Stardime tennisegurmaanidele suunatud värske sarjaga „Klassikud“, kus teeme ülevaated aegade jooksul maha peetud legendaarsetest matšidest. Kuna Austraalia lahtised on juba ukse ees, kiikame esmajoones just Rohelise mandri unustamatuid klassikuid.
2003. aasta Austraalia lahtiste veerandfinaal, Rod Laveri nimeline peaväljak. Kõnealuse šedöövri peaosades olid kaks pehmelt öeldes värvikat kuju: tollal kõigest 20-aastane servikahurist jänki Andy Roddick (ATP 10.) ning temast 11 aastat vanem Maroko au ja uhkus Younes El Aynaoui (ATP 22.). Emma-kumma fänn või mitte, kuid mängustiilidest ja olekust väljakul tulenevalt ei jätnud nimetatud mehed kedagi külmaks.
Proloog
Ehtameerikalikult haibiti Andy „A-Rod“ Roddick juba teismelisena Samprase ja Agassi mantlipärijaks. Krobelise tagakäe, võrku tulemise, jalgade töö ja puudused osavuses tegi ameeriklane kuhjaga tasa ühe läbi aegade parema servi, (eriti karjääri esimeses pooles näidatud) võimsa eeskäe ja võitlusvaimuga. Juunioride maailma esireket ja slämmivõitja, murdmine ATP esikümnesse, mitu ATP tiitlit, USA lahtiste veerandfinaal ja võidud maailma esireketite üle – Roddicki CV oli oma vanuse kohta selleks ajaks juba igati muljet avaldav.
Kui ameeriklasele loodi (pere poolt) kõik tingimused tippu jõudmiseks, siis El Aynaoui teekond oli just majanduslikust vaatevinklist mõnevõrra keerulisem. Et katta näiteks kuulsa Bollettieri akadeemia (suuri) kulusid, sõitis ta akadeemia bussiga, puhastas treeningsaale, keelestas reketeid ja oli nooremate mängijate lapsehoidja.
Muide, enne 18-aastasena Bollettierisse siirdumist ei saanud El Aynaoui tõsist, süsteemset tennisetreeningut, sest kodumaal polnud piisavalt (häid) treenimisvõimalusi. Vanemad pidasid haridust tennisest olulisemaks ning Younes sai kodumaal mängida vaid nii palju, kui vanemad lubasid. Seega pole imekspandav, et nooremana legendaarset Yannick Noah’d idoliseerinud El Aynaoui näitas enda parimat tennist alles kolmekümnendate aastate alguses. Tegelikult on El Aynaoui lugu sedavõrd põnev, et väärib kindlasti eraldi põhjalikumat käsitlust. Aga kõigest omal ajal.
Igal juhul oli marokolane kõnealuse vaatuse ajaks juba igati kogenud tegija, olles omandanud viimatistel slämmidel kindlalt asetatud mängija staatuse. Tema salvest leidis paar ATP tiitlit ja mõne suure slämmi veerandfinaali.
Mängulise poole pealt oli Younes ebatavalise stiili ja tehnikaga. Tal oli tugev serv, vägev eeskäsi ning korralik touch, kuid ebatavalisus kajastus just mänguelementide tehnilises soorituses. El Aynaoui polnud kindlasti ka kõige stabiilsem mängija, seda siis mängulise, mitte niivõrd mentaalse poole pealt. Aga kuut keelt kõnelevas El Aynaouis oli midagi, mis inimestele väga meeldis, mingi x-faktor. Ingliskeelne sõna likeable on siinkohal tema iseloomustamiseks vaat et kõige täpsem.
Roddick oli eelmistes ringides kokku kaotanud kolm ning El Aynaoui neli setti. Hoolimata sellest, et El Aynaoui alistas paar päeva varem kodupubliku lemmiku ja maailma esireketi Lleyton Hewitti, loeti matši kergeks soosikuks ikkagi esikümne meest Roddickit. Huvitav, kas ameeriklane oli enne veerandfinaali ka väsinud, olles paar päeva varem tulnud Južnõi vastu välja 0:2 kaotusseisust? Kui isegi oli, siis pärast veerandfinaali sai väsimus tema jaoks teise mõõtme.
