fbpx
Close

Tennisevigastuste käsiraamat annab ülevaate, miks ja kuidas sa võid ennast vigastada

Spordiarst ja traumatoloog Kaidu Meitern sai detsembris kaante vahele loo pealkirjaga “Tennisevigastuste käsiraamat”, mis on vajalik ja huvitav lugemismaterjal paljudele tenniseharrastajaile.

Tutvustame Tennisnetis lühidalt mõnda raamatu peatükki ja esimeses loos pöörame tähelepanu vigastuste üldisele jaotusele. Tegemist on ülevaatelise peatükiga, aga juba siin on ka tennisistil ja tenniseharrastajal mõndagi kõrva taha panna. Järgneb lõik peatükist “Mis on spordivigastused?”

Spordivigastuste põhjuseid on mitmesuguseid, enim mainitud nendest on vilets treenitus, mittevastav varustus, halb tehnika, ebapiisav eelsoojendus, vähe venitusharjutusi.

Kõige enam vigastatakse lihaseid ja liigeste sidemeid. 95% spordivigastustest on kerged pehmete kudede traumad ja nendest võib eraldi kõige suurema grupina nimetada põrutusi.

10 kõige sagedamini esinevat spordivigastust on: 1) eesmise ristatisideme rebendid 2) reie tagakülje lihaste vigastused 3) põlvekedra vaevused, 4) hüppeliigese sidemete venitused, 5) alaselja valu, 6) tennise küünarnukk, 7) õlakapsli vigastused, 8) sääre sisekülje valu, 9) meniskivigastused, 10) Achilleuse kõõluse vigastused.

Vigastused üldse, sh. ka spordivigastused, jaotatakse 2 gruppi:

ägedad ehk traumad (tennises umbes 1/3)

kroonilised ehk kumulatiivsed, ka ülekoormusvigastused (tennises umbes 2/3)

Ägedad spordivigastused tekivad järsku – need on traumad, mis juhtuvad mitme ebasoodsa asjaolu kokkusattumise korral. Siia alla kuuluvad luumurrud, liigeste väljaväänamised, põrutused, venitused, lihaste rebendid ning luid, sidemeid, kõõluseid ja kõhrepindu haaravad rebendid.

Ägedad vigastused esinevad rohkem kontakt-spordialadel – jalgpall, jäähoki, poks jt.

Kroonilised vigastused, neid nimetatakse ka ülekoormusvigastuseks, tekivad pikema aja jooksul. Põhjuseks on pikaaegne korduv ülemäärane surve kudedele. Näiteks „jooksja põlv“ (jooks, korvpall, võrkpall), „tennise küünarnukk”, väsimusmurrud, Achilleuse kõõluse põletik, õla tendiniit, bursiit, “külm õlg”, põlve artroos.

Spordivigastusi saab veel jagada kehaosade järgi, kus vigastus asub: põlve-, õla-, alaselja-, säärevigastused jne.

Inimese keha ja selle osade liikumist võimaldab tugiliikumise elundkond, mis hõlmab luustikku ja lihastikku. Luustik on tugiliikumise elundkonna passiivne, lihastik aktiivne osa. Kõõlused on lihase osa, tugev sidekoeriba, mille kaudu lihased kinnituvad luule.

Kõõluste vigastused jaotatakse:

kõõluse rebendid

kõõluste degeneratiivsed protsessid

kõõlustupe protsessid

kõõluste põletikulised protsessid.

Sidemed on koestruktuurid, mis ühendavad liigeses luid ja stabiliseerivad liigest. Kõhrepinnad on koestruktuurid, mis amortiseerivad liigest ja vähendavad hõõrdumist luude vahel. Lisaks on osade suurte liigeste vahel veel liigese amortisatsiooni parandavad fibrooskõhrelised poolpehmed struktuurid, tuntumad neist on meniskid põlveliigeses.

Järgmistes peatükkides selgitab doktor Meitern juba täpselt, kuidas erinevad vigastused tekivad, kuidas panna diagnoosi ja millist ravimeetodit kasutada, milliseid taastumisharjutusi oleks kasulik teha jne.

Kui soovite endale soetada “Tennisevigastuste käsiraamatu”, et olla selle abil erinevateks traumadeks paremini valmistunud, võite seda osta kõigist Eesti suurematest tennisekeskustest ning Rahva Raamatu ja Apollo poodidest. Raamatut müüakse ka enamikel SEB Liigatennise võistlusetappidel.

scroll to top
Inline
Inline