Neli suure slämmi turniiri on iga tennisisti jaoks hooaja tähtsaimad võistlused. Oma olemuselt on kõik neli võrdsed, kui lähtuda sportlikust tähendusest. Kuid oma erilise ajaloo ja aura tõttu tõuseb teiste seast esile homme algav Wimbledoni turniir.
Kui pealkirjas on öeldud “tennise häll”, siis Wimbledonil on siin kaks tähendust: esiteks on ta maailma vanim järjepidev turniir ja teiseks on see ainus slämm, mis mängitakse murul – aga just sellel kattel tennis sündiski.
Ajalugu algas 9. juulil 1877
9. juuli 1877 oli see päev, kui Wimbledonis pandi pall esimest korda mängu ja täpselt kümme päeva hiljem selgus esimene tšempion, kelleks oli Spencer Gore, tollal 27-aastane tennisist. Klubi, mis selle turniiri asutas, loodi natuke varem – 1868. aastal. Ta kandis algul nime All England Croquet Club, aga sai 1876. aastal lisanime All England Lawn Tennis and Croquet Club. Otsetõlkes võiks siis seda kutsuda nii: Üle-inglismaaline Murutennise ja Kroketi Klubi. Lisame siinkohal, et kaks järgmisena asutatud turniiri, mida järjepidevalt peetakse, on US Open ja Canadian Open aastast 1881.
Algul peeti ainult meeste üksikmängu, 1884. aastal lisandusid naiste üksikmäng ja meeste paarismäng, 1913. aastal naiste ja segapaarismäng. Kuni 1922. aastani kehtis reegel, et eelmise aasta võitja on järgmisel hooajal otse finaalis. Ta ootab nn väljakutsujate turniiri võitjat, kes siis peab tiitlikaitsjaga kohtumise meistritiitlile. Selline traditsioon, et eelmine võitja ei pea turniiri mängima, kehtis 20. sajandi algul väga paljudel aladel ja näiteks meeste male MM-võistlustel on see siiamaani kehtiv, ehkki vahepeal katsetati teistsugust reglementi.
Traditsioonid, traditsioonid…
Wimbledoni teine eripära on traditsioonid. Eks neid ole kõikjal, aga Wimbledoni omad kindlasti tuntumad ja rangemalt järgitavamad. Meile ilmselt tuttavaim on valge riietus. Kui tennis on üha rohkem muutunud sponsorite võitlustandriks – erinevad firmad loovad oma mängijatele üha pilkupüüdvamat välimust -, siis Wimbledonis ei saa pakkuda mingit kirevust Nike, Lacoste, Adidas, Uniqlo ega ükski teine spordirõivaste firma. Muidugi, tegumoega on endiselt võimalik üllatada, aga värv peab olema valge.
Aga näiteks omamoodi traditsioon on olnud Wimbledonis ka mängijate kõnetamine – näiteks naiste kutsumine Miss või Missis (Mrs). Vanasti oli kohustuslik, et abielus naist kutsuti mehe nime järgi, näiteks Chris Evert oli Mrs. J. M. Lloyd. See nõue hiljem kadus, täpselt samamoodi nagu ka tablool ei panda enam mängija nime ette Mrs või Miss. Kuid kohtunikud kasutavad suulises vormis ikkagi naiste puhul täiendit – näiteks ka Miss Kontaveit ja Miss Kanepi.
Suur roll Wimbledoni turniiri juures on alati kuninglikul perekonnal, kelle kõik liikmed kuuluvad enamasti ka All England Clubi liikmete hulka. Kui kuningliku perekonna esindaja viibis mängul, pidid tennisistid väljakule saabudes tegema kniksu. Kuid 2003. aastal otsustas Kenti hertsog prints Edward selle nõude tühistada ja nüüd tuleb teha kniksu ainult juhul, kui kohal on kuninganna ise või Walesi prints – tulevane kuningas, kelleks praegu on prints Charles.
All England Clubi liikmeks kuigi kergelt ei saa – ainult siis, kui oled kõrgest soost, on lihtsam. Küll aga on igal maailma tennisistil üks “lihtne” (nii väljendas inglane Tim Henman) moodus saada Wimbledoni haldava klubi liikmeks – kui nad võidavad turniiri, kuuluvad nad automaatselt klubisse. Henman ise ei võitnud Wimbledoni, aga tema mõlemad vanemad olid klubi liikmed ja lõpuks sai ka endine Briti tennisist ise All England Clubi liikmeks ja kuulub praegu selle juhtkonda. Klubi liikmetel on Wimbledoni territooriumil ka oma privileegid – kuulsas tennise pühamus on mitmeid riietusruume või muid paiku, kuhu tohivad siseneda ainult klubi liikmed. Ei tähenda isegi maailma esireketi staatus – kui sa turniiri võitnud pole, siis samu eeliseid kasutada ei saa.
Wimbledoni üks praktiline traditsioon on ka maasikad vahukoorega. Nii nagu meilgi, valmivad ka Inglismaal maasikad juunis ja juuli algul ning tegemist on alati kohalike maasikatega. Näiteks 2017. aasta turniiri ajal tarbiti 34 000 kilogrammi maasikaid ja 10 000 liitrit vahukoort.
