Jätkame sarjaga „Klassikud“, kus vaatame tagasi ajaloo kõige meeldejäävamatele matšidele. Kuna Austraalia lahtised on täies hoos, siis keskendumegi parasjagu sealsetele mängudele. Seekord oleme oma mõtete ja mälestustega 2005. aasta esimese suure slämmi turniiri poolfinaalis. Vaadeldava kohtumise peategelased on (paljude arvates) läbi aegade parim Roger Federer ja ülimalt andekas, aga vähemalt samal määral temperamentne tatarlane Marat Safin.
Sari „Klassikud“ ei ole võistlus. Me ei pane käsitletavaid matše pingeritta, sest eri ajastu mängude omavaheline võrdlemine ei ole lihtsalt asjakohane. Sarja eesmärgi saab kokku võtta ühe sõnaga: nostalgitsemine.
Eelvaade
Mainime kohe ära, et sedapuhku teeme natuke konkreetsemalt, lühemalt ja kokkuvõtlikumalt kui sarja esimeses loos (vt Roddicki ja El Aynaoui 2003. aasta Austraalia lahtiste veerandfinaali heietust siit). Ikka selleks, et jõuaksime lõpuks meenutada suuremat hulka klassikuid.
2005. aasta alguseks oli Federer juba kehtestanud end ala suveräänse valitsejana, olles võitnud eelneval aastal kolm slämmi, viimased 26 kohtumist ja slämmidel järjepanu 19 matši (alates 2004. aasta Wimbledonist). Esikümne meeste vastu oli šveitslasel käsil koguni 24-mänguline võiduseeria.
Turniiril neljanda asetusega Safin tähistas poolfinaali päeval oma 25 aasta juubelit. Sünnipäevaline oli tolleks hetkeks endine maailma esireket, USA lahtiste ja Davis Cupi tšempion ning kahekordne Austraalia lahtiste finalist. Viimatises, möödunud aasta finaalis kaotas ta muide kolmest setis just Federerile. Seega ihkas Safin väärt kinki ehk revanši.
Šveitslane juhtis enne poolfinaali omavahelistes mängudes 6:1. Eriti äge andmine oli nende viimatises matšis, mis peeti kõigest mõned kuud varem aastalõputurniiril Houstonis. Federer võitis tolle kohtumise küll kahes setis, kuid teise seti kiire lõppmäng, mis lõppes skooriga 20:18, oli vaat et vingeim, mida siinkirjutaja silmad näinud on.
Safini treenerinurgas istus muide rootslane Peter Lundgren, kes eelnevalt juhendas just Federeri. Erilist pinget või draamat siit antud mängu kontekstis otsida siiski ei tasu, pigem võtta seda lihtsalt huvitava faktina, eriti arvestades lõpptulemust ja matšijärgselt kuuldut.
Federer jõudis poolfinaali probleemideta ega loovutanud teekonnal settigi, sealhulgas ei teinud ta seda ka veerandfinaalis Agassi vastu. Safin seevastu oli kaotanud kaks setti (ühe belglasele Olivier Rochusele ja teise talendikale horvaadile Mario Ancicile).
Turniiri avaringis purustas Safin kusjuures Djokovici, kes tõele au andes oli siis alles 17-aastane. Hoolimata sellest saab venelane täna julgelt ja uhkelt öelda, et ühel kaunil päeval oli ta slämmil suurmeistrist sedavõrd üle, et kaotas talle ainult kolm geimi.
Usutavasti on meie lugejad Federeri mängustiiliga päris hästi kursis, seega siinkohal me pikemalt ei peatu. Mainime vaid, et nõrka kohta selle mehe arsenalis teadupärast ei ole ning ülivõrde sõnadest jääb šveitslase mängu kirjeldamiseks natuke väheks.
Karismaatilise Safini kohta võib kasutada sõnu agressiivne ja võimas tagajoonemängija, shotmaker. Nagu ütles omal ajal kuuekordne slämmivõitja Boris Becker: „Ma ei ole väga kaua näinud kedagi löömas mõlemalt poolt nii tugevalt.“
Samas oli Marat kindlasti enamat kui pelgalt tagajoonelt domineerija. Ta omas vägevat servi, liikus oma suuruse (193 cm) kohta võrdlemisi hästi ja suutis ka võrgus edukalt punkte lõpetada. Eriti mäletab siinkirjutaja aga venelase hüppelt tagakätt ja üleüldse tagakäelööki. Selgelt oli tegu Safini relvaga ja taas peab kasutama sõnu „üks läbi aegade paremaid“.