Tegu oli meeste esimese ja ainsaks jäänud omavahelise kohtumisega, kus oodata võis tõelist servifestivali. Tänapäeva mõistes päris Karlovic vs. Isner matš siit tulemas polnud, kuid sellest hoolimata oli oodata, et servi osatähtsus saab olema päris suur. Austraalia lahtiste servitabelit juhtis kiiruse osas omapärase serviliigutusega Roddick (223 km/h), kaugele ei jäänud ka El Aynaoui (210 km/h). Toonane Austraalia lahtiste väljakukate oli mäletatavasti mõnevõrra kiirem kui nüüdne, mis seega soosis praegusest enam häid servijaid, agressiivset tennist ja võrku tungimist.
Kuigi mõlemad mehed olid vägagi karismaatilised ega, nagu öeldud, jätnud külmaks kedagi, olid loo peategelased mitmes mõttes täielikud vastandid, vaadates kasvõi soenguid. Sellega seoses: nii mõneski hilisemas intervjuus on Roddick visor-nokamütsi etapi osas enda karjääris suurt kahetsust väljendanud. Põhjusega või mitte, see jäägu iga lugeja enda otsustada.
Läksime!
Järgnevalt teeme matši olulisematest ja meeldejäävamatest sündmustest lühiülevaate. Kindlasti aga ei ole artiklite sarja eesmärk iga geimi igat punkti kirjapildis ette vuristada, sest olgem ausad – matši on ju hoopis põnevam vaadata, kui lugeda:
Roddick alustas kohtumist rabedalt. Või siis El Aynaoui alustas hästi. Või mõlemat. Igal juhul Roddicki tagakäsi lendas pikaks ning marokolane sai kohe murde kätte.
El Aynaoui ohtlik eeskäsi töötas pärast stardipaugu kõlamist kui kellavärk. Naljatades ja mõistagi liialdades võib öelda, et ega kummalgi mehel tegelikult tagakätt ju polnudki.
Kuigi El Aynaouil oli kasutada veel kolm murdepalli, jäigi avageimi murre seti ainsaks. Esimese minilahingu võit skooriga 6:4 marokolasele. 34 minutit tennist, võidumehe esimese servi protsent üle 80(!), kahepeale 25 äralööki 13 sundimata vea vastu, arvestatav kogus vaatemängulisi punkte ja vägevaid lööke. Võib aga öelda, et El Aynaoui vääris avaseti võitu täielikult.
Tribüünidelt kostuv sumin võttis vaikselt tuure üles, kuid see oli sõna otseses mõttes alles algus.
Imeline statistika
Teist setti alustas ameeriklane hoopis hoolsamalt, hoides servipommide toel kindlalt oma pallingut. Roddickilt on kusjuures tihtipeale küsitud, et mees, kuidas sul nii kiire käsi on? Ameeriklane on tunnistanud, et eks tal on küll elav käsi, kuid tugeva servi võti peitub siiski jalgade jõus, nende plahvatuslikkuses.
Seti teises geimis läks mänguks. Roddick võitles välja murdepalli, mille marokolane päästis osavusega võrgus. Esimest korda „kukkus“ Roddickil ka reket, kui ameeriklane eksis eeskäega ja El Aynaoui hoidis servi. Etteruttavalt võib öelda, et kõnealune A-Rodi reketi lennutus ei jäänud tal sugugi viimaseks.
Äge ründav tennis mitmete köitvate pallivahetustega. Mida aeg edasi, seda emotsionaalsemaks Roddick muutus, kutsudes end korrale ja kirudes tehtud vigu. Aeg-ajalt oli tal midagi öelda ka õigust mõistnud prantslasest kohtunikule Pascal Mariale.
Aina häälekamaks muutus ka rahvas. Raske öelda, kumba rohkem eelistati, pigem oli tunne, et mõlemale elati kaasa küllaltki võrdselt ja lihtsalt nauditi tennist.
Seisul 4:5 El Aynaoui poolt vaadatuna oli Roddickil kaks murde- ja ühtlasi settpalli, millest esimese päästis Younes eeskäe äralöögiga ning teisel puhul eksis Roddick. Ja nii, seti üldkäiku vaadates küllaltki õigustatult, tüüritigi kiiresse lõppmängu.