Vihm muutis Wimbledoni pühapäeva tava
Ajakava on Wimbledonis olnud erinev teistest slämmiturniiridest. Üldiselt peetakse slämmiturniirid kaks nädalat esmaspäevast pühapäevani ja mängud toimuvad kõigil 14 päeval. Veidi aega tagasi läks French Open üle 15-päevalisele graafikule (pühapäevast pühapäevani), aga Wimbledonis kehtib sisuliselt 13-päevane graafik, sest esimese nädala pühapäeval mänge ei toimu. Algselt ei mängitud ka teisel pühapäeval ja siis toimus naiste üksikmängu finaal reedel ja meeste oma laupäeval, kuid 1982. aastast alates viidi need päeva võrra edasi.
Siiski, mängitud on ka esimesel pühapäeval. 1991. aastal tabasid Wimbledoni sellised vihmahood, et esimese viie päevaga suudeti läbi mängida vaid pooleteise päeva ajakava. Laupäeval jõuti natuke graafikule järele, aga siis tegid korraldajad erakordse otsuse – ajakava venimisega ei saanud enam riskida ja pühapäev võeti kasutusele. Hiljem on seda tehtud veel kolm korda (1997, 2004, 2016), eks ikka halva ilma tõttu. 1991. aastaga võrreldavat vihma pole pärast enam olnud, aga kui juba erandotsus tehti, siis hiljem korrati seda juba kergema südamega.
Tegelikult võiks Wimbledonist kirjutada viis või kümme või kakskümmend korda pikema loo, aga siin on tegemist kõigest uudislooga, nii et lõpetuseks räägime ikkagi neist, kes on kõige rohkem Wimbledonis võitnud.
Navratilova, Federer ja teised
Kõigpealt rekordmängijatest. Meeste üksikmängus on enim tiitleid Roger Federeril – 8. Veel 19. sajandil võitis aga William Renshaw 7 tiitlit ning tema juhib tabelit järjestikuste võitude osas – 1881-1886 kuus korda. Tõsi, kuna tollal (neist reeglitest juba pajatasime) sai tiitlikaitsja otse finaali, oli temal kergem järjest võita, kui näiteks Björn Borgil (1976-1980) või Federeril (2003-2007), kelle viis võitu on ilmselgelt kõvem saavutus. Naiste üksikmängus on Martina Navratilova võitnud 9 esikohta ja enne II maailmasõda valitsenud Helen Wills-Moody 8 korda. Navratilova võitis järjest kuus tiitlit (1982-1987).
Kui liita ka paarismängud, siis juhivad täpselt 20 tiitliga mõlema soo kokkuvõttes Navratilova ja Billie Jean King, kuid neist esimesel on 9 ja teisel 6 tiitlit üksikmängus. Meestest on esikohal üle-eelmise sajandivahetuse meister Laurence Doherty 13 (5 üksik, 8 paaris) esikohaga.
Võiks veel lisada, et ajastul, kui tennis oli vähem dünaamiline ja füüsilist ettevalmistust nõudev mäng, võitsid kõik parimad kõigil väljakukatetel. Wimbledonis oli see nii veel 1970ndatel aastatel, kui näiteks Borg mängis samavõrra edukalt liival ja murul. Kuid alates 1980ndate keskpaigast hakkasid domineerima spetsialistid – osa häid mängijaid ei võitnud kunagi Pariisi liival, teised jälle mitte kunagi Wimbledoni murul. Viimaste hulka kuulusid näiteks Ivan Lendl ja Mats Wilander, samal ajal muru suured spetsialistid John McEnroe, Boris Becker ja Pete Sampras ei võitnud kordagi Pariisis. Alles 21. sajandil saabus suure kolmiku (Federer, Rafael Nadal, Novak Djokovic) ajastu, kui mehed võitsid taas igal pool, ehkki oma spetsialistid on muidugi ka nende seas. Naiste poolel on tugevaimad võitnud enamasti kõigil katetel, aga Wimbledoni spetsialistideks võib kindlasti lugeda Navratilovat ja õdesid Williamseid.
Ennustusportaalide soosikud
Neid, kes homme alustavad järjekordset üksikmängu turniiri varasemate võitjatena, on meeste seas kolm – neid nimesid saite lugeda eelmises lõigus. Mängib ka 2013. ja 2016. aasta tšempion Andy Murray, aga ainult paarismängus. Naiste seas on endisi võitjaid rohkem: Venus ja Serena Williams, Maria Šarapova, Petra Kvitova, Garbine Muguruza ja Angelique Kerber.
Lõpuks ütleme ka ära, kes on kihlveokontorite arvates tiitlivõidu soosikud – mida väiksem koefitsient, seda suurem võimalus. Võtame aluseks ikka meie oma Pafi ennustusportaali numbrid. Meeste üksikmängus hinnatakse Djokovici võimalusi väga kõrgelt – 2,40. Järgnevad Federer 4,33 ja Nadal 6,50ga ning siis juba suure vahega Stefanos Tsitsipas (20,00), Felix Auger-Aliassime, Alexander Zverev ja Dominic Thiem (kõigil 34,00).
Naiste üksikmängus ilmselget soosikut pole. Serena Williamsi võidu korral saab raha tagasi 6,00-kordselt, järgnevad Ashleigh Barty 6,50 ja Karolina Pliškova 7,00ga. Toome veel ära need neli mängijat, kelle võidušansse hinnatakse koefitsiendiga alla 20 – Kerber 10,00, Kvitova 14,00, Naomi Osaka 15,00 ja Simona Halep 18,00. Anett Kontaveidi võidule panustades saab raha tagasi 126-kordselt ja Kaia Kanepi võidule 501-kordselt. Võiks veel lisada, et näiteks samaväärsed šansid (126) Anettiga on ka meie lõunanaabril Anastasija Sevastoval ja legendaarsel Venus Williamsil.