Paljuski oli Safin enda kõige suurem vaenlane, sest tihtipeale said temperemant ja alamotiveeritus temast võitu. Teisisõnu: mentaalses pooles oli vajakajäämisi, esines üksjagu ebastabiilsust.
Tegu on subjektiivse arvamusega, kuid kui paljude tennisestaaride (ka praeguste) enesekontrolli kaotamised kisuvad tihtipeale piinlikuks, siis Safini vihapursked olid üldjuhul … muigama panevad, mingil veidral moel isegi kihvtid ja meelelahutuslikud. Aga jah, kuidas kellelegi.
Mis tegi sellest matšist klassiku?
Mõistagi oli Federer Safini vastu suur favoriit ning venelane pidi näitama enda kõige paremat tennist, et üldse võimalusi omada. Vaatame nüüd vanal heal Rebound Ace’i väljakukattel peetud lahingu olulisemad sündmused kirjapildis kiirelt üle.
Refereerides kommentaator Patrick McEnroed, siis põhimõtteliselt esimesest mängu pandud pallist alates hiilgasid osapooled täpsuse ja teravusega. Mõlema mehe serv klikkis koheselt ning esimest murdepalli sai näha alles kaheksandas geimis. Ka selle päästis Safin tulemusliku serviga.
Kahe tasamängu järel hoidis šveitslane avaseti 11. geimis oma servi, pärast mida murdis ta geimi kolmandal murdepallil Safini tagakäe eksimuse järel venelase pallingu. Ühtlasi oli murde puhul tegu ka setivõiduga.
Teist setti alustas Safin aga edukalt ning sai kolmandas geimis murde kätte, kui jõudis ära oodata Federeri tagakäe lõike eksimuse. Ja sellest piisas – venelane suutis oma pallingugeime kenasti hoida ning lõpetas seti briljantse poolvollega.
Nagu eespool viidatud, polnud Safini mängu mentaalne pool korrelatsioonis tema füüsiliste eelduste ja talendiga. Aga sel õhtul tundus tasakaal olevat saavutatud, igas mõttes. Võib vaid oletada, kas ja millist rolli mängis siin Lundgren.
Kolmas sett. Federer murdis kohe teises geimis, kuid Safinilt viiendas geimis fantastiline tagakäejoon ja seis tasa.
Järgmistes geimides olid kummalgi osapoolel omad (pool)võimalused ja murdepallid, kuid otsustavad sündmused juhtusid seisul 5:6 Safini poolt vaadatuna. Venelase reket sai tõsise hoobi, mis tähendas, et ühtäkki oli seis tema poolt vaadatuna äärmiselt täbar. Jah, 15:40 seisu võib nii kirjeldada küll.
Esimese settpalli suutis Safin küll täpse tagakäe passeriga päästa, aga lõpuks sai šveitslane ikkagi oma tahtmise – sett pärast Safini jämedat eeskäe lihtviga skooriga 7:5 Federerile. Marati poolt palli tribüünide suunas lennutamine oli mõistetav.
Neljandas setis jätkus kahe virtuoosi pakutud sõu täistuuridel. Mäng oli punktilises jaotuses keskmise pikkusega pallivahetuste puhul praktiliselt võrdne, kuid kümne või enama löögiga rallides jäi rohkematel juhtudel peale Safin. Lühemates, kuni nelja löögiga punktides aga saatis suurem edu Federeri.
Ilma murdepallideta jõuti kiire lõppmänguni ning nüüd oli Safinil selg vastu seina – kaotad loteriimaigulise tie-breaki ja ootab kodulend. Pinge oli loomulik ja arusaadav ning Federer läks otse tõrjelt vajutatud tagakäe inside-out äralöögiga juba 5:2 juhtima.
Nüüd ei tohtinud venelane enam eksida ja ta võitiski kolm järjestikkust punkti (neist kaks tõrjudes). Kuid filigraanne lõigatud tilkpall tähendas, et Maestro jõudis siiski punkti kaugusele enda teisest järjestikkusest Austraalia lahtiste finaalist.
