Kui eelmisel nädalal avaldas Tennisnet loo statistilistest saavutustest, mis on jäänud erilise tähelepanuta, siis seekord võtame vaatluse alla viis head tulemust slämmiturniiridel, mida pole kõrgelt hinnatud.
Suure slämmi võitmine on sündmus, mis kunagi ei jää tähelepanuta, aga kui sa jõuda ainult poolfinaali või finaali, siis see pahatihti unustatakse kiiresti. Samal ajal on olnud häid esitusi, mis vääriksid rohkem märkimist.
Anna Kurnikova, Wimbledoni poolfinaal
Venemaa tennisekaunitar Anna Kurnikova on tagantjärele tituleeritud mängijaks, kes paistis silma ainult välimuse, mitte tulemustega. Tema karjääris keskendutakse sellele, et ta midagi suurt ei võitnud, aga venelanna kerkis noorelt maailma esikümnesse ja saavutas mitmeid häid tulemusi, mis aga kahvatuvad eelkõige seetõttu, et tema peaaegu eakaaslane Martina Hingis (Kurnikovast ca 8 kuud vanem) oli kordades edukam.
Olles saanud kaks nädalat enne 1997. aasta Wimbledoni 16-aastaseks, võitis edetabelis 42. kohal paiknenud Kurnikova teel poolfinaali kaks esikümne mängijat: Anke Huberi (Saksamaa, 10) ja veerandfinaalis Iva Majoli (Horvaatia, 5), kes oli just värskelt triumfeerinud Roland Garrosis.
Poolfinaalis kaotas Kurnikova Hingisele 3:6, 2:6, aga oli ometi kirjutanud ennast ajalukku. Nimelt oli ta pärast Chris Evertit (1972) esimene naistennisist, kes Wimbledoni debüüdil jõudis poolfinaali. See jäigi Kurnikova parimaks tulemuseks slämmiturniiridel ja võib-olla ka üldse tema tähelepanuväärseimaks resultaadiks, sest WTA turniiridel piirdus ta nelja finaaliga, millest parim oli Miami 1998.
2010. aasta intervjuus ütles Kurnikova, et ta ei mõelnud tõsiselt kuulsusele (mida ta niikuinii teenis teisel viisil) ja suurtele võitudele. “Võtsin alati mäng korraga, mul ei olnud mingeid pikemaid plaane,” sõnas ta.
Jürgen Melzer, Roland Garrosi poolfinaal
Austria tennisist Jürgen Melzer pole kaugeltki ainus mees, kes väljastpoolt TOP20 on jõudnud suure slämmi turniiri poolfinaali. Seetõttu ei paistagi tema saavutus eriliselt välja, aga tema tollased tulemused vääriksid enam tähelepanu.
Asetatud 22na, võitis Melzer settigi kaotamata kolmandas ringis hispaanlase David Ferreri (Hispaania), kes liivaväljakutel mängis tavaliselt oma parimat tennist. Kuid see polnud kõik: veerandfinaalis alistas ta 3ndana asetatud Novak Djokovici 3:6, 2:6, 6:2, 7:6, 6:4, olles senini ainus, kes võitnud serblast 0:2 kaotusseisust.
“See oli minu karjääri kõige imelisem hetk,” meenutas Melzer, kes ka otsustavas setis jäi 0:2 taha. “Kui olin kahe seti ja murdega taga, küsisin endalt: miks ma ei võiks võita? Muutsin mänguplaani ja see toimis.” Djokovic on hiljem öelnud, et see kaotus sai talle karjääri üheks murdehetkeks. Algul oli ta sedavõrd nördinud, et kaalus tennisest loobumist, aga tänu õigele suhtumisele vabanes ta just tänu sellele lüüasaamisele pingest ja hakkas mängima agressiivsemalt.
Melzer kaotas poolfinaalis hilisemale meistrile Rafael Nadalile 2:6, 3:6, 6:7.
Mary Joe Fernandez, Roland Garrosi finaal
1993. aastal võitis Prantsusmaa lahtised kuu aega pärast Monica Selesi saatuslikku noaga ründamist tema peamine rivaal Steffi Graf, aga ameeriklanna Mary Joe Fernandezi turniir oli sama meeldejääv.
