Pärnu noortennisist Desire Pärn on avatud loomuga ja väga mitmekülgne noor inimene. Temaga on lihtne kontakti leida. Näiteks kolm aastat tagasi oli ta Pärnus ITF turniiril Paf Open nõus veerand tunniks tulema mängu kaaskommentaatoriks! Ei löönud põnnama ja mis kõige tähtsam, tekkis kohe selline mõnus õhustik ning võib üsna kindel olla, et prožektorite valgus teda samuti rivist välja ei löö. Desire oli nõus kirjeldama oma lõppevat aastat Tennisnetile. Oma käega ja vabas vormis.
DESIRE PÄRN: MINU HOOAEG
Minu tänavune aasta on läinud mõnes mõttes hästi, aga samas ka raskelt. Üldkokkuvõttes olen ma saavutanud mitmeidki häid kohti nii tennises, kergejõustikus kui ka laulmises. Aga sellel aastal tekkis oodatust rohkem takistusi ja raskusi, mis viisid mind korraks isegi selleni, et ma ei soovinud enam tennisega tegeleda.
See aasta on läinud paremini rahvusvahelistel turniiridel
Alustan oma kirjatükki tennisest. Võistluste kohapealt on mul see aasta läinud paremini rahvusvahelistel turniiridel. Võitsin paarismängus Narva Cupi ja Babolat Cupi, finaalis olin Pajulahtis ning Adažis. Eestis nii hästi aga ei ole läinud. Ühtegi GP etapivõitu see aasta üksikmängus ei tulnud ja ka meistrivõistlustel nii hästi ei läinud. Samuti võistlesin ma see aasta elu esimesel 15,000 USD ITF-i turniiril Pärnus. Mängisin kvalifikatsiooni, kus kaotasin kvalifikatsiooni neljandale asetusele. Kui serv poleks alt vedanud, siis võib olla, et oleksin isegi võitnud. Seda meelt olid ka mu treenerid Sirli Laur ja Rein Holter. Paarismängu paariline oli mu treeningkaaslane ja ka üks minu väga headest sõbrannadest, Diandra Suitso. Mängisime esimese asetusega ja ka seal kaotasime…
Vahetasime kogu treeninggrupiga treenerit
Selle aasta sügisel toimus minu tenniseelus suur muutus. Vahetasime kogu treeninggrupiga treenerit. Mina olen sellel arvamusel, et eks ikka tahetakse treenereid vahetada, saamaks uusi kogemusi ja näha kuidas teised treenerid viivad läbi oma trenne. Minu uus treener on Roland Kvelstein. Kui ma väike olin, siis ta oli juba ka minu treener, kuid siis läksin Maidu (Mait Künnap – toim.) juurde. Viimased kaks kuud, mis ma tema juures õppinud olen, on väga positiivsed. Treeninguid on küll temaga vähe (kolm korda 1,5 tundi nädalas), aga see-eest on nad kasulikud. Olen omandanud selle vähese ajaga väga palju uusi teadmisi ja ütleks, et ka mu stabiilsus ja tehnika on tohutult arenenud. Eratreeningud mulle siiani ei meeldi. Olen nüüd küll paar korda Sirli ja tema pallimasinaga käinud tagakätt harjutamas, aga pigem siiski eelistan grupitrenne.
Hinded olid nii halvad ja tennisest oli kopp ees
Kui muidu on kõik sujuvalt laabunud, siis septembri lõpus oli mul väga raske kõigega. Olime just perega tulnud USA-st ja koolis läks raskeks. Hinded olid nii halvad kui vähegi võimalik ja ka tennisest oli kopp ees. Trennis ei tulnud miskit üldse välja, sest jõudsin trenni alles septembri keskel. Enne seda mängisin augusti keskel meistrikatel. Tundsin, et olen kõigist halvem ja mitu korda küsisin endalt: “Miks ma ikka veel tennisega tegelen???” Üks õhtu ma nutsin umbes kaks tundi peale trenni ja siis olin ma küll veendunud, et mina nüüd olen see, kes läheb kergejõustikusse. Mu kehalise kasvatuse õpetaja Eva Kuningas oli huvitatud, et õed Yvonne ja Simoné kergejõustikusse läheksid ja nüüd olen ka mina selles üpriski hea. Kuid siis rääkisin õe ja emaga. Jõudsin järeldusele, et pingutan ja mängin tennist selleks, et tulevikus saaksin samamoodi USA-sse ülikooli minna nagu mu õde Simoné ja Johannes Seeman.