Loteriimaiguline seti lõppakord tõi meieni palju õnnestunud esimesi serve. Punkte reaalselt võideti, mitte ei kaotatud. Vägagi kõrgetasemeline tennis, ilmselt senise matši parim tase.
Mehed hoidsid kindlalt oma servi seisuni 5:5, El Aynaoui teine kord servida. Täiesti ootamatult aga nõelas Roddick tagakäe(!) äralöögiga mööda joont. Mis asi see nüüd oli, mõtlesid ilmselt paljud, sest ameeriklast ei näinud tihti selliseid lööke (edukalt) sooritamas.
Settpallil Roddickilt korralik punkt ja tagakäe lendpalli äralöök lõpetas seti. Põhimõtteliselt saigi määravaks Roddicki julge, otsustav ja briljantne tegutsemine punkt varem. Matš viigis!
Teise seti statistika oli hullumeelne. El Aynaoui kaotas seti, kuigi ta esimese servi protsent oli 82 ning 18 äralöögi kõrvale tegi ta kõigest 5 sundimata viga. Roddicki esimese servi protsent oli samuti väga korralik (67), kuid veelgi pöörasem oli tema äralöökide (26) ja sundimatute vigade (3) suhe.
Oh üllatust, pall ongi ümmargune
Roddicki kuulsalt Babolat Pure Drive’i reketilt lendas järjepanu kuule – kolmanda seti kolmes esimeses servigeimis ei loovutanud ameeriklane marokolasele punktigi.
Suur osa kolmandast setist sett oli tunne, et üks hetk Roddick lihtsalt peab El Aynaoui servi murdma, kes muide ei kaotanud väga hea tõrjuja Hewitti vastu kordagi oma servi. Väike initsiatiiv ja momentum oli kogu aeg justkui Roddicki käes, tundus tõesti, et murre ei ole enam kaugel.
Ameeriklasel oli kasutada küll murdepalle, kuid kas enda eksimuste või marokolase hea tegutsemise tõttu ei suutnud ta murret ära vormistada. Lisaks oli El Aynaouil võrgutripsude näol korduvalt õnne, seda ka tähtsatel punktidel.
Järjekordse võrgutripsuga jõudis El Aynaoui seisul 5:4 Roddicki servil kahe punkti kaugusele setivõidust. Oli tunda pinget, sest siiamaani üsna rahulik olnud El Aynaoui näitas pärast luhtunud võimalust reketi loopimisega frustratsiooni. Nii jõudis Roddick küll esimesena geimpallini, kuid hea eeskäe löökide seeria marokolaselt ja ameeriklase lihtne viga tagakäega tähendasid settpalli El Aynaouile.
Settpall ja trall selle ümber. Roddickilt võimas serv, mille Younes suutis vaevu tagasi blokkida. Ameeriklasel oli hiilgav võimalus lüüa servikastist punktiks mitte just kõige keerulisem eeskäe drive-volley, kuid joonekohtunik hüüdis palli auti.
Sett läbi! Või siiski mitte? Nimelt oli aeg osa saada Roddicki tüüpilisest tiraadist pukikohtunikuga, tingituna asjaolust, et Pascal Maria ei parandanud joonekohtuniku otsust. „Kas sa oled kuulnud kehaosast, mida nimetatakse selgrooks? Hangi endale see,” kurjustas ameeriklane. Temperamentse Roddicki sõnad midagi aga ei muutnud ning fakt on see, et El Aynaoui juhtis 2:1.
Tennisepall on tõesti ümmargune, sest nagu eespool mainitud, tundus vaid aja küsimus, kui murrab hoopis Roddick.
Seeria lõpp
Väike puhkus settide vahel läbi ja kohe hakkas juhtuma. Neljanda seti avageimis sai Roddick pärast El Aynaoui topeltviga murdepalli. Kuigi selle ameeriklane taas luhtas, kostus väljaku teisest otsast õige pea karjatus „eiii“, mis tähendas, et marokolane eksis ja terendas veel üks võimalus.
