Maailma edetabeli vanuseline analüüs näitab, et tänapäeva meeste tennises teevad ilma pigem üle 30-aastased mängijad, kui 20-25-aastased.
Kui võtame eelmise sajandi kolm viimast kümnendit, siis on tendents päris kõvasti muutunud. Meenutame, et Björn Borg võitis oma esimese slämmiturniiri 18. sünnipäeva paiku, aga näiteks Mats Wilander, Michael Chang või Boris Becker isegi enne 18. sünnipäeva. Üsna noored olid esimest slämmi võites ka Stefan Edberg, John McEnroe ja Pete Sampras.
Eelmisel kümnendil võitsid oma esimese slämmiturniiri praegused tipud Roger Federer, Novak Djokovic ja Rafael Nadal, kes olid esmaedu ajal vastavalt 21, 20 ja 19. Ka Juan Martin Del Potro oli oma esimese ja seni ainsa slämmivõidu päeval 20-aastane.
Kuid käesoleval kümnendil ei ole slämmiturniiri võitnud ükski noor mees. Täna näeme, et maailma edetabeli esisajas on vaid viis 19-20-aastast tennisisti, kes siis kõik peaksid vähemalt järgmisel või ülejärgmisel hooajal slämmiturniiri võitma, et hoida Federeri/Djokovici/Nadaliga sammu. Isegi Alexander Zverev peaks võitma kohe nüüd Austraalias, et saavutada esimene suurvõit mõne kuu võrra nooremana, kui see Federeril õnnestus.
Seda struktuuri ei muuda kuigi palju ka teise saja meeste kaasamine: ATP 200 esimese reketi seas on alla 25-aastaseid 71, 26-29-aastaseid 65 ja üle 30-aastaseid 64. Pisut suurenes noorte arv, aga mitte märkimisväärselt.
Huvitav on ka pilt, et kui jagame esisaja vanuse kolmeks, siis saame kolm üsna võrdset osa: nimelt on esisajas 32 mängijat kuni 25-aastased, 35 mängijat 26-29-aastased ja 33 mängijad üle 30-aastased. Kindlasti polnud sellist struktuuri paarkümmend aastat tagasi, kui tippmehed panid 30-32-aastasena juba “pillid kotti” – näiteks Becker, Sampras või Patrick Rafter, aga Wilander ja Borg olid seda teinud veel nooremana.
Kui vaatame päris tippu, siis esikümnes on ikka üsna hull lugu, sest lausa seitse meest 30-aastased ja vanemad ning seltskonna keskmine vanus ongi täpselt 30 aastat. Tõsi, teises kümnes läheb seis perspektiivikamaks, sest sinna kuulub viis 20-23-aastast tennisisti.
Ümmarguselt 50-60 aastat tagasi, kui tennis ei olnud tänapäeva mõistes nii dünaamiline, oli tavapärane, et turniiridel sai näha üle 40-aastaseid tennisiste. Võtame kasvõi selliseid legende nagu Pancho Gonzales või Ken Rosewall.
Ülaltoodud pisike analüüs puudutab üksikmängu. Teatavasti paarismängus mängukoormus jaguneb kahe tennisisti vahel ning tänu paljude mängijate keskendumisele ainult üksikmängule (koormused on nii suured, et tennisistid on sunnitud tegema valikuid) on “sportlik pikaealisus” tavapärasem.
Tennisnet vaatleb lähiajal ka naiste WTA vanuselise struktuuri eripärasid.