Õpetaja palus esindada klubi Eesti kergejõustiku meistrivõistlustel
Tänu sellele, et mängin igapäevaselt tennist, olen ma ka kergejõustikus saavutanud häid tulemusi. Mul on imehea kehalise kasvatuse õpetaja, kes alati soovib, et läheksin võistlustele jne. Pärnus olen ma mitmeid aastaid võitnud krossijooksu (500 m metsas) ja samuti võitsin see aasta U16 Pärnumaa koolide vahelisel kergejõustikuvõistlusel esikoha 800 meetri jooksus. Pikamaajooksud sobivad mulle. Suvel palus mu õpetaja, et esindaksin tema kergejõustikuklubi Eesti kergejõustiku meistrivõistlustel. Jooksin kahe tüdrukuga 3×800 m teadet ja võitsime selle ära. Seega ma olen 3×800 meetri teatejooksu Eesti meister!
Unistan saatest “Eesti otsib superstaari“
Selle aasta jaanuaris läksin ma järjekordselt muusikakooli. Olen varem muusikakoolis viis aastat õppinud, kuid siis tegin väikese pausi ja nüüd olen tagasi. Soovisin vahetada oma lauluõpetajat ja kuna muusikakoolis õpetab üks tohutult hea ja andekas õpetaja Laura Junson, siis ma tahtsin sinna õppima minna. Laural on oma bänd ja ta kirjutab ise ka lugusid. Olin varem tema laule kuulanud. See tundus nii põnev, et saaksin koos temaga õppida. Läksin muusikakoolis vabaõppele. Käin korra nädalas ka klaverit mängimas ja bänditunnis. Novembri alguses oli laulmisvõistlus Sügisulg. Algul oli eelvoor ja pääsesin sealt 22. novembril toimunud finaali. Finaalis kõik õnnestus, saavutasin Sügisulul esikoha ja eripreemia! Minu unistus on siiani kunagi esineda saates “Eesti otsib superstaari” ja ma töötan usinalt selle kallal, et kunagi sinna jõuda.
Eelnevalt rääkisin, et septembri lõpp oli minu jaoks väga raske koolis. Kuna augusti lõpus sõitsime kaheks ja pooleks nädalaks perega USA-sse Simonéle külla, siis puudusin koolist kaks nädalat järjest. Selle ajaga suutsin nii palju maha jääda, et sain mitmed kontrolltööd E-d ja D-d (nõrk kolm ja tugev kolm) ja isegi ühe F-i (kaks). Noh, eks ka sellest tekkis mul tunne, et lõpetan tennise ära, sest mul oli ikka suur masendus sellest, et ma ei saa koolis midagi aru ja hinded lähevad järjest halvemaks. Peale selle olen sunnitud koolist sageli puuduma ja sellepärast on vaja asju pidevalt järgi teha. Aga ma arvan, et mul on väga vastutulelikud õpetajad, kes aitavad mul jälle järjele saada. Loomulikult, kui mul poleks nii head direktorit, kes mõistab ja lubab mul puududa, siis ilmselt ma ei mängiks tennist ka nii hästi.
Tänu sellele, et mul on nii mõistvad ja abi pakkuvad sõbrad, siis saan ka koolist puududa rohkem kui tohiks. Mu pinginaaber ja sõbrannad alati seletavad näiteks matemaatikas teemad lahti, kui käin võistlustel ja aitavad mind kõigega, kui ma abi küsin. Nii ka perega. Kui mul olid rasked ajad koolis ja trennis, siis nad rääkisid minuga, aitasid ning üritasid asja paremaks muuta.
Ma arvan, et selle aasta algus oli mulle kerge ja tore. Aga praegu on veidike keeruline ja peab hakkama jälle tasapisi tegutsema, et enesekindlust leida. Võistlen alustuseks põhiliselt rahvusvahelistel võistlustel, kuna Eesti sisesed turniirid mulle praegu kohe üldse ei istu. Kogu aeg tuttavad näod ja peab jälle heade sõprade vastu mängima. Välismaal on seevastu uued ja huvitavad vastased, kellega ma saan oma oskusi proovile panna.