No kas nüüd? Jah! Maailma 22. reket tegi järjekordse topeltvea (geimi kolmanda), mänguvahend prantsatas kõlksti vastu maad ja murre oligi tõsiasi. Younesi pikk murdumatu seeria sai seega kuulsusetu lõpu.
Pärast libastumist avageimis näitas El Aynaoui taas kvaliteetset tennist. Marokolane sooritas võrgus lööke, mis pani lisaks publikule ka ameeriklase talle imestunult otsa vaata. Siiski, kahju oli juba tehtud. Proovi sa nüüd Roddicki serv tagasi murda, eks …
Kas jõudsin juba öelda, kuivõrd heas ja sõbralikus vaimus see mäng peeti? Puudus tennises küllaltki tavapärane in your face suhtumine, meeste esitluses ja omavahelises suhtluses sai näha mitmeid muhedaid ja üksteist täielikult respekteerivaid olukordi.
Mõlemad mängijad hoidsid üsna kindlalt oma servi, paistis tekkivat viienda seti ootusärevus. Pinget tundus olevat varasemast kuidagi vähem, mis automaatselt tähendab, et on lihtsam hästi mängida. Ja seda nad järjepidevalt ka tegid.
Seisul 4:3 hoidis Roddick taas kindlalt oma pallingut ja jõudis geimi kaugusele otsustavast vaatusest. Ameeriklane aga teadis väga hästi, et nüüd võiks end tõsiselt kokku võtta ja korra veel vastase serv murda, et otsustavas setis saaks ise servima hakata.
Younes läks järgmises geimis küll 30:0 ette, kuid eksimus ja Roddicki borisbeckerlik lendpall ning seis viigis 30:30. Taas pani Roddick oma pea ees võrku tormamisega marokolasele pinged peale – Younes eksiski ja settpall oli tõsiasi. Tänu enda agressiivsele tennisele ja Roddicki paarile eeskäe veale suutis Younes siiski servi hoida.
Servides setile oli Roddick ülikindel, võites geimi nulliga. Ainuõige, et selline matš sai viienda seti!
Neljas sett oli nagu esimese seti koopia, kus otsustavaks sai kaotaja poolt mängitud lohakas avageim. Vaadates, kuidas kohtumine kulgenud oli, võis oodata pingelist viiendat setti. Siiski ei suutnud järgnenut ilmselt keegi ette näha.
Mängude mäng
Viiendaks setiks oli publikut rohkem kui esimestes settides. Ilmselt hakkas Melbourne’is sõna liikuma, et keskuse peaväljakul on aset leidmas midagi tavapärasest erilisemat.
Noorus ja suur entusiasm vs. vaoshoituma veterani kogemused, kui kombineerida kommentaatori sõnakasutust kirjatüki autori omadega. Neljanda tunni koitmise valguses oli kindlasti juba paslik küsida lihtsalt nii: kumb mees tahab võitu rohkem?
Oli näha, et käsil on tõeline maraton, sest seisul 4:3 palus marokolane jääd, mida jalgadele hõõruda. Mis seal ikka, Maria võttis telefoni kätte ja jää oligi teel.
El Aynaoui silmad kinni punktiks löömised otse Roddicki esimeselt servilt, ameeriklase teravad eeskäe löökide seeriad, marokolase kindel tegutsemine võrgus. Need on vaid mõned näited viienda seti algfaasist, mis panid publiku ja mängu kajastajad tormiliselt kaasa elama.
Täitus kolmas tund. Seisul 4:5 servija (Roddick) poolt vaadatuna jõuti pärast marokolase kahte õnnestunud möödalööki tasamänguni. Järgmisel punktil oli Roddick taas võrgus, aga eksis. Matšpall! Jällegi, justkui eikusagilt. Kommentaator: „See on olnud tähelepanuväärne matš. Maroko on enda suurima tennisemomendi lävel!“
Loo autor mõtles pikalt, kas matšpallil juhtunu mingil moel ka artikli pealkirjas esile tuua. Näiteks sõnadega „matš, mis pidanuks lõppema poolteist tundi varem.“ Sest järgnes midagi fantastilist, eriti pärast mängu sellele mõeldes. Roddickilt korralik esimene serv, mille Younes blokkis hea pikkusega tagasi. Ameeriklaselt seejärel mõõduka julgusega (või tegelt – pigem natuke tagasi hoitud) eeskäsi marokolase tagakäe alla. El Aynaoui hoidis palli riskeerimata mängus, ei tahtnud kindlasti eksida ja sõna otseses mõttes lükkas tagakäe lõike Roddicki tagakäe nurka. Endale omaselt jooksis aga Roddick tagakäe ümber ja lajatas eeskäe inside-out äralöögi!
