õpilastele see mäng selgeks õpetada – siin pole vahet, kas tegemist on noore või täiskasvanuga. Pigem tekib erinevus siis, kui inimestel on erinevad eesmärgid. Harrastaja tuleb trenni, et saada füüsilist koormust ja mängurõõmu. Võistlussportlane treenib rohkem tulemustele orienteeritult.
Millistel hetkedel oled tundnud, et sinu tehtud töö on läinud asja ette ja oled olnud uhke?
Eks treeneri parim tagasiside on tema mängijate tulemused. Kui mängijatel läheb võistlustel hästi, siis on ikka hea tunne. Kõik head tulemused, mida minu õpilased saavutavad, mõjuvad positiivselt.
Kas tegeled püsivalt ka enda arendamisega tennise valdkonnas? Kui palju pühendad aega erinevatele koolitustele ja õppele?
Tegelen, üritan ikka käia enamikel Eestis korraldatavatel koolitustel, et saada teadmisi juurde või meelde tuletada mingeid nüansse, mis on ära ununenud. Nüüd olen võtnud plaani ka suurematel rahvusvahelistel konverentsidel käimise.
Millised on sinu kui treeneri eesmärgid ja missioon? Millised on tulevikuplaanid?
Treenerina tahan ma anda panuse Eesti tennise arengusse. Kasvatada noori ja anda neile võimalikult hea lävepakk, et jõuda nii kõrgele kui nende oskused ja eeldused võimaldavad.
Milles tahaksid ennast veel arendada? Kas kavatsed ka edaspidi alati treenerina töötada või plaanid jõuda lisaks veel mõnda muusse valdkonda?
Hetkel näen ennast treenerina ka tulevikus. Arenemisruumi on alati ja kindlasti püüan jätkuvalt laiendada oma teadmisi tennise kohta. Seda, kas minu tulevik saab olema seotud ka mõne muu valdkonnaga, näitab aeg.
Intervjueeris Nell Natali Kivi
