turniiri direktorina. / Foto: AFP/Scanpix
Tennisnet kirjutas juba kahe erakordselt eduka paarismängija loobumisest 2018. aasta lõpul, selles loos vaatleme, kes tuntumatest üksikmängijatest panid tänavu karjäärile punkti.
Tommy Haas: teatas loobumisest 16. märtsil, karjääri kõrgeim edetabelikoht 2.
Haasi pikk karjäär kulges tõusude ja mõõnadega. Ta jõudis mängida tuuril 22 hooaega ning kahel korral (2004 ja 2012) valiti ta aasta tagasitulijaks ehk siis mõlemal korral oli tegu pika vigastuspausiga.
Veel enne, kui Haas jõudis maailma esikümnesse, oli ta võitnud ühe ATP turniiri (1999 Memphises sai finaalis jagu Jim Courierist) ja jõudnud Sydney olümpiamängudel finaali, kus ta kaotas viies setis Jevgeni Kafelnikovile. 2001. aastal võitis Haas aga viis ATP turniiri ja tõusis järgmise aasta 13. mail maailma teiseks reketiks. Kuid kohe seejärel juhtus traagiline intsident Haasi vanematega, mille tagajärjel isa jäi koomasse ja tennisist katkestas võistlemise, lisaks jätkus paus hiljem õlavigastuse tõttu.
Kuid Haas naasis edukalt ja oli 2006. aasta veebruariks võitnud juba 10 ATP turniiri, mehe lõplikuks saldoks jäi 28 finaali ja sellest 15 võitu. Slämmiturniiridel ei olnud Haas nii edukas, kui tema maailma 2. reketi staatus eeldanuks. Parimana jõudis ta poolfinaali kolmel korral Austraalias (1999, 2002 ja 2007) ning korra Wimbledonis (2009). Oma profikarjääri viimase võidu teenis ta 2017. aasta juulis hea sõbra Roger Federeri üle Stuttgardi turniiril 2:6, 7:6, 6:4. Haasi üldseis Federeriga polnudki nii halb – 4:13. Haas on aga tennisega endiselt seotud, sest alates 2018. aastast on ta Indian Wellsi turniiri direktor. Lõpetamise hetkel jäi Haasil veel paar nädalat puudu 40. juubelisünnipäevast.
Haasiga on kohtunud ja teda võitnud ka Eesti esireket Jürgen Zopp, kes pääses nii 2014. aastal Roland Garrosis teise ringi. Kuid võit oli siiski poolik, sest Jürgen oli 2:5 taga, kui Haas edasimängust vigastuse tõttu loobus.
Mihhail Južnõi: teatas loobumisest 21. septembril, karjääri kõrgeim koht 8.
Južnõi lõpetas karjääri 499 matšivõiduga üksikmängus, kuid ta ise mainis tagasihoidlikult, et polnud mingi suur kuulsus, et peaks ajama taga ilusat numbrit. Oma viimase turniiri mängis ta Peterburis, kus kaotus Roberto Bautista Agutile takistas tal saavutamast ümmargust tähist.
Sarnaselt Haasiga võitis Južnõi oma esimese ATP tiitli üsna varakult 2002. aastal Stuttgardis, kui ta oli just saanud 20-aastaseks. Ent samal aastal sai ta siiski suurima võidu osaliseks, kui aitas Venemaa Davis Cupi finaalis võõrsil 3:2 võiduni Prantsusmaa üle, kusjuures just Južnõi tõi otsustava punkti, alistades 0:2 kaotusseisust Paul-Henri Mathieu.
Južnõi karjääri edukaim periood algas 2006. aastast, kui ta jõudis maailma 54. reketina US Openi poolfinaali ning seejärel võitis kolmel järgneval aastal (2007-2009) ühe ja 2010. aastal kaks ATP tiitlit. Tema absoluutne tipp saabus 2008. aasta jaanuaris, kui ta Australian Openi veerandfinaali jõudmise järel kerkis maailma kaheksandaks, ent peagi järgnes langus ning enam Južnõi esikümnesse ei naasnud. Kuid veel 2013. aastal võitis venelane kaks ATP turniiri ja asus maailma teises kümnes. Kokku jäi Južnõi kontosse 10 ATP tiitlit ja kaks suure slämmi poolfinaali (2006 ja 2010 US Open).
Olles Nõukogude Liidu ja hiljem Venemaa armee polkovniku poeg, kujunes Južnõi “firmamärgiks” võidu tähistamine “kulbi löömisega” – kuna aga sõjaväelased tohivad au anda ainult mütsiga, siis pani Južnõi oma liigutuse ajal sümboolselt reketi pähe, justkui raporteerides isale: töö on tehtud!
