Ajal, mil pidanuks lõppema Wimbledoni turniiri esimene nädal ja selguma kõik kaheksandikfinalistid, pöörame pilgu taas turniiri ajalukku ja vaatame parimaid mängijaid, keda Londoni murul edu pole saatnud.
Tänavu ära jäänud Wimbledon on nüüd juba enam kui 30 aasta jooksul ainus slämmiturniir, mida mängitakse murul ja seetõttu teistega võrreldes oma kiire ja madala põrke tõttu erandlik. Ent kunagi toimusid kolm ja siis veel kümmekond aastat kaks slämmiturniiril murukattel, mistõttu Wimbledoni ebaõnnestujate nimistusse on sattunud ka kaks tennisisti, kes tegelikult on slämmiturniiri murul võitnud.
Veel enne Wimbledoni ebaõnnesõdurite nimistu juurde minekut tasub mainida, et eks omal viisil on erandlik ka Prantsusmaa lahtised, mis eeldab head liikumist ja stabiilset tagajoonemängu. Ja just siinsete ebaõnnestujate seas on mängija, kes võitnud igal pool mujal kokku 14 slämmiturniiri, aga mitte Pariisis. Tema nimi on Pete Sampras. Need viis paljukordset slämmivõitjat, keda pole saatnud edu Wimbledonis, aga on võitnud mujal, pole kahekordset arvu tiitleid saavutanud.
Monica Seles – 9
Algul Jugoslaaviat ja siis USA-d esindanud Monica Selesi karjäär jäi lühikeseks kurikuulsa noarünnaku tõttu, kui ta oma parima vormi ajal pidi võtma kahe ja poole aastase pausi. Pärast naasmist ta polnud enam endine, kuigi ühe slämmiturniiri veel võitis.
Sellegipoolest olid kaks hooaega (1991, 1992), kui Seles oli vastavalt 17- ja 18-aastane, talle imelised. Ta võitis mõlemal aastal kolm slämmiturniiri, aga mitte Wimbledoni. Ainult 1992. aastal mängis Seles ka Wimbledoni finaalis, aga pidi tunnistama Steffi Grafi paremust 6:2, 6:1. Seega ei jõudnud ta tiitlile lähedale. “Mulle meeldib Wimbledoni turniir ja siinne õhkkond. Mulle meeldivad väljakud. Aga kahjuks need ei sobi minu mängustiiliga,” ütles Seles lühidalt. Siiski lisas Seles, et ta üritas Wimbledonis nagu suutis ja tõi esile, et võinuks murul paremini kasutada oma vasakukäelist servi.
Selesi slämmivõidud jagunesid nii: Australian Open 4, Roland Garros 3 ja US Open 2.
Ken Rosewall – 8
Austraalia legend Ken Rosewall oleks võinud võita märksa rohkem slämmitnrniire, aga ta läks 1957. aastal profiks ja sai naasta alles 33-aastasena (1968), kui elukutselised said õiguse suure slämmi turniiridel mängida.
Vanuses 18-21 võitis ta amatöörina neli slämmiturniiri ja neist kolm murul – kaks Australian Openit ja US Openi. Vaid 1953. aasta võit Roland Garrosis tuli saviliival. Nii ei saa kuidagi öelda, et Rosewalli mängu jaoks muruväljak poleks sobinud. Pealegi jõudis ta Wimbledoni finaali tervelt neli korda ja imelisel kombel oli tema esimese ja viimase finaali vahel 20 aastat! Jaroslav Drobnyle (1954), Lew Hoadile (1956) ja John Newcombe’ile (1970) kaotas Rosewall neljas setis, aga kui ta 1974. aastal tegi imet ja jõudis 39-aastaselt finaali, oli Jimmy Connors tema vastu halastamatu – 6:1, 6:1, 6:4. Kahju, üht Wimbledoni võitu ja sellega karjääri suurt slämmi Rosewall kindlasti väärinuks.
Oma slämmiturniirid võitis Rosewall selliselt: Australian Open 4, Roland Garros ja US Open 2.
Ivan Lendl – 8
Tšehh ja hiljem ameeriklane Ivan Lendl on see, kes on öelnud kuulsa lause: “Muru on lehmade karjatamiseks, aga mitte tennisemänguks.” Sellegipoolest ei olnud Lendl Wimbledoni triumfist väga kaugel, sest jõudis ikkagi kaks korda (1986 ja 1987) finaali. Paraku ei võitnud Lendl kummaski finaalis settigi ja kaotas vastavalt Boris Beckerile ja Pat Cashile. Beckeri mäng oli Lendli omast võimsam, Cash oli aga suurepärane servi-võrgumängija ja nende vastu oma leivanumbrit – tagajoone pikka pallivahetust – Lendl läbi suruda ei suutnud.
Lendli võidud slämmiturniiridel jagunesid nii: Roland Garros ja US Open 3, Australian Open 2.
Mats Wilander – 7
Rootslane Mats Wilander on siin nimistus Selesi kõrval teine mängija, kes ühel aastal (1988) võitnud kolm slämmiturniiri ehk kõik peale Wimbledoni. Kuigi Wilanderi tagajoonemängu eelistav stiil oli sarnane Lendli omaga, oli rootslane siiski võrgus osavam, mida näitab ka tema suhteline edu paarismängudes. Ja nii huvitav, kui see ka pole – oma ainsa slämmiturniiri paarismängus võitis Wilander 1986. aastal koos Joakim Nyströmiga just Wimbledonis. Pooleldi võiks öelda, et ta sai puuduva tiitli kätte.
Teine asi on selles, et Rosewalliga sarnaselt suutis Wilander siiski murul slämmiturniire võita – 1983 ja 1984 Australian Openil. Nii et tegelikult võinuks ehk Wilanderi Wimbledonis edu saata, kuid erinevalt Lendlist ta ei jõudnud isegi veerandfinaalist kaugemale. Ilmselt on üks põhjus ka selles, et tema ajastul olid mitu tippmeest, kelle stiil just murule hiilgavalt sobis, eelkõige Becker ja Stefan Edberg.
Wilander on võitnud muid slämmiturniire nii: Australian Open ja Roland Garros 3, US Open 1.
Justine Henin – 7
Mitmekülgse belglanna Justine Henini jaoks võinuksid muruväljakud sobida küll, aga ka temal oli see probleem, et oma tippajal tuli vastu hakata kahele mängijale, kes end kiire põrkega väljakul tundsid kui kalad vees – õed Venus ja Serena Williams. Aastatel 2000-2010 loovutasid Williamsid teistele Wimbledonis vaid kaks tiitlit, mille noppisid Maria Šarapova (2004) ja Amelie Mauresmo (2006).
Just Mauresmo võiduaastal oli Henin esikohale väga lähedal. Pole kahtlustki, et selles loos mainitud viiest ebaõnnestujast jõudis Henin Wimbledoni võidule kõige lähemale, ent ta kaotas Mauresmole finaalis pärast avaseti võitu 6:2, 3:6, 4:6. Sealjuures oli Henin enne võitnud Wimbledoni peaproovi ehk Eastbourne’i turniiri. Finaalis jooksid nii Mauresmo kui ka Henin peaaegu igalt servilt võrku, aga prantslanna tõmbas lõpuks pikema kõrre.
Henini slämmivõidud jagunesid selliselt: Roland Garros 4, US Open 2, Australian Open 1.
