Oleks vale öelda, et Eesti tennisistid, kes paiknevad edetabelis 500. kohast tagapool, näitasid leiget huvi maailma tenniseorganisatsioonidelt ja tippmängijailt saadava võimaliku toetuse üle, kuid suurt entusiasmi või lootust nende jutust ei kostnud.
Samas pole edetabelis tagapool asuvate tennisistide, kes enamasti osalevad 100 000 dollari auhinnafondist nõrgematel turniiridel, abiraha saamine veel sugugi selge. Kes maksab, kellele makstakse ja kui palju – veel on siin lahtisi otsi. Räägitud on sellest viimastel päevadel palju, kuid need Eesti tennisistid, kes võiksid olla potentsiaalsed rahateenijad, jäid teema osas suhteliselt kidakeelseks. Tennisnet rääkis viie Eesti mängijaga, neist ainult Vladimir Ivanov piirdus lausega, et tema nii “keerulist teemat” (Vova enda väljend) kommenteerida ei soovi.
Jürgen Zopp, kes peaks oma praeguse “külmutatud” edetabelikohaga (540.) olema kõigis variantides toetusraha saaja, ütles nii: “Olen kuulnud, et millegi kallal töötatakse, aga ma ei tea, mida see täpselt endast kujutab. Mis mahud sellel on või mis vormis peaks raha mängijateni jõudma, seda ei tea.”
Kristjan Tamm (737.) ja Kenneth Raisma (944.) tunnistasid ühtmoodi, et teemaga on nad kursis, kuid et kumbki ei kuulu ATP 700 parema mängija sekka, siis nad ei pruugi selle programmiga midagi teenida. “Algul teadsin, et raha kogutakse kuni maailma 750. reketini, aga hiljem see muudeti 700ni. Mina oleks niimoodi napilt väljas. Loomulikult pole kõik veel selge, sest on erinevaid abiprogramme,” ütles Tamm. Raisma: “Olen kuulnud küll, aga praeguse seisuga on 700. koht piir ja seda ka ei tea, kust midagi tuleb.”
WTA edetabelis 959. kohal paiknev Katriin Saar tundus aga teemaga olevat veel vähem kursis. “Kas see abi ei olnud mõeldud ainult meestele?” küsis ta algatuseks ja siis jäi mõtlema: “Kuskil ikka mainiti ka WTA-d…” Vähemalt näitas selline kõhklemine, et toetuse saamine ei ole Katriini jaoks “kuum” teema.
Zopp ja Tamm möönsid, et abi oleks rahast küll ja vähemalt selline algatus on õigustatud. “Muidugi on praegu nii, et TOP 10 vennad saavad hakkama, aga neil, kes seal tuhande lõpus paiknevad, on palju raskem, ütles Tamm. “Iseenesest oleks sellest programmist suur abi, aga samas nõustun ka Thiemiga, kes ütles, et paljud edetabelis tagapool asuvad mängijad ei suhtu sporti professionaalselt ning ei vääri toetust,” oli Raisma pisut kahtlevam algatuse suhtes.
Ja lõpuks kolmas küsimus, kas te millelegi ka loodate, sai ühiselt eitava vastuse. Zopp: “Mul ei ole selles osas mingeid ootusi ega lootusi.” Tamm: “Kui raha tuleb, olen õnnelik, aga kui ei tule, siis ei juhtu ka midagi. Ma ei loo illusioone, võtan rahulikult – teen trenni ega mõtle sellele.” Raisma: “Ma ei hellita lootusi ega lase ka enda mõtteid sellest häirida.” Saar: “Kuna ma pole sellele teemale mõelnudki, siis ei looda ka.”
Ükski Eesti tennisist pole ka öelnud, et praegune seis sunniks teda tennisest loobuma. Kuid see oli just Gruusia mängija Sofia Šapatava (tema kirjutas esimesena tennise katusorganisatsioonidele petitsiooni) põhjendus, et koroonaviirus vähendab katastroofiliselt maailmas profitennisistide arvu. Ka tipud tunnistanud, et tennis vajab laia kandepinda ja seetõttu oleks madalama edetabelikohaga mängijate “elus hoidmine” vajalik. Kuid Eesti tennisistid on vähemalt kõik väga hästi “elus”!