Tippudest mängis Južnõi üpris edukalt Rafael Nadaliga, kelle ta alistas näiteks kahes väga olulises mängus: 2006 US Openi veerandfinaalis ja 2008 Chennai turniiri finaalis. Kokku jäi Južnõi saldo Nadaliga täpselt sama, mis Haasil Federeriga ehk 4:13, kuid sellest kõvakattel üpris soliidne 4:7.
Florian Mayer: teatas loobumisest 27. augustil, karjääri kõrgeim koht 18.
18-aastasena (2001) profikarjääri alustanud Mayer on eelkõige tuntud oma ebahariliku stiili poolest – seda näeb tänapäeva tennises üliharva. Mayeri servil ja tagajoonelöökidel puudub tavapärane võimsus, aga ta kasutab osavalt vindiga lööke ja mängib erakordse stabiilsusega. Päris teravasse tippu mees sellise stiiliga ei jõudnud, kuid on siiski võitnud kaks ATP turniiri ja kerkinud 2011. aastal maailma teise kümnesse.
Mayeri edu andis ennast kaua oodata ja seda tingis ka vigastus – sisuliselt alles 2009. aastal sai temast ATP Tour’i mängija, varem oli ta põhiliselt kaasa teinud Challengeridel, kus sakslane kogus aastatel 2002-2006 kuus ja hiljem veel kaheksa võitu. 2008. aasta oli Mayeril kulunud vigastuspausiks.
Oma esimese ATP tiitli võitis Mayer 2011 Bukarestis, kuid tema suurim võit pärineb siiski üsna hiljutisest ajast, kui Mayer alistas 2016. aasta Halle turniiri finaalis kaasmaalase Alexander Zverevi. Kuid Mayer on karjääri jooksul oma ebahariliku stiiliga suutnud üllatada ka teisi tippe peale Zverevi, näiteks on tema seis Nadaliga 1:2, Juan Martin Del Potroga 2:3 ja David Ferreriga 3:5. Slämmiturniiridel ei jõudnud aga Mayer kordagi 3. ringist kaugemale.
Gilles Muller: teatas loobumisest 27. augustil, karjääri kõrgeim koht 21.
Muller saab uhkustada eelkõige sellega, et on oma riigi kõigi aegade parim meestennisist, sest ega Luksemburgil kuigi palju korralikke mängijaid polegi. Kuid selleks, et saavutada edu, pidi ta 16-aastaselt kodumaalt Prantsusmaale siirduma ja 2001. aasta US Openi noorteturniiri võidu näol see tuligi. 1983. aastal sündinud Muller oli 2001 ka maailma juunioride esireket. Kusjuures sünnipärase nimega on Muller ikkagi Müller, aga pärast Prantsusmaale minekut kadus protokollidest ü-täht ära.
Erinevalt selle loo eelmisest kangelasest Mayerist ei armastanud Muller üldse pikki punkte, vaid eelistas servi-võrgumängu. Kuna aastatel 2009-2013 segasid Mulleri karjääri erinevad vigastused, jõudis ta isikliku tipptähiseni üsna hilja – 2017 juulis alles 34-aastaselt saavutas ta ATP edetabeli 21. astme. Mulleri ainsad ATP turniirivõidud pärinevad samast aastast, kui mees sai esikoha Sydneys ja Rosmalenis.
Slämmiturniiridel jõudis Muller kaks korda veerandfinaali, neist esimesel korral juba 2008. aasta US Openil, kuid teisel korral ikka selsamal 2017. aastal, kui ta teel Wimbledoni veerandfinaali alistas Rafael Nadali viienda seti 15:13 võidu järel.
Julien Benneteau: teatas loobumisest 26. oktoobril, karjääri parim koht 25.
1981. aastal sündinud prantslase Benneteau profikarjäär oli pikem kui näiteks Mayeril või Mulleril, aga mitte nii edukas. Benneteau läheb ajalukku rekordiga, mida keegi ületada ei tahaks – tal on ATP turniiride finaalides 10 kaotust ilma ühegi võiduta. Teiseks sai Benneteau tuntuks elegantse tenniseriietuse ja sama stiilse mänguga.
Benneteau ei jäänud siiski suure võiduta. Olles paarismängus parimal hetkel maailma viies reket, võitis ta ka ühe slämmiturniiri, kui ta koos kaasmaalase Edouard Roger-Vasseliniga alistas 2014. aasta French Openi finaalis hispaanlased Marcel Granollersi ja Mark Lopezi. Londoni olümpial teenis Benneteau pronksi koos Richard Gasquet’ga.
Üksikmängus oli Benneteau üsna stabiilne TOP50 mängija, kes vahemikus 2008-2014 mängis igal aastal vähemalt ühes ATP turniiri finaalis. Karjääri suurima matšivõidu saavutas Benneteau 2009. aasta Pariisi Mastersil, kui ta 2. ringis alistas Federeri.
