29. septembril organiseeris tennisistide aktiiv (Oskar Saarne, Redt Reimal, Viljar Zilmer) kaks üritust: päeval jalgpallimatš ja õhtupoolikul pokkeriturniir. Jalgpallimatš peeti Lilleküla staadioni kõrval olevas sisehallis.
Jalgpallimatši näol oli tegemist igati tõsise sportliku üritusega. Esmalt tuleb silmas pidada fakti, et jalgpall on olnud läbi aegade tennisistide üks lemmiktegevusi tennisemängu kõrvalt. Iganädalasel vutitreeningul on üle 40-aastane traditsioon. Viimasel kahel kümnendil on vanem generatsioon mänginud nooremast põlvkonnast küll eraldi, ent see on ka mõistetav.
Seekordne kohtumine toimus täismõõtmetega platsil, kohtunikuga ja 2 x 45 minutit. Ainuke erisus oli see, et mängiti kaheteistkümne mängijaga kummaltki poolt. Mõistetav, sest mõnel mehel aastaid viiekümne ligi ja niiviisi säästeti veidi koormusi.
Nn. “vanakeste” (sinised särgid) meeskonda oli tasakaalustamiseks paar nooremat meest ka lisatud, ent keskmine vanus ikkagi ca 15-20 aastat enam. “Vanakeste” tiimi liikmetest osalesid Aleksander Jürgens, Priit Põldoja, Märten Tamla, Simmo Sommer, Viljar Zilmer, Raigo Saluste, Kristjan Pakk, Armand Levandi, Allar Hint ja Tõnis Lill. Nooremate ehk “kollaste” tiimis lõid teiste seas kaasa Johannes Seeman, Robin Erik Parts, Siim Troost, Taavi Himmist, Säm Ulp, Heiki Kanne ja Silver Karjus.
Mäng algas väga üllatavalt. Kümne minutiga asus “vanakeste” tiim juhtima 3:0 ja nii ka esimene poolaeg lõppes, kuigi paar võimalust oli ka kollastel. Võtmesõna oli kogenenuma meeskonna ülitugev kaitseliin. Teisel poolajal mängupilt muutus. Kollased muutsid mängijate asetust ja taktikat ning see tõi ka edu. Alguses Märten Tamla poolt enesekaitseks näo ette tõstetud käsi kinkis vastastele penalti ja seejärel suluseisu piirimail löödud värav kahandas kollaste kaotusseisu minimaalseks – 2:3. Ei möödunud palju ja juba viigiseis – 3:3. Ent kogemus maksab ka midagi. “Vanakesed” panid seejärel nii kõva surve peale, et löödud ühe värava asemel võinuks neid olla ka hulgim. Seega 4:3 võit “vanakestele”.