Juba 1/8 finaalis oli Fernandez kahe punkti kaugusel kaotusest Brenda Schultz-McCarthyle (Holland), kelle ta lõpuks alistas 2:6, 7:5, 6:3, aga tõeline ime – üks suure slämmi ajaloo uskumatum tagasitulek – sündis veerandfinaalis, kus ta jäi Gabriela Sabatini (Argentiina) vastu taha 1:6, 1:5. Fernandez päästis viis matšpalli ja võitis 1:6, 7:6, 10:8. Kui see tulemus oli mängu käigu poolest hämmastav, siis tegelikult märksa suurema üllatuse sepistas Fernandez poolfinaalis, kus ta alistas liivaväljakute spetsialisti (Roland Garrosi kolmekordne tšempion) Arantxa Sanchez-Vicario (Hispaania, 2) 6:2, 6:2.
Finaalis Steffi Grafi vastu läks Fernandez otsustavas setis murdega ette 4:3, aga kaotas 6:4, 2:6, 4:6. “Veerandfinaalmäng andis mulle usku, et suudan võidelda. Ma ei ole suurturniiril kunagi olnud sedavõrd raskes seisus. Tänu sellele oli mul ka finaaliks rohkem enesekindlust. Ma ei võitnud, aga mu suhtumine oli parem kui oma eelmistes finaalides,” meenutas Fernandez.
Kevin Anderson, Wimbledoni finaal
Lõuna-aafriklane Kevin Anderson jõudis 10-kuuse vahega kahel korral suure slämmi turniiri finaali ja kerkis maailma viiendaks, kuid tema tulemused 2018. aasta Wimbledonis peaksid olema eriliselt välja toodud.
Veerand- ja poolfinaalis veetis Anderson väljakul kokku 10 tundi ja 50 minutit ning alistas Roger Federeri 2:6, 6:7, 7:5, 6:4, 13:11 ja seejärel ameeriklase John Isneri 7:6, 6:7, 6:7, 6:4, 26:24. Federer ei olnud neljas eelmises omavahelises mängus Andersoniga kaotanud settigi ja juhtis ka nüüd 2:0. Veelgi enam – muruväljakul oli šveitslasel parajasti käsil seeria, kus ta oli võitnud 32 setti järjest. Federer oli punkti kaugusel, et see seeria pikeneks 35 setivõiduni, aga napp aut tagakäelöögil jättis Andersoni ellu ja lõpuks viis ta võiduni.
Kuna poolfinaalis Isneri vastu kestis ainuüksi viimane sett ligi kolm tundi (2:55), siis oli Andersonil finaaliks jaks otsas ja ta kaotas Djokovicile 2:6, 2:6, 6:7. Kolmandas setis oli lõuna-aafriklasel siiski kokku kolm settpalli seisudel 5:4 ja 6:5. “Oleksin tahtnud mängu vähemalt seti võrra pikendada, aga nii ei olnud seekord määratud,” ütles Anderson.
Monica Seles, Roland Garrosi finaal
Monica Seles, kes algul esindas Jugoslaaviat ja siis USA-d, on muidugi oma nime suure slämmi ajalukku kirjutanud veenvalt üheksa võiduga, aga just seetõttu ei meenutata sageli tema head mängu 1998. aasta Roland Garrosi turniiril, kus ta jõudis karjääri jooksul viimast korda suure slämmi turniiri finaali. Loos juba mainitud julm noarünnak sai Selesile ikkagi saatuslikuks: ta naasis pärast kaheaastast pausi, ent võitis hiljem vaid ühe slämmiturniiri ega saavutanud enam kunagi sellist ülemvõimu nagu aastatel 1991-1992.
Kuid tema Roland Garrosi finaalipääs oli tollal märkimisväärne, seda enam, et kaks nädalat enne turniiri suri vähki tema isa ja treener Karolj Seles. “Minu isa oleks soovinud, et ma mängiks,” põhjendas Seles, miks ta ei leinanud, vaid siiski osales turniiril. Kaheksandana asetatud Selesi võit veerandfinaalis kolmes setis Jana Novotna (Tšehhi, 3) üle oli ainult kerge üllatus, aga tõeline pauk tuli poolfinaalis, kus ta alistas maailma esireketi Martina Hingise 6:3, 6:2. Enne seda oli Hingis võitnud viimasest viiest slämmiturniirist neli ja 40st kohtumisest 39.
Finaalis kaotas Seles Sanchez-Vicariole 6:7, 6:0, 2:6. “Viimased nädalad pole olnud mulle õnnelikud. Aga vähemalt on tänu sellele turniirile pilvede vahelt ka päikest näha,” ütles Seles, kelle finaalipääs oli paljude fännide arvates tolle aasta Roland Garrosi story. Aga praegu vaevalt mõni paadunud tennisesõber oskaks seda tulemust välja tuua, ehkki ta võib peast mäletada Selesi kõiki võidukaid slämme.
