Pärast kaht UTR Pro Match Series turniiri arvasid korraldajad ja võistlusi interneti vahendusel jälginud pealtvaatajad, et profitennise pidamine koroonaviiruse piirangutega on võimalik.
Kahjuks jäi naiste võistlus lakkamatu vihmasaju tõttu lõpetamata, isegi alagrupiturniirilt finaalipääsejaist selgus vaid üks – Alison Riske. Ent sellest hoolimata on kaks võistlust (mehed mängisid 8.-10. maini) andnud veendumuse, et kui väljakul on kaamera ja mängus pisutki auhinnaraha, siis profid heitlevad tõsiselt ja paljuski näeb mäng välja selline nagu ollakse harjunud nägema ATP või WTA turniiridel.
Esiteks, piirangud ei riku mängu nii palju kui arvatakse. Praegu on just Ameerikas käimas diskussioon, et kas pesapalli profiliigat on mõtet käivitada, kui pealtvaatajaid tribüünil pole ja igasugused reeglid – näiteks ei tohi sülitada! – piiravad mängijate spontaanset käitumist. Aga tennis sai hakkama – sellise järelduse tegi veebikülg Tennis.com. Joonekohtunikud istuvad teisel pool võrkaeda, kuid punkte saavad lugeda ka mängijad ise. Oma pallide kasutamine, nii et üks mängija kohtumise jooksul ei puuduta kordagi vastase palli, läks vähemalt neil kahel turniiril üsna sujuvalt. Oma rätiku kasutamine, mida pallipoiss ei saa enam mängijale anda, venitas pisut punktidevahelist pausi, aga see ei häirinud kuigivõrd. Ükski mängija ei kurtnud ka selle üle, et ta ei saa vastasele pärast mängu kätt anda.
Teine küsimus oli selles, et kas mängijad ise suudavad kohtumises näidata emotsioone ja võistelda sama tõsiselt nagu tavalistel ATP või WTA turniiridel. Naiste turniir tõestas, et Danielle Collins ja Amanda Anisimova olid võistlejatena väljakul täiesti nemad ise. Collins virutas palli pahameelest vastu tagaseina ja loopis ka reketi maha – emotsioone oli küll ja küll. Anisimova tundus turniiri algul liialt pinges olevat. Ta kaotas kaks mängu ning oli lähedal ka kolmanda kaotamisele, kuid siis järsku võttis ennast kokku ja hakkas mängima sama pingevabalt ja meisterlikult nagu varem. Ehk siis: Collins väliselt ja Anisimova sisemiselt tegid sama, mida varemgi.
Kolmas küsimus, mis on esialgu kõige põletavam – kas pealtvaatajateta mäng on ikka õige asi? Isegi need, kes vaatavad tennist kodus teleri ees istudes, on harjunud nö taustaheliga – rahva aplodeerimise tugevusest saab kohe aru, kas tegu oli mingi erilise punkti või löögiga. Kui vaatad mängu ilma fännide reaktsioonita, siis kodus vaikuses istudes ei pruugi mõista, kas ma nägin nüüd tõesti midagi efektset või oli see tavaline löök. Ent UTR Pro Match Series üks korraldajaid Andy Roddick on veendunud, et ka sellest saadakse üle – kui mängus on juba suure slämmi tiitel, siis küllap tuleb miljonitele kaasaelajatele kodudes võistlustunne sisse ka harjumuspärase aplausita.
