Tänavu tähistasid kolm Eesti teenekat tenniseklubi juubelisünnipäeva. Ühtlasi tuletab see meelde, et Eesti tennis on juba nii ajalooline, et erinevad saja aasta juubelid hakkavad muutuma igapäevaseks.
Kolmest klubist kõige tuntum sünnipäevaline on Tallinna Kalevi tenniseklubi, mis formaalselt sai tänavu 100-aastaseks, aga tegelikult on pisut vanemgi. Spordiselts Kalevi tennisistid said oma kodu Harjuoru väljakutele. 1921. aastal. Kui Kalevis alustas treenerina tööd Eduard Hiiop, hakkas klubi aktiivsemalt tegelema võistlustennisega ja need mängijad, keda Hiiop juhendas, jõudsid juba 1920ndate algul Eesti meistrivõistlustel medalitele, näiteks Salme Redlich-Kint ja Aleksander Rubli.
Mõlemad nimetatud mängijad lõpetasid spordi erinevatel põhjustel noorena, aga 1930ndatel oli Kalev juba Eesti tennises valitseja, sest klubi eest mängis ka meie sõjaeelse perioodi tuntuim naistennisist Veera Nõmmik. Kalevis alustas ka Kristjan Lasn, aga läks 1929. aastal Kadriorgu üle.
Tallinna Kalevi TK loomine ja kiire tõus
Selleks ajaks oli Kalev juba eraldi klubi. Nimelt otsustasid Kalevi tennisistid 1926. aastal spordiseltsist iseseisvuda ja lõid ESS Kalevi Lawn-Tenniseklubi. Seda juubelit me tänavu just tähistame. Klubi esimene president oli Eesti Vabariigi kaubandus- ja tööstusminister Ernst Webermann, kes aga 1927 läks diplomaatilisele tööle ja siis asendas teda Gerhard Lukk. Samal 1927. aastal rajati Harjuoru väljakutele ja esimene klubihoone.
Nõukogude okupatsiooni saabudes sai Kalevist spordiühing, aga põhimõtteliselt käis seal tennisetöö sama hoogsalt edasi. Kurb öelda, aga Eesti jaoks väga traagiline ajalooline areng tegelikult tennisele halvavalt ei mõjunud. 1950ndad oli Kalevi tennise uus tõus kümnend, kui kalevlased Velve Kaaman-Tamm ja Heldur Hiop olid meistritiitlite arvu ja ka üleliidulise edu poolest Eesti edukaimad tennisistid kuni Toomas Leiuse tähetunni alguseni. Lisaks asusid Kalevisse just 1950ndatel tööle noored treenerid Harri Kalamäe ja Jüri Põldoja ning 1958. aastal valmisid Herne tänava väljakud, mis said Kalevi peamiseks treeningubaasiks.
Niinimetatud kuldsetel kuuekümnendatel jätkus Kalevi edu eelkõige naiste seas, kus Maria Kull ja Tiiu Soome tulid korduvalt Eesti meistriks, aga Soome 1965. aastal ka NSV Liidu meistriks. Samuti tulid Eesti meistriks meestest Hindrek Sepp ja Ants Juhvelt, NSV Liidu noortemeistriks aga Ervin Lange, kes järgmisel kümnendil ka üleliiduliselt medaleid kogus. Kaarli tänava väljakud olid aga Kadrioru kõrval Eesti peamiseks võistluste korraldamise baasiks. Kõige tähelepanuväärsem kindlasti 1975. aasta üleliidulise rahvaste spartakiaadi tenniseturniiri korraldamine Kaarli (tollal Suvorovi tänava) väljakutel.
Vahetult enne Eesti taasiseseisvumist oli Kalevis edukas treeneritetandem Harri Neppi/Tiiu Soome-Neiland, kelle käe all võrsusid Eesti tolle aja parim meestennisist Andres Võsand ja 1980ndate parim naistennisist Kaja Kõnd.
