Koroonapandeemia on tabanud kõiki spordialasid, sealhulgas tennist. Huvitav on aga see, et võrreldes meestega on naiste profitennis rohkem halvatud. Milles siis probleem?
Igal tennisehuvilisel on tahtmise korral võimalus võrrelda meeste ja naiste peetud turniiride rahvusvahelist võistluskalendrit alates augustist. ITF-i turniiride osas pole väga suuri erisusi ja ka kaks Suure slämmi turniiri sai ilusti läbi viidud. Kui aga võrrelda ATP ja WTA seisu, siis pilt on tugevalt naiste profitennisistide liidu kahjuks.
Pärast Prantsusmaa lahtisi peeti Ostrava turniir ja käesoleval nädalal mängitakse Linzi turniiril. Detsembris peaks toimuma veel ka Limoges’i turniir (WTA 125K). Ja ongi kõik (!). Võistluskalendri kokkuvarisemise põhjustas see, et traditsiooniliselt toimuvad sügisel WTA turniirid peamiselt Aasias. Kõik need turniirid tühistati sel aastal (mis oli suure tõenäosusega etteaimatav juba suvel). Kaalutletut tegevust WTA poolt alternatiivide otsimisel aga ei järgnenud. Kuigi ka ATP tuur kaotas üheksa sügisturniiri, on mängijatel arvestatav arv võistlusi, kus mängida ja raha teenida – Prantsusmaa lahtiste järel üheksa turniiri pluss aastalõpu finaalturniir (kokku 10). Ühtlasi tähendab see, et naistennisistidel on viimastel kuudel tulude teenimise võimalused oluliselt ahtamad kui meestel.
Võistluskalendri taasavamisel tundus esialgu, et WTA-l on see paremini korraldatud. Neile tennisistidele, kes ei tahtnud augustis USA lahtistele minna, olid Euroopas samaaegselt ka turniirid. Sündmuste edasine areng aga näitas, et hiljem tekkinud lünki ei suudetud täita ja algusperioodil oli pigem tegemist õnnega, mitte juhtkonna tarmuka planeerimisega. Näiteks Köln oli valmis korraldama kahe nädala jooksul nii meeste kui naiste turniiri. WTA-ga võeti ühendust, kuid seal reageeriti liiga aeglaselt. Hea võimalus täita WTA turniiriga “tühi” nädal lasti paraku käest ja nii peeti Kölnis kaks meeste ATP turniiri järjepanu.
Turniiride korraldajatele toovad meeste turniirid rohkem raha sisse, seetõttu on ehk ka motivatsioon kõrgem. Juhime tähelepanu, et räägime siin tuludest, mitte auhinnarahadest. Profitennis toodab aastas 2,2 miljardit USD tulu, mis jaguneb alljärgnevalt: 34% – piletimüük; 30% – õiguste müük, 29% – sponsorid; 7% – muud allikad. Tulust on omakorda ATP osakaal 33% ja WTA osakaal 9%. Vahe on pea neljakordne! Põhilise koore tõmbavad ITF-i korraldatavad Suure slämmi turniirid, üle poole – 58%.
Tabavalt on kommenteerinud situatsiooni prantsuse tennisist Alize Cornet: “Olukord on valus, sest WTA tuur sõltub väga Aasiast. Kui ma õigesti aru sain, annab finaalturniir WTA-le poole kasumist (toim. – turniir, mis see aasta ära jääb). See on väga tõsine probleem. WTA on praegu ellujäämise režiimis. Väiksemad naiste turniirid pole eriti tulusad ja kuna kõigil on praegu häda käes, on nende võistluste püsimajäämist raske tagada. Mul on valus võrrelda meeste ja naiste võistluskalendrit… Ja sellises olukorras on isegi naljakas rääkida soolisest võrdõiguslikkusest.”
Ilmselgelt reageeris ATP Covid-19 olukorrale operatiivsemalt. Muuhulgas töötati välja 92-leheküljeline strateegiline tulevikuplaan, mida pole ammu tehtud. WTA-l pole midagi analoogset ette näidata. ATP strateegia üks osa näeb ette organisatsioonide ühendamist ja õiguste ühist müüki. Teiste seas on seda ideed toetanud näiteks Roger Federer. Kui Suure slämmi turniirid on näidanud, et naiste tennis ei jää seal tulude osas meeste omast palju maha, siis ATP ja WTA sissetulekute erinevus on igal juhul murettekitav. Võimalik, et kaks organisatsiooni hakkavad otsima ühisosa, vähemalt ATP on välja näidanud initsiatiivi.