Matšpall #1 Federerile. Šveitslaselt (üllatuslik) teiselt servilt võrku tungimine. Safin suutis Federeri panna kaks korda rasket tagakäe vollet sooritama, millest teine kukkus küllaltki võrgu lähistele. Marat tormas võrgu suunas ja tõstis palli peenelt üle Federeri. Šveitslaselt järgnes mõneti arusaamatu lahendus. Nimelt läks ta proovima jalge vahelt lööki … Ja seda siis matšpallil. Kindlasti oli tegu olukorraga, kus oleks pidanud valima variandi, mille puhul oleks palli tagasi mängu saamine olnud tõenäolisem, näiteks lihtlabane eeskäe tõste kõrgustesse.
Poolfinaali järgselt sõnas Federer selle olukorra kohta, et ta oleks enda arvates niikuinii punkti kaotanud ja tunnustas hoopis Safini tõstet. Mitmel eelneval puhul matšis polnud Marat loppi üritades just kuigi õnnestunud, kuid kõige tähtsamal hetkel tuli välja. Meistriklass või clutch – mõlemad sõnad on siinkohal õiged.
Seisul 6:6 haaras Safin kohe tõrjelt initsiatiivi ja lõpetas punkti kindla lendpalliga. Federeri tagakäe lihtvea järel võitis tatarlane kiire lõppmängu ja jäi ellu. Nüüd oli selge, et tegu on maratoniga, sest ajatabloolt vaatas vastu 3 tundi ja 8 minutit. Publik rõkkas ja austas osalisi seistes. Vägev andmine vägevas atmosfääris!
Momentum oli nüüd vähemalt teoorias Safini käes. Lisaks sellele pidi Roger võitlema jalal oleva villi ja närviprobleemiga, millekohast kiiret tohterdust ta enne otsustavat setti ka sai. Hiljem selgus, et neist kahest tegi talle rohkem tuska vill.
Viies sett. Teooria ei pidanud paika ning otsustava vaatuse kolmandas geimis (kus tennise raskekahurväe esitluses sai muide näha ka fantastilist 30-löögilist pallivahetust) tuli hoopis Safinil päästa kaks murdepalli.
Olukord muutus kiiresti ning kuuendas geimis oli juba Safinil oma võimalus, kui Federer lajatas eeskäe pikaks ja seisis silmitsi kahe murdepalliga. Neist esimese suutis Roger küll ässaga päästa, kuid teisel juhul sai just serv saatuslikuks – topeltviga ja 4:2 Safinile.
Federer aga ei olnud kuhugi kadunud ega alla andnud, kaugel sellest. Ta sai Safini servigeimis 30:15 ette, kuid Federerilt tagakäe lihtviga, venelase eeskäe äralöök ja äss ning 5:2. Numbriliselt küll pealtnäha suur edu, aga siiski ainult üks murre.
Mainitud vill või väsimus, igal juhul tundus Federer gramm aeglasem kui sett-kaks tagasi. Kuid olles oma servigeimis 15:30 taha jäänud, sooritas ta vahest enda parima löögi sel õhtul, kui vastas madalalt tulnud Safini vollele jooksu pealt tagakäe topspini tõstega. Kirjeldatud lööki tunnustas ka Marat väikese aplausiga.
Federeri õnnestunud tilkpalli ja servihoidmise järel oli Safinil seisul 5:3 aeg servida matšvõidule. Lõpp oli paaril juhul juba väga lähedal, sest nappide tagakäe eksimustega luhtas Safin kaks matšpalli. Ei saa öelda, et tegu oli pinge või närvidega, sest tegu polnud jämedate eksimustega. Igal juhul Federer haistis oma võimalust ja kuigi Safin suutis vahele põimida ühe suurepärase tagakäe äralöögi, murdis šveitslane lõpuks ikkagi tagasi. Draamat ja tennist täie raha eest!
Geim hiljem tulistas Safin kolm äralööki järjest ning Federer seis taas silmitsi vastase matšpalliga. Safinil oli tegelikult päris hea võimalus kohtumine näiteks tõste või möödalöögiga ära lõpetada, kuid šveitslane suutis võrgus tegutsedes matšpalli päästa ja lõpuks servi hoida.