Pärast Eesti taasiseseisvumist sai Kalevist aktiivne seenior- ja harrastustennise keskus. Tõsi, nüüd ainult Herne väljakutel, sest Kaarli legendaarsed platsid ehitati ümber parklaks. Paarkümmend aastat on Kalevis peetud nooremate seenioride Eesti meistrivõistlusi, mis aga kõige tähtsam – Herne väljakutel toimub juulis üks maailma vanimaid järjepidevalt korraldatavaid seenioride ITF-i turniire, tänavu peeti see 42. korda. Klubi seeniorid osalevad juba pikka aega Soome klubide meistrivõistlustel, kus tase on ühtlasem. Korra on Kalevi 60+ meeskond ka Soome meistriks tulnud.
Kalevis on 35 iseseisvusaasta jooksul korraldatud suur hulk rahvusvahelisi ITF-i profiturniire ning erinevaid noorteturniire, alates 2015. aastast toimuvad Herne väljakutel regulaarselt Eesti meistrivõistlused. Noortetööga Tallinna Kalevi klubi ei tegele, kuid väljakutel harjutab Tallinna Kalevi Tennisekool ning tänu headele suhetele Eesti Tennise Liiduga on Kalevist kujunenud tippmängijate baas. Sisuliselt kõik Eesti parimad noormängijad teevad suvel Herne väljakutel trenni.
Pärnu tennisele andis tõuke kesklinna väljakute rajamine
Pärnus jäi tennis pärast I maailmasõda mõneks aastaks soiku, siis aga juba Eesti rahvusest entusiastide toel hakati tennist taastama. 1924. aastal rajati Ringi, Nikolai ja Esplanaadi tänavate vahelisel alal endisele kartulipõllule kaks väljakut ja 1926. aasta 25. veebruaril registreeriti ametlikult Pärnu Lawn-Tenniseklubi, mille tänane õigusjärglane Pärnu Kesklinna Tenniseklubi juubelit nüüd tähistabki.
Arvatavasti on just Pärnu kesklinna väljakud Kadrioru kõrval praeguseks kõige “legendaarsemad”, sest Kaarli väljakuid ju enam pole. Tänu suvituslinna staatusele on Pärnu kesklinna väljakutelt läbi käinud lugematu arv välismaalasi ja okupatsiooni ajal ka Moskva, Riia ning teiste punaimpeeriumi linnade puhkajaid. Juba esimese iseseisvuse ajal peeti Pärnus kaks korda (1933 ja 1936) Eesti meistrivõistlusi. Ja kuigi kõige kõrgemas konkurentsis pärnakad Lasnile, Nõmmikule ja teistele vastu ei saanud, tuleb kindlasti mainida, et 1933 alustas Pärnus tennisetreeninguid tõeline legend, aga mitte tennisistina tuntud Paul Keres.
Nõukogude ajal polnud ka Pärnus formaalselt tenniseklubi, sest olid ainult spordiühingud. Kesklinna väljakud taastati sõjajärgselt aastal 1948 ja need kuulusid siis ametlikult Kalevi spordiühingule, mille tennisesektsioon toimetas kesklinna väljakutel. Nii säilis Pärnu tuntus tennisekantsina, aga tipptasemel ei pääsenud pärnakad löögile.
Pigem sai Pärnu tuntuks seenioride tennise keskusena, sest seal korraldati traditsiooniliselt Eesti seenioride meistrivõistlusi. Kuigi Jaan Kuuda õpilased Toomas Kuuda ja Eerik Holter tulid järjest (1976 ja 1977) Eesti U16 vanuseklassi meistriks, jäid nad täiskasvanuna ikkagi tallinlaste varju. Alles Helen Holterist sai esimene Pärnust võrsunud Eesti esireket ja üksikmängu seitsmekordne meister ning tema tuules korjas paarismängu tiitleid Ilona Poljakova. Kuid täpsuse huvides tuleb märkida, et Helen Holter ei võitnud Eesti meistriitleid siiski enam taasloodud Pärnu Kesklinna TK liikmena.
