Santana kolumnist saab olema tennisnet.ee regulaarne rubriik. Kolumni eesmärk on valgustada harrastajatele tennisemängu erinevaid tahke võistlussituatsioonis ja käsitleda muid tennisega seonduvaid teemasid. Kindlasti ei pretendeeri kolumni autor treeneri või tennisekoolitaja rollile, ent näited tulevad elust enesest ja usutavasti on sellest harrastusmängijatel ja võib-olla ka noortel nii mõndagi kõrva taha panna.
Esimesena käsitleksin üht kõige levinumat mängustrateegiat, mida olen kasutanud vähese võistluskogemusega mängijate vastu. Niisiis. Räägin ühest võistlusmängust ligemale 8-9 aastat tagasi, kuigi analoogseid mänge on veel hulgim. Ääremärkusena olgu öeldud, et tänaseks on vastane saavutanud sellise taseme, et sama taktikaga ma teda vist enam ei võidaks. Treener oli kaasas ja puha. Peab au andma treenerile, et ta mängu ajal nõuandeid ei jaganud, vaid keskendus mängujärgsele analüüsile. Teatavasti on see maailma tennises momendil kuum teema. Igal juhul võeti asja väga tõsiselt. Üldiselt olin endas kindel, aga väike närv oli ikkagi sees. Miks? Vastane oli treeneri käe all kiiresti progresseerunud ning viimased kuud aste madalamatel turniiridel edukalt kaasa löönud. Lisaks hästi omandatud löögitehnika ja korralik füüsiline ettevalmistus.
Esimesed neli geimi kulgesid üsna tasavägiselt, olin laisk ja kulgesin üldises rütmis lihtsalt kaasa. Tajusin, et kui mitte midagi ette ei võta, siis võib veel raskeks minna. Sellel hetkel võtsin kasutusele vana läbiproovitud nipi. Hakkasin vastast võrgule lähemale meelitama, servikasti joonest veidi ettepoole. Mitte riskantsevõitu tilkpalliga, aga lameda või lõigatud löögiga. Järgmisena paigutasin palli jällegi 1-1,5 meetrit tagajoonest. Milles seisnes mõte? Vastasele oli selline situatisoon uudne, madalat ja lühikest palli on vaid näiliselt lihtne lüüa. Harrastajate treeningutel harjutatakse palju nurgast nurka liikumist, aga edasi-tagasi liikumist oluliselt harvem. Põlvest alla laskmine on siin eriti oluline ja kui lööd tugevalt, peab löök hästi kaetud olema, muidu lendab pall auti. Pluss võrgu lähedus. Seega näiliselt lihtne situatsioon muutub hoopis probleemiks. Kuhu liikuda peale lööki? Paigale jäädes oled “surnud maal”, võrku minnes võivad võrgumängu vähesed oskused alt vedada ja tagasi liikumine vajab head koordinatsiooni. Nii et vastane peab enda jaoks lahendama mitut asja korraga. Kui kordad sellist mänguskeemi järjepidevalt kaotab vähemkogenud mängija külma pea ja mäng laguneb reeglina koost.
Enesekindluse lisandumisel hakkasin juba ka tilkpalle lööma, sest selgus, et võrgumäng oli vastasel rabe. Kogu mängu jooksul lõin külje pealt auti vaid paar korda, sest mängisin enamus ajast keskele ja varieerisin löökide pikkust. Vastase püüded oma tahet peale suruda luhtusid.
Ülal kirjeldatud taktika tõi lõpuks kindla võidu. Vastane püüdis mängida “ilusat” treeningutel lihvitud tennist, kuid reaalsus oli karm – sudimine edasi-tagasi, pidev rütmivahetus ja lootusetuse tunne. Jah, tegemist pole ehk kõige atraktiivsema tennisega, ent see võib osutuda väga efektiivseks.
