Seoses viimaste päevade suure dopinguskandaaliga, mis eelkõige puudutab Eesti suusatamist ja mingil määral ka kahekordset olümpiavõitjat Andrus Veerpalu, otsustas Tennisnet põgusalt kirjutada dopingust tennises.
Dopingujuhtumite ja nende seas pikkade võistluskeeldude arv on tennises väga väike võrreldes näiteks suusatamise, kergejõustiku, jalgrattaspordi või tõstmisega. Põhjus on lihtne – aladel, mis keskenduvad sportlase teatud kindlatele füüsilistele omadustele, parandab doping sooritusvõimet rohkem. Tennis on mitmekülgsem ja näiteks pelgalt füüsise arendamine vastastega võrreldes ei pruugi anda väljakul täit efekti.
“Tegelikult pole sooritusvõime parandamine spordis dopingu võtmise kõige tähtsam eesmärk,” märkis kogenud tennisetreener Harri Neppi. “Küll aga aitavad keelatud ained rohkem treenida ja kiiremini koormustest taastuda.”
Kuigi suurte koormustega trenn on vajalik ka tennises, nõustus Neppi, et sel alal ei too doping nii suurt tulu. “Näiteks kui lõhud metsikult trenni ja võtad dopingut, siis koordinatsiooni või mängutarkust sellega kindlasti ei arenda,” muigas Neppi.
Nüüd jätkame näidetega meeste tennisest. 2003. aastal sai argentiinlane Mariano Puerta kaheaastase võistluskeelu keelatud ravimi clenbuteroli tarvitamise eest, kuigi Puerta väitis, et kasutas seda astma ravimiseks ning sellel polnud sooritusvõimet parandavat efekti. 2005. aastal jõudis Puerta pärast keelust vabanemist French Openi finaali, kus kaotas Rafael Nadalile, kuid Pariisis näitas dopingutest südamestimulaatori etilefriini tarvitamist. Teistkordne vahelejäämine tähendas 8-aastast võistluskeeldu, kuid ITF-i arbitraažikohus vähendas seda kahele aastale, sest ravimi kogus oli väike. Puerta võis karjääri jätkata 2007. aasta juunis.
Veidi karmima aine, anaboolse steroidi nandroloniga (näiteks jäi sellega vahele ka sprindi olümpiavõitja Linford Christie) jäi pärast 1998. aasta Wimbledoni veerandfinaali vahele tšehh Petr Korda, kes pool aastat varem oli võitnud Australian Openi. Algul võeti Kordalt ära ainult Wimbledoni auhinnaraha ja punktid, aga siis leidis ITF, et peab määrama ka võistluskeelu. See määrati 1999. aasta septembris 12-kuulisena, kuid Korda oli juba teatanud profikarjääri lõpetamisest. Kuid ta kaotas tagantjärele ka 1998. aasta juulist alates teenitud auhinnaraha.
Mehed, kes ei teadnud, mida ravim sisaldas
Argentiinlane Guillermo Coria jäi nandroloniga vahele karjääri algul, kui positiivne dopinguproov võeti 2001. aasta aprillis Barcelona turniiril. Coria kinnitas, et tegemist oli ainega ühes multivitamiinis, mida valmistas New Jersey toidulisandite firma ning tema seda ei teadnud. ATP keeldus Coriat õigeks mõistmast, aga vähendas võistluskeelu 2001. aasta detsembris kahelt aastalt seitsme kuuni. Coria kaebas New Jersey toidulisandite firma kohtusse, et saada kompensatsiooni kaotatud auhinnaraha eest. Istungi kolmandal päeval jõudsid pooled kohtuvälisele kokkuleppele, kuid ei avalikustatud, millise summa nõustus firma Coriale tasuma. Kaks aastat pärast võistluskeeldu kerkis Coria maailma 3. reketiks ja mängis Roland Garrosi finaalis.
Praegune esikümne tennisist Marin Cilic jäi 2013. aastal Münchenis vahele keelatud aine nikethamidiga. Horvaadi selgitus sarnanes Coria omale: seda ainet sisaldasid Coramini glükoositabletid, mida talle pakkus tiimi arst ning sooritusvõimet parandavat mõju neil ei olnud. Cilicile määrati üheksakuuline võistluskeeld, kuid Spordiarbitraažikohus pidas karistust “asjaolusid arvestades liiga karmiks” ja vähendas seda nelja kuuni. Cilic sai ka tagasi osa temalt ära võetud auhinnarahast ja punktidest ning jätkas karjääri maailma edetabeli 47. kohalt.
Richard Gasquet: kokaiin ööklubis suudlemisest
Kokaiin on teatavasti mõnuaine, mis kuulub küll spordis keelatute nimekirja, aga kuna ta ei oma kuigivõrd sooritusvõimet parandavat mõju, on selle tarvitamise eest karistused väikesed. 2009. aasta mais leiti prantslase Richard Gasquet’ uriiniproovis kokaiini jälgi. Prantslase selgitus oli omapärane: ta käis ööklubis, kus palju inimesi tarvitas kokaiini ning lisas, et talle võis aine sattuda organismi striptiisitari suudlemise kaudu. Kuna avastatud kokaiini kogus oli niivõrd väike, jäigi Gasquet karistuseta.
1995. aasta French Openil jäid kokaiiniga dopinguproovis vahele Mats Wilander ja Karel Novacek. Mõlemad protestisid oma kolmekuulise võistluskeelu ning kuni nende apellatsiooni läbivaatamiseni jätkasid mängimist. Wilander pani 1996. aastal karjäärile punkti ning seejärel võttis ka apellatsiooni tagasi, kuid pidi tagantjärele loovutama 289 000 dollarit auhinnaraha.
John McEnroe: hobuse kogus steroide
Ning lõpuks: kaks kuulsat tennisisti, mitmekordset slämmivõitjat, on keelatud ainete tarvitamist tunnistanud tagantjärele. Kui Andre Agassil oli 1997. aastal madalseis, kasutas ta sõbra õhutusel metamfetamiini. Agassi jäi sellega vahele ka dopingutestil, kuid kirjutas enda kaitseks ametlikus kirjas, et seesama sõber puistas talle ainet salaja joogi sisse ning ameeriklane pääses karistusest. Hiljem tunnistas Agassi oma autobiograafilises romaanis, et ta tookord valetas.
John McEnroe ütles 2004. aastal intervjuus, et oli kuus aastat endale täiesti teadmatult ja tahtmatult tarvitanud steroide, mida legaalselt manustati võistlushobustele. McEnroele lihtsalt määrati tablette, mis steroide sisaldasid ja tema ei teadnud karjääri ajal midagi. “Hiljem selgus, et need steroidid olid isegi hobuste jaoks liiga tugevad,” märkis McEnroe.
Jätkame dopingulugu pisut hiljem juhtumitega naiste tennisest.