Seisul 5:5 oleks nüüdisaegne vaidlustamise või hawk-eye live süsteem muutnud päris palju. Safin läks enda servil seisul 15:30 lööma tagakätt mööda joont. Äralöök! Federer ei vaielnud, aga ainult televaatajate silmadele mõeldud kotkasilm näitas, et tegelikult oli pall küljelt väljas. Tablool 30:30, kuid õiglane skoor olnuks 15:40.
Kuigi Maratil oli tükk tegemist, et enda järgmist paari servigeimi hoida, suutis ta pareerida ühe murdepalli ja jõuda seisuni 7:6. Federer seejuures hoidis enda vahepealset servigeimi raudkindlalt.
Šveitslase eksimused ja seis esireketi poolt vaadatuna kriitiline – 6:7 ning 15:40. Jälle oli murde- ja ühtlasi matšpallide aeg. Esimese väristas Safin ise ära, aga teises ei jätnud tulemusliku servi näol maailma esireket Safinile mingit võimalust. Federer hoidis.
Ülima nurgaga eeskäekrossi äralöök Safinilt ja vahelduseks venelaselt hõlpsam oma servi hoidmine. 8:7.
Taas pidi tiitlikaitsja servima, et mängus püsida.Viiendat korda see tal aga ei õnnestunud. Safinilt kolm oivalist tõrjet ja kuigi Federer suutis enda 22. ässaga päästa veel ühe matšpalli, siis seitse oli Safini jaoks seekord õnnelik number. Paaril eelneval matšpallil oli ta enda firmamärgi ehk tagakäega eksinud, aga seekord terav tagakäejoon töötas. Federer kukkus eeskäenurgast palli päästes ja Safin sai rahulikult enda eeskäe tühja väljakusse suunata.
Kui esimesed matšpallid sai Safin veel enda sünnipäeval, siis viimase puhul oli jõutud uude päeva – südaööst oli möödas 24 minutit. Endale omaselt polnud venelane võitu tähistades pealtnäha just kuigi emotsionaalne, kuid eks ainult Marat ise teab, mis toimus tema sees.
Lõppskoor seega 5:7, 6:4, 5:7, 7:6 (6), 9:7. Mesimagus revanš 4 tunni ja 28 minutiga ning autasuna kolmas Austraalia lahtiste finaal. Nagu allolevalt pildilt näha, võitis Federer mängu peale seitse punkti rohkem kui Safin ning kumbki mees murdis vastase pallingu neljal korral.
Vastus alapealkirjas püstitatud küsimusele ehk mis tegi sellest matšist klassiku: läbinisti kõrge kvaliteet. Kompromissitu ja järeleandmatu lahing. Ründava, samas täpse ja mitmekesise tennise musternäide. Punktid ja löögid, mida selles mängus näha sai (õigemini, saab siiani) on igati väärt järelvaatamist. Nautige:
Mida head veel matši kohta kosta? Viidates taas nooremale McEnroele, siis igal Safini löögil oli oma selge eesmärk, mis lõpuks tasus end ära. Kui tihti süüdistati Safinit väheses pingutuses ja tahtes anda endast kõik, siis sel õhtul olid asjalood teisiti. Matšist sai lõpuks mentaalne heitlus, tahte ja oma mängu peale surumise võitlus, millest võitjana väljus underdog. Teda ei heidutanud teisel pool võrku seisnud kõikvõimsa staatusega tiitlikaitsja, teda ei muserdanud luhatud matšpallid. Venelase suhtumine oma sünnipäeval oli just selline nagu peab: vastast ja tema mängu respekteeriv, kuid aukartuseta. Kui tõlkida robustselt tunduvalt paremini kõlavat ingliskeelset väljendit „Safin came to play“, siis Safin tuli mängima.
Kahtlemata mitte ainult Austraalia lahtiste, vaid kogu käimasoleva sajandi üks vingemaid matše! Mängueelne haip oli igal juhul õigustatud ning Rod Laver Arena täismaja sai soojas Austraalia õhtus väärt etenduse osaliseks. Federeri ja Safinit võib julgelt lugeda tenniseajaloo andekamate all-around mängijate hulka ning kõnealune šedööver näitas selgelt, miks.