Sa oled punkti kaugusel, et kaotada üle kolme tunni kestnud maratonlahing, et kaotada võimalus saavutada karjääri parim tulemus ja siis lihtsalt lähed niimoodi lööma? Peab ikka julgus olema! Roddick oli ekstaasis, prantslasest treener Tarik Benhabiles aplodeeris seistes, pealtvaatajatelt paralleelselt ohe ja näos õrn muie. Ikka uskumatu eeskäsi! Nagu seis oleks olnud 1:1 avasetis … „Ilmselt parim löök üldse, mille olen arvestades olukorda sooritanud,“ ütles Roddick matšijärgselt.
Okei, olles nüüd maha rahunenud, liigume edasi. Roddickilt järgnesid korralik lendpall ja terav tagakäsi ning läbi raskuste hoidis ta servi.
Liialdamata oli tennise kvaliteet jälle vägagi kõrge. Järgmise geimi punkt seisul 30:15 servija (El Aynaoui) poolt vaadatuna väärib taas trükimusta. Punkt, mis lihtsalt on vaja sõnadesse panna. Nii, Younesilt hea serv, Roddick upitas eeskäe tõrje kuidagi üle võrgu. El Aynaoui jõudis raskustega pallini ja suunas eeskäe Roddicki eeskäe nurka. Ameeriklane sai jälle vaevu eeskäega palli kuidagi moodi mängus hoitud. Roddicki löök tuli õnnega pooleks aga El Aynaouile üsna ebamugavale kõrgusele. Seetõtti sai marokolane raami kolistades tagakäe volley’ga palli hädavaevu üldse mängus hoitud. Nüüd oli juba Roddick selgelt paremal positsioonil ning ameeriklaselt tuli pealtnäha otsustav sügav tagakäe lõige El Aynaoui eeskäe nurka. Servikasti joonelt tagajoonele vudimist alustanud Younes jõudis pallini ja sooritas imelise eeskäe passeri mööda joont. Pöörane! Mees liikus kiiremini kui pall ja kruttis nadaliliku möödalöögi … Vägev värk! Roddick kiitis El Aynaouit ja marokolane vastas pöialt näidates. Nagu eespool mainitud, siis üks tõeliselt vahva meeleolu ja vaimuga lahing!
Kommentaator: „Arvan, et seda matši mäletatakse ka aastate pärast!“ Mida mäng edasi, seda rohkem ülistuslaulu kuulis. Arusaadavalt.
Seisul 6:6 jõudis Roddick murdepallini, kuid El Aynaouil oli taskust võtta veel üks maagiline tagakäe lendpall. Keha juurest sellises seisus säärane drop volley sooritada … Noh, tegu ei ole esimese korraga, kui selles kohumises imestust avaldada tuleb.
Geimid möödusid ja jällegi mitte esimest korda ei olnud tunnet, justkui Roddick oli murdmisele ja matšivõidule väga lähedal. Lisaks sellele, et ta hoidis enda servigeime mängus püsimiseks kindlalt, oli tal mitmel puhul poolvõimalusi, näiteks 30:0 seisusid El Aynaoui pallingugeimides. Tihtipeale juhtus aga nii, et pärast paari kergemat sorti eksimust vastas marokolane kvaliteetsete punktidega, olgu selleks siis serviässad, eeskäe äralöögid või mõni ootamatu vigur.
Seti 21. geimis tõi jooksu pealt löödud eeskäe möödalöök ameeriklasele kaks murdepalli. Kuigi El Aynaoui suutis tänu Roddicki tagakäe veale esimese päästa, tegi marokolane ka seekord murdepalliga silmitsi olles vastasele kingituse ehk topeltvea. Arvestades Roddicki servi, oli väga suur tõenäosus, et klassik saab (kahjuks) peatselt läbi.
