Sel nädalal pidanuks plaani järgi toimuma ATP Masters sarja turniir Monte Carlos, mis oma ajaloo poolest on Euroopa üks vanimaid tennisevõistlusi.
Monte Carlo turniirivõitude rekordiomanik on hispaanlane Rafael Nadal, kes alates 2005. aastast on kaasa teinud 15 turniiril ja neist võitnud 11. Kõigepealt 2005-2012 sai ta kaheksa esikohta järjest ja siis uuesti aastatel 2016-2018 kolm esikohta. Kes on siis need mehed, kes suutnud Nadali Monte Carlos edestada?
Kõigepealt Novak Djokovic, 2013 ja 2015. Djokovic oli enne kaotanud Nadalile kahes Monte Carlo finaalis (2009 ja 2012), kuid sai lõpuks revanši aastal 2013 tulemusega 6:2, 7:6. Mäng kestis tund ja 52 minutit ning kaalukeeleks sai Djokovici hea tõrje Nadali teisel servil, kus ta võitis 22st punktist 15. 2015. aastal võitis Djokovic Nadali poolfinaalis 6:3, 6:3 ja finaalis sai tšehh Tomaš Berdychist jagu 7:5, 4:6, 6:3.
Nende kahe aasta vahel (2014) jõudis tiitlini Stanislas Wawrinka (Šveits), kes oli samal hooajal võitnud ka oma esimese slämmiturniiri Australian Openil. Edule aitas kaasa hispaanlane David Ferrer, kes veerandfinaalis võitis oma kuulsa kaasmaalase Nadali. Võimalik, et Wawrinkal olnuks finaalis raskem mängida Djokoviciga, ent serblane kaotas poolfinaalis Roger Federerile. Enne kahe šveitslase kohtumist Monte Carlo finaalis oli Federer 14st omavahelisest mängust võitnud 13 ja järjest viimased 11, aga nüüd sai Wawrinka temast jagu 4:6, 7:6, 6:2. Federer on Monte Carlo finaalis kaotanud neli korda, enne seda Nadalile aastatel 2006-2008.
Ja lõpuks mullu katkestas Nadali võidutee Fabio Fognini (Itaalia), kes oli “õnnetult” asetatud 13ndana. Hilisem võitja võinuks välja langeda juba avaringis, aga ta tuli venelase Andrei Rublevi vastu välja 4:6, 1:4 kaotusseisust. Nadali alistas Fognini poolfinaalis 6:4, 6:2 ja hispaanlane pidas seda oma karjääri üheks halvemaks mänguks. Finaalis võitis Fognini teise üllataja Dušan Lajovici (Serbia) 6:3, 6:4.
Lisaks Nadalile on vaid kahel mängijal õnnestunud võita Monte Carlo turniir vähemalt viiel korral, kuid sellega saadi hakkama juba enne I maailmasõda (!). Britt Reginald Doherty võitis aastatel 1897-1899 ja 1902-1904, vahepeal sai kaks korda esikoha tema vend Laurence Doherty. Koos ei mänginud vennad Monte Carlos kordagi, kui aga Reginald võitis alati, kui kaasa mängis, siis Laurence sai ka kaotusi ning talle jäi Monte Carlost kirja neli esikohta. Viis võitu sai aga uus-meremaalane Anthony Wilding (1908 ja 1911-1914), kes eelmise sajandi esimese kümnendi lõpus asus Inglismaale elama. Kõik kolm omaaegset kuulsust on ka mitmekordsed slämmivõitjad: Wilding ja Laurence Doherty kuuekordsed ning Reginald Doherty neljakordne tšempion.
Profiajastul (alates 1969) ei olnud aga enne Nadali mitte keegi suutnud Monte Carlos võita rohkem kui kolm korda – sellega said hakkama Ilie Nastase (1971-1973), Björn Borg (1977, 1979, 1980) ja Thomas Muster (1992, 1995, 1996).
Kaks mängijat on Monte Carlos saavutanud maksimaalse võiduprotsendi 100. Üks neist oli juba mainitud Reginald Doherty, teine aga prantslane Pierre Pellizza, kes mängis kaasa kaks korda – vahetult enne (1939) ja pärast (1946) II maailmasõda. Vahepeal (1940-1945) Monte Carlos ei mängitud, samuti jäid vahele aastad 1915-1918 ja nüüd siis ka koroonaviiruse tõttu 2020. Nii on seni peetud 113 Monte Carlo turniiri, aga võitja selgunud 112 korral. Nimelt jäi 1981. aasta finaal Jimmy Connorsi (USA) ja Guillermo Vilase (Argentina) vahel vihma tõttu pooleli seisul 5:5 ja lõpuni ei mängitudki. Küsimärk on ka 1900. aasta kohal: mõnedel andmetel on võitjaks märgitud Laurence Doherty, aga teistel andmetel turniiri ei peetudki.
Ja lõpuks viimane fakt, mida võib-olla paljud ei tea – kui hakkate otsima Monte Carlo turniiri väljakuid Monaco piiridest, siis seal neid ei ole. Ainult vormel-1 etapp toimub Monacos, aga rallietapp ja tenniseturniir Prantsusmaal, neist viimane Roquebrun-Cap Martin’is, mis on Monaco naaberkommuun.