Huvitavat öeldut
- Safin: „Ma ei suutnud enda mängu alguses üldse üles leida, sest olin närvis, ei tundnud end mugavalt. Teises setis aga hakkasin mängima paremini, ma teadsin, mis talle ei meeldi ja mida pean tegema.
Kui aus olla, siis ma ei suutnud kõiki neid matšpalle kasutada lihtsal põhjusel: teisel pool võrku seisis Roger Federer. Temaga mängides on psühholoogiliselt automaatselt keeruline, ta paneb su kogu aeg pinge alla.
Mingil põhjusel leidsin endas jõu, et võidelda ja oodata oma võimalusi. Hetkes olles on siiski raske omaks võtta sedavõrd suurt hulka realiseerimata jäetud võimalusi. Hakkad mõtlema, et nüüd on kõik, sinu võimalused on läinud ja lootus võita on kadunud.
Aga ma tõestasin endale, et kuigi ma ei suutnud paljusid võimalusi kasutada, tuleb võideldes ja samas vaimus jätkates uus võimalus. Kui sa ikka väga tahad ja kui sa ka seda väärid, siis küll see tuleb.
Pärast selliseid kohtumisi tuleb võtta aega iseendale, sest sinu sees on hulganisti adrenaliini, emotsioone ja tiirleb meeletult erinevaid mõtteid. Sedavõrd palju, et vahel on raske isegi rääkida ja leida õigeid sõnu, mida öelda. Ja mõnikord ongi sul koju jõudes vaja pool tundi omaette olla, et lõõgastuda ja seeläbi pingetest ning adrenaliinist vabaneda.“
- Federer: „Kui ta servis viiendas setis [esimest korda] matšivõidule, siis arvasin, et siit ma küll tagasi ei tule. Eriti kuna ta oli minust värskem. Mul olid omad võimalused, aga ma ei suutnud neid kasutada. Õigemini: ta ei lasknud mul neid kasutada.
Ükskõik kui vägeva mänguga tegu pole, on alati raske ja valus kaotada, kui sul on olnud üksjagu võimalusi ja matšpall. Samas ei saa ma siit lahkudes tunda end ülemäära halvasti, sest arvan, et andsin endast kõik, mängisin hästi ja ta lihtsalt oligi sel päeval parem mängija.“
- 2003. aasta lõpuni Federeri juhendanud Peter Lundgrenil oli Safinile jagada ohtralt siseinfot. Safini agent Gerard Tsobanian: „Muidugi oli sellest kasu. Kui Federeri tase hakkas langema, ütles Peter õigesti, et see on sellepärast, et tal on jalaga probleem. Ta teadis, kuna Roger lööb teatud lööke ja mis puhul ta riskib. Peter oskas öelda, kuhu Federer vastase murdepalli puhul servib. Kogu mängu jooksul oli Peter meie jaoks justkui matši kommentaator.“
1055 suveniiri
Finaalis alistus neljas setis kodupubliku lemmik Lleyton Hewitt ja Safini teine slämm oligi tõsiasi. 2006. aastal võitis Safin veel korra Davis Cupi, kuid individuaalsel tasandil ta enam sellist taset nagu 2005. aasta Austraalia lahtistel näidata ei suutnud. Olulised märksõnad on siinkohal vigastused ja alamotiveeritus.
Safin lõpetas profispordi 2009. aastal, kõigest 29-aastasena. „Ma ei nautinud tennist kunagi, mul olid [pere poolt] pinged peal, tennis oli mingis mõttes kohustus. Soovisin saada hoopis jalgpalluriks. Kogu minu tennisekarjäär oli üks suur ime,“ on Safin öelnud.
Muide, karjääri jooksul lõhkus Safin väidetavalt 1055(!) reketit. Igal juhul on Safin mehe talenti arvestades üks tennise suuremaid underachievereid ja vana head küsimust „mis oleks, kui …“ on Safini kohta kasutada igati paslik.
Federer aga naaseb peatselt tuurile ja suure tõenäosusega näeme teda ka 40-aastasena väljakutel maid jagamas. Nautigem, kuniks teda on.