Klassik oleks matš olnud isegi siis, kui viies sett lõppenuks 12:10 Roddickile. Aga see pidu polnud määratud veel kulmineeruma. Roddick läks matšile servides 30:15 ette, kuid Younesi lendpalli äralöök ja ameeriklase lihtne tagakäe eksimus ning El Aynaoui oli ühtäkki punkti kaugusel, et kohtumine taas viigistada. Murdepalli mängides näitas marokolane südikat kaitset ja kannatlikkust ning jõudis Roddicki eeskäe eksimuse ära oodata.
Kas 20-aastane ameeriklane hakkas liialt mõtlema ja väristama? Raske öelda, kuid järjekordne pööre mängus oli tõsiasi. Seti 20 esimeses geimis me murret ei näinud ning nüüd kaks tükki järjest … El Aynaoui treeneril, endisel tippmängijal Jeff Tarangol ei jäänud üle muud, kui imiteerida kummarduse liigutust, austamaks hoolealuse imetlusväärset võitlust.
Paar geimi hiljem eksis marokolane mõned korrad eeskäega ja Roddickil oli veel paar murdepalli. Neist teise puhul oli Roddick raske eeskäe möödalöögiga eriti lähedal, et taas murda. Younesilt aga võimas eeskäe äralöök ja jätkati servi hoides.
Pascal Maria: „Game El Aynaoui. New balls please. El Aynaoui leads 14 games to 13.“ El Aynaoui selgitas matši algfaasis Mariale, kuidas tema nime hääldada. Oli aru saada, et kohtunikule oli marokolase nime hääldamine mõneti keeruline, aga ta ilmselt ei osanud ette näha, et peab seda nüüd järjepanu sedavõrd palju tegema …
Tennisemängust oli saamas poksimatš, mehed olid omadega juba päris läbi. Roddicki häälitsus muutus palli lüües üha valjemaks, puhkepausidel hoidis ta käsi põlvedel, pea maas ja lihtsalt puhkas. Marokolasel läks samal ajal selga matši neljas või viies särk. Hoolimata sellest, et paljuski mängiti juba tahtejõu najal, püsis tase endiselt üsna kõrge. Kindlasti olid mõlemad mehed selleks hetkeks aru saanud, et nad on saamas osa millestki erilisest.
17:17. Roddick sai marokolase servigeimides vahest küll tasamänguni, aga ei enamat – sõdalased hoidsid oma serve üsna kindlalt.
Kahe mehe võrdluses tundus tegelikult El Aynaoui mõnevõrra rohkem väsinud. Õnneks sai marokolane aeg-ajalt puhata, sest Roddickil, nagu ikka, oli vaja iga natukese aja tagant kohtunikule midagi öelda.
19:18. Roddick oli nüüdseks servinud juba üle kümne korra, et mängus püsida. Andy läks küll 40:15 ette, kuid paar õnnestunud eeskäe möödalööki vastaselt ja tasamäng. Äss ning Roddickilt pallinguga pea sama võimas karjatus, kuid geim polnud kaugeltki läbi. Jõuti kolmanda tasamänguni, kus Roddick näitas taas julgust ja läks eeskätt lööma. Tuli välja! Drive-volley äralöök mainitud eeskäega identsesse kohta ja tablool 19:19. Super geim täis õnnestumisi, nappe eksimusi ja emotsioone!
Vägevad geimid (ja matšid) pigistavad tihtipeale mängijatest kõik mahlad välja ning iga hingetõmbepaus on sellistel puhkudel kullahinnaga. Erand ei olnud ka kõnealune etendus. Aset leidis õhtu üks mälestusväärsemaid hetki. Nimelt ulatas Roddick oma reketi pallipoisile ja istus lihtsalt maha, mõeldes reketit andes ilmselt, et näe, proovi sina teda võita! Marokolane vastas samaga ja pallipoisid mängisid punktikese, samal ajal kui päevakangelased teenitud puhkust nautisid. Kihvt!
