Trükist on ilmunud ajakirja Tennis 2019. aasta sügisnumber, mille kaanepersoon on Eesti tennise raudvara Vladimir Ivanov.
Tõesti, Ivanov ei ole küll jõudnud maailma edetabelis 310. kohast kõrgemale, aga tema roll Eesti Davis Cupi koondise aitamisel ja ka noorte innustamisel on olnud hindamatu. Loos kirjeldab Ivanov värvikalt, kuidas ta Anett Kontaveidi treeningupartnerina esimest korda suurele profituurile jõudis ja Cincinnatis vaimustunult vaatas, kuidas suured tennisestaarid jõusaalis trenni teevad ja kohtumiseks valmistuvad. Ivanov pajatab ka sellest, kuidas ta noorpõlves suhteliselt tagasihoidlikult stardiplatvormilt noorte paremikku kerkis – sellele aitasid kaasa treeningud koos isaga Stroomi ranna metsast leitud mahajäetud väljakul, mille nad korda tegid.
Suvi on alati võistluste aeg ja seetõttu Tennise sügisnumbris palju ülevaateid erineval tasemel jõuproovidest: Eesti meistrivõistlused, Eesti noorte meistrivõistlused, olulised harrastusturniirid eesotsas traditsioonilise Euronics Est-Trans Cupiga. Aga ka Davis Cupi III grupi turniirist Kreekas, kus Eesti täitis ülesande ja üritab nüüd järgmisel aastal astme võrra kõrgemale tõusta. Suur roll Eesti edus oli ka ajakirja kaanepersoon Ivanovil.
Rahvusvaheliselt paelus eelkõige US Open, mis andis naiste üksikmängus uue võitja, 19-aastase Bianca Andreescu. Kas on tegemist sellise valitsejannaga nagu kunagi Serena Williams, seda näitab aeg. Ameerikas oli heas hoos ka Eesti esireket Anett Kontaveit, aga paraku tõmbas salakaval viirushaigus tema edenemisele kriipsu. Meestest võitis küll Rafael Nadal, aga võib-olla simpaistvaimaks persooniks sai venelane Daniil Medvedjev, kes algul pealtvaatajaid oma käitumisega vihastas, aga finaalis pälvis juba publiku imetluse.
Paarismäng on maailma tasemel jäänud üksikmängu varju, aga näiteks meie põhjanaaber Henri Kontinen sai tänu sellele teise koha Soome parimate sportlaste valimisel. Kas Eestis võiks ka kerkida mõni Kontinen? See on omamoodi ketserlik küsimus, sest kindlasti meie noorema põlvkonna tennisistid tahavad eelkõige silma paista üksikmängus. Aga analüüsivas loos on kõik Eesti treenerid nõus, et tulevikus võib väljundina tipptennisesse tulla kõne alla ka paarismäng, kui tennisist on selles osav.
Harrastustennisisti loos tutvume seekord rahvusvahelise inimese ja multisportlase Maaren Olanderiga. Need väljendid ei ole sugugi üle pingutatud, sest Maaren on heal tasemel mänginud tennist, jalgpalli ja saalihokit, kuuludes viimasel kahel alal ka Eesti naiskonda. Tuntuks sai ta ka kui Eesti esimene naisjalgpallikohtunik. Viimastel aastatel on Olander, kes pärast abiellumist kannab perekonnanime Doyle, taas tennises tagasi, mida ta on mänginud nii Londonis kui ka Dubais, aga viimastel suvedel ka Eesti liigatennises. Üks värvikas harrastustennisist on meil jälle juures ja tema eluloo pajatused loodetavasti lugejaile põnevad.
Ning lõpuks: jätkub ka treener Rene Buschi lugudesari Eesti noorte tennisest. Nii mõnedki Buschi hinnangud on üsna karmid, treeneri meelest on paljuski süüdlased lapsevanemad, kes tahavad sporti teha lapse jaoks liiga mugavaks ning pingetaluvust ja kaotustest õppimist sellega kuidagi ei tolereeri. Ajakiri Tennis loodab, et järgmistes numbrites ka mõni teine treener võiks sellel teemal sõna võtta, sest eks ole ju kõigil veidi erinevad seisukohad, kuidas peaks meie noortest tippmängijaid kasvatama.
Head lugemist!