Sealjuures algul moodustati 1991. aastal kesklinna väljakutele Pärnu Kalevi TK, aga 1996. aastal nimetati see ümber Pärnu Kesklinna Tenniseklubiks. Just Pärnu Kesklinna TK koostöös Eesti Tennise Liiduga on olnud 1990ndate keskelt alates ja kuni 2023. aastani (hiljem ei saanud Eesti enam ITF-i või praegu World Tennise profiturniire korraldada, sest nõuti Venemaa mängijate lubamist turniiridele) paljude rahvusvaheliste võistluste korraldaja. 1996. aastal peeti Pärnus üle pika aja ka Eesti meistrivõistlusi.
Tartu Akadeemiline Tenniseklubi tõi võistlused ülikoolilinna
95. sünnipäeva tähistas tänavu Tartu Akadeemiline Tenniseklubi. Sõna “akadeemiline” viitab ülikoolile ning Tartus olidki juba enne I maailmasõda tennise peamisteks edasiviijateks üliõpilased ja õppejõud. Keskus paiknes Toomeoru väljakutel, mida haldas Akadeemiline Spordiselts. Juba 1920. aastal peeti esimesed Tartu üliõpilaste meistrivõistlused ning 1923. aastal Balti riikide üliõpilaste olümpiaad, mille kavas ka tennis.
Kuna tennis ei saanud Akadeemiliselt Spordiseltsilt piisavalt tuge, otsustasid tennisistid teistest eralduda ja nii loodigi 1931. aastal Tartu Akadeemiline Tenniseklubi ning Toomeoru väljakud jäid klubile. Kogu sõjaeelse perioodi juhtis tenniseklubi juhatuse tööd ülikooli matemaatikaprofessor Gerhard Rägo, kes ka ise oli aktiivne tennisemängija.
Nõukogude ajal jätkus Tartus vilgas tenniseelu, kuid konkreetsest klubilisest järjepidevusest rääkida ei saa. Edukad olid esimesed sõjajärgsed kümnendid, kui Tartust jõudsid Eesti meistrivõistluste medalile Voldemar Turba, Valter Lamp ja Jüri Lamp. Tartu mängija oli ka Regina Ojavere-Meri, hilisema Eesti presidendi Lennart Meri esimene abikaasa. Tartust võrsus tippmeheks paljukordne Eesti meistrivõistluste medaliomanik ja koondislane Peeter Lamp, ehkki täiskasvanuna oli ta juba Tallinna tennisist.
Oluliseks uueks alguseks kujunes 1980ndate keskpaik. Kui treener Rein Sander 1984. aastal Tartusse tuli, asuti tema eestvedamisel Toomeoru tenniseväljakuid taastama. Toomeorus tegutsenud tenniseringkond pidas end 1931. aastal asutatud akadeemilise tenniseklubi traditsiooni jätkajaks.
Tänase klubi organisatsioonilise kujunemise kindel pidepunkt on 8. veebruar 1990, mil registreeriti Tartu Tenniseklubi. TATKi põhikirja järgi on Tartu Akadeemiline Tenniseklubi nii selle klubi kui ka 10. augustil 1994 registreeritud Tartu Ülikooli Tenniseklubi õigusjärglane. Tartu Akadeemilise Tenniseklubi nimi võeti taas kasutusele 1998. aastal.
TATK on eelkõige harrastustennisistide klubi, kelle tegevuse keskmes on aastaringne tennisemäng, klubivõistlused, sõpruskohtumised, klubi esindamine erinevatel võistlustel ning ühine klubielu. Noortetöö ei ole praegu TATKi eraldiseisev tegevussuund, küll aga on klubil olnud tihe koostöö Martin Karise tennisekooliga, mille treeningutele on Toomeoru väljakute kasutamisel antud oluline roll.
Kuigi sõna “akadeemiline” tuleneb eelkõige klubi sünniajast 1931. aastal, on TATK-il ka praegu seos ülikooliga. Üks etapp klubi ajaloos oli Tartu Ülikooli Tenniseklubi ning tänaseni kannab ülikooli traditsiooni näiteks Avo Roosma nimeline Tartu Ülikooli vilistlasturniir. Tänane TATK on üks suuremaid harrastustennisiste ühendavaid klubikogukondi Tartus – klubil on praegu üle 230 liikme.