Pärast väikest meelelahutust pandi pall taas tõsisemal ilmel mängu. El Aynaoui kord oli servida ja ta rebis 30:15 ette. Vaadates aga järgmisi punkte, võib öelda, et El Aynaoui jalad ütlesid lihtsalt üles. Pall, milleni ta oleks avasetis vähemalt mingilgi moel jõudnud, oli 31-aastasele marokolasele nüüd liiast. Kaks enda tehtud viga tulid näiliselt samuti füüsise pealt ja värskem mees murdis. Selge see, et viietunnises lahingus ongi suur eelis olla 11 aastat noorem.
Enam kui tund pärast viimatist katset servis Roddick taas pääsu eest poolfinaali. Äsjane murre jäi viimaseks pöördeks, enam ameeriklane ei vääratanud. Peaaegu oleks kohtumine saanud ka väga sobiva ja väärilise matšpalli, mis oleks lõppenud Roddicki kukkumise pealt sooritatud eeskäe lendpalliga, kuid pall lendas napilt külje pealt välja. Järgmisel punktil jäi marokolase eeskäe lendpall aga võrku pidama ja Roddick kukkus legendaarse lahingu võitjana põlvedele. Kõik. Läbi. 4:6, 7:6 (7:5), 4:6, 6:4, 21:19; kohalik aeg 00.49. Kallistus võrgus, millele järgnes ligi 14 000-pealise publiku poolt kolmeminutiline austusavaldus. Arvestades, mida nägime, võinuks aplaus olla veelgi pikem, arvab siinkirjutaja.
Tol hetkel oli nii ajalt kui ka geimidelt tegu rekordilise viienda setiga suure slämmi turniiridel. Kogesime mängus lugematul hulgal haaravaid pallivahetusi ja lööke, atleetlikkust, osavust võrgus, pommlööke tagajoonelt, täpseid passereid. Selles matšis oli tõesti kõike. Muidugi oli ka servil suur osakaal – mõlemad mehed pallisid tulemuslikult –, aga kindlasti ei saa öelda, et serv oleks olnud häirivalt või liialt dominantne. Seda näitab ka fakt, et 209 äralöögist vaid neljandik olid ässad.
Kiire kokkuvõte numbrites:
- 4 tundi ja 59 minutit tennist (viimane sett 2 tundi ja 23 minutit);
- 83 geimi;
- 483 punkti;
- 209 äralööki (52 ässa);
- 86 lihtviga;
- 66 palli.
Tsitaadikogumik
- Roddick: „Viiendas setis seisul 15:15 mõtlesin, et isegi kui ma seda mängu ei võida, siis tegu on ikkagi paganama suure saavutusega ja olen õnnelik, et saan olla üks osapool nii heas matšis.
Minu austus Younesi vastu mängu vältel aina kasvas ja ma olen päris kindel, et see oli ka vastupidi nii. Strateegiat enam viienda seti lõpus polnud. Tegu oli puhtalt võitlusega, südamega mängimisega.
Younes on 31-aastane, platsil viis tundi ja seisab lõpus ikka püsti. See on äärmiselt muljet avaldav! Ma ei usu, et suudan seda teha, kui olen 31 (Roddick lõpetas profitennise 30-aastaselt – T. R.). Kui me näeme üksteist kümne aasta pärast, siis teame, et saime hakkama millegi erilisega.“ - El Aynaoui: „Kuigi ma kaotasin, olen õnnelik ja tänulik, et osalesin sellises matšis. Minu vastas oli mängija, kes sooritas minu ainsa matšpalli ajal väga hea löögi.
Atmosfäär ja publiku kaasaelamine sundisid meid piire ületama. Pärast mängu olevat inimesed ikka uurinud, et „oh-oh, kes see Maroko kutt on?“.
On hea, et inimesed nägid, et suudan mängida heal tasemel tennist. Võib-olla nüüd mind ei aeta James Blake’iga segamini (Blake’il oli tollal mingil määral sarnane soeng – T. R.).“ - Tenniselegend John McEnroe: „Kõige erakordsem matš, mida olen kunagi kommenteerinud.“
- Võidumehe ema Blanche Roddick ärkas kell 3.30 öösel, et mängu internetist vaadata. Mõnel korral viimases setis pidi ta püsti tõusma ja arvutist eemale kõndima. Tegu oli läbi aegade esimese korraga, kui pinge teda poja mängu ajal püsti ajas. „Mu sees hakkas nii hullult kloppima,“ kirjeldas ta.
Paari viimast geimi sai Blanche juba telerist vaadata. Roddicki ema pani teleri käima, arvates, et näeb seal mängijaid, kes kõiguvad finiši suunas. „Ma eeldasin, et nad on seal nagu kaks purjus meremeest. Aga nad ei olnud seda üldse,“ meenutas Blanche Roddick. - Tennisneti peatoimetaja Toomas: „Mäletan seda mängu üsna selgelt. Olin tööl ja lõunale minnes valisin sellise söögikoha, kus saab Eurospordi ülekannet jälgida. Mind huvitas just see mäng ja soovisin viiendat setti nautida lõunatades.
Ei osanud arvata, et mu lõunapaus kestab mitu tundi! See oli nii haarav vaatepilt, mistõttu jäid tööasjad sinnapaika.
Seekord elasin kaasa marokolasele, sest mulle meeldis tema taktika ja omanäoline mängustiil. Naine veel helistas, kas ma seda mängu ikka vaatan. Ülipõnev! Sellised tenniselahingud ei unune iial.“
Epiloog
Edasisele turniirile mõeldes jättis kohtumine El Aynaouiga selgelt ja mõistetavalt Roddickile oma jälje. Probleemid randmega ja väsimus tähendasid, et poolfinaalis alistas turniiri üllataja, sakslane Rainer Schüttler (31. asetus) ameeriklase neljas setis. Finaalis polnud Schüttlerist vastast Agassile, kes näitas turniiril suurepärast tennist ja kelle vastu oleks ülimalt keeruline olnud ka Roddickil või El Aynaouil.
Mõni aeg pärast turniiri saavutas marokolane oma karjääri kõrgeima, 14. koha ja jõudis sügisel teistkordselt USA lahtistel veerandfinaali. Tänu mälestusväärsele lahingule Roddickiga teati marokolast senisest enam ning karisma ja atraktiivne mängustiil tegid temast hoobilt tuuri ühe populaarsema selli. Aga mitte kusagil polnud El Aynaoui populaarsem kui oma kodumaal:
- Maroko kuningas andis talle kuldmedali, riigi kõrgeima sportliku tunnustuse;
- Marrakechi Kuninglik Tenniseklubi nimetas oma peaväljaku Younesi järgi;
- Maroko juhtiv majandusväljaanne L’Economiste palus lugejatel nimetata enda lemmik ühiskonnategelasest eeskuju. El Aynaoui võitis selle hääletuse, edestades teiste seas riigi peaministrit ja jooksustaari Hicham El Guerrouji.
Roddicki jaoks oli 2003 puhul tegu karjääri parima aastaga. Ta triumfeeris USA lahtistel ja lõpetas maailma esireketina. Edetabeli tipus jõudis ta olla pelgalt 13 nädalat ja ühe slämmi jagu, misjärel algas ühe šveitslase kuulsusrikas ajastu.
Kui vaadata mõnda meeste tippude mängu 2021. aastal ja võrrelda neid El Aynaoui-Roddicki omaga, siis tundub nagu tempo oleks varem olnud aeglasem ja tennisealane üleüldine kvaliteet madalam. Kuid vähemalt siinkirjutaja arvates ei ole võimalik omavahel võrrelda 20-aastase vahega matše – eri ajastud ei kannata tulenevalt ala arengust omavahelisi võrdluseid. Me ei saa võrrelda otseselt tennise kvaliteeti näiteks Borg vs. McEnroe 1980. aasta Wimbledoni finaali, Roddick-El Aynaoui mängu ja mõne hiljutise Nadal-Djokovici lahingu vahel. Küll aga saame kõrvutada atmosfääre, emotsioone, mida matš tekitas, suminat, mis käis kohumise ümber enne ja pärast ning võtta arvesse, mis oli kaalul.
Fakt aga on, et pärast mängu loeti Roddick-El Aynaoui meistriteost omade seas koheselt üheks läbi aegade paremaks. Mitmetes esikümnetes on kirjeldatud legendaarne maratonlahing tänaseni.
