Täna oleks pidanud algama aasta kolmas slämmiturniir Wimbledoni väljakutel Londonis. Kuid seni on peetud vaid üks. Wimbledoni sel hooajal ei tulegi, ülejäänud kaks üritatakse siiski pidada.
Selle asemel, et Tennisnet oleks täna kirjutanud Wimbledoni avaringi mängudest, kus väljakul võinuks olla nii Anett Kontaveit kui ka Kaia Kanepi, teeme hoopis kokkuvõtte profiajastu (1969 ja hiljem) edukamatest mängijatest. Tennis.com on need reastanud tiitlite arvu järgi, ent on ka teisi võimalusi… Tennisnet toob välja viis paremat (mehed ja naised koos) kolme kriteeriumi alusel.
Tiitlite arv
Üldiselt on tiitlite arvu peetud kõige objektiivsemaks kriteeriumiks, ehkki ajastud on erinevad ja mõnel staaril ei olnud nii tugevaid rivaale kui teisel, aga fakt on see, et paremust saab sellisel viisil reastada.
Martina Navratilova – 9. Algul Tšehhoslovakkiat ja siis USA-d esindanud tennisisti võidumarss algas siis, kui ta oli juba ameeriklanna. Tema võidud tulid aastatel 1978, 1979, 1982, 1983, 1984, 1985, 1986, 1987 ja 1990. Kuus esikohta järjest (1982-1987) on samuti rekord.
“Mul on siit palju mälestusi, kuid tundub, et inimesed mäletavad kõige rohkem, kuidas ma võtsin siit kaasa rohukõrre. See on mul siiamaani alles.” Rohukõrre tõmba ta maast mälestuseks pärast 1994. aasta finaali, mis oli Navratilovale Wimbledonis viimane. Tookord ta kaotas Conchita Martinezile.
Roger Federer – 8. Šveitslane on Wimbledonis mänginud 21 korda. Kui Navratilova on võitnud 23st (üht turniiri 2004. aastal ei peaks küll vist arvestama) 9 ja Federer 21st 8, siis need on protsendiliselt üsna sarnased. Ka Federeril oli oma kindel ajastu – 2003-2007 võitis ta viis korda järjest. Hiljem sai ta esikoha aastatel 2009, 2012 ja 2017.
“Wimbledon on alati olnud ja ka jääb mu lemmikturniiriks,” ütles Federer pärast 2017. aasta võitu. “Et mul õnnestus siin kirjutada ajalugu, tähendab mulle palju, sest kõik mu eeskujud ja noorpõlve kangelased ka võitsid siin.”
Serena Williams – 7. Veel üks pikaealine tennisist, kes on Wimbledonis osalenud 19 korda, aga mitte järjepidevalt, sest 1999., 2006. ja 2017. aasta jäi tal vahele, neist viimane lapse sünni tõttu. Serenal pole olnud mingit kindlat valitsemisaega – ta võitis Wimbledonis 2002, 2003, 2009, 2010, 2012, 2015 ja 2016. Seega on neid aastaid, kus Serena ja Federer korraga võitsid, vaid kolm – 2003, 2009 ja 2012.
“Wimbledon on muidugi eriline paik, juba tema nimi üksi viib mõtted ajaloole. See on unikaalne kogemus. Nii mängija kui ka pealtvaatajana on see üks slämmiturniiridest, mille osa sa tahad igal juhul olla,” ütles Serena Williams.
Steffi Graf – 7. Kui võrrelda eelmise kolme mängijaga, on Grafi tiitlid kõige rohkem “kokku surutud” – sakslanna võitis aastatel 1988, 1989, 1991, 1992, 1993, 1995 ja 1996 ehk siis üheksa aasta jooksul seitse korda. Protsent on tal teistest märksa parem – 14 turniiri ja seitse tiitlit.
Graf tõi kõigist oma 22 slämmitiitlist erilisimana välja esimese võidu Wimbledonis aastal 1988, kui ta mängis välja ka Kuldse Slämmi. “Esile tõusevad paljud, aga kui peaksin ütlema ühe, siis Wimbledoni esimene tiitel oli minu jaoks tõeliselt suur. Sest seda turniiri jälgisin suurima huviga juba lapsepõlves ja see tähendas mulle kõige rohkem.”
Pete Sampras – 7. Tiitlite arvu poolest paremuselt teine mees Wimbledonis ei suutnud võita viit esikohta järjest nagu Federer või Björn Borg. Vahemikus 1993-2000 võitis ta Wimbledoni murul 54st mängust 53, aga 1996. aastal jäi tiitel saamata. Ameeriklane osales Wimbledonis 14 korda nagu ka Graf.
“Kui astud Wimbledoni peaväljakule, siis see on minu jaoks nagu Meka,” ütles Sampras pärast 2002. aasta finaali. “Siin tunned seda rohkem, kui ükskõik kus mujal maailmas. Ka US Open ja Prantsusmaa lahtised on suured võistlused, aga Wimbledoni peaväljak on nende seas erilisim.”
Mänguvõitude arv
Mänguvõitude arv on paljuski seoses osavõtukordade arvuga ja naismängijail on see suurem. Paremuselt teine mees ei pääseks esiviisikusse üht- ega teistpidi, kuid toome ta eraldi välja.
Martina Navratilova – 120. See on niivõrd võimas rekord, et isegi nelja slämmi koguarvestuses on Federer 102 korraga Australian Openil alles järgmine. Paljud on võitnud erinevatel slämmidel 90-100 mängu, aga 120 on haruldus.
Roger Federer – 101. Nojah, kui Wimbledon tänavu toimunuks, olnuks Federeril ilmselt juba käesoleva nädala keskel rohkem võite kui Austraalias – piisanuks 3. ringi jõudmisest.
Serena Williams – 98. Ameeriklanna tõusis üldarvestuses kolmandaks ja naistest teiseks eelmisel aastal, kui ta võitis Wimbledonis kuus mängu. Aga seitsmendat mitte, sest finaalis oli Simona Halep parem.
Chris Evert – 96. Nüüd kerkib esile uus nimi, keda ei olnud multivõitjate esiviisikus. Evert on Wimbledonis võitnud kolm korda aastatel 1974, 1976 ja 1981. Kaks võitu jõudis ta teenida enne Navratilova ajastu algust, hiljem sai aga Wimbledoni suurim legend pea alati Evertile takistuseks. Kuid peaaegu sajani ulatuva võitude arvu teenis Evert tänu sellele, et 18 osalemiskorra jooksul pääses ta 17 korda vähemalt poolfinaali.
(Billie Jean King – 96). Panin selle numbri sulgudesse, sest muidu kuuekordne Wimbledoni võitja on profiajastul võitnud Wimbledoni neli korda ja amatööride ajastul kaks korda. Kahe erineva ajastu vahel jagunevad ka tema võidud, mistõttu on ta siin esiviisikus tinglikult.
Venus Williams – 89. Kui King välja jätta, on viiendal kohal Williamsite õdedest vanem, kes on Wimbledonis mänginud 22 korda ja viiel korral võitnud. Ka temal olnuks potentsiaali sajaks võiduks, aga Venus pole tervelt seitsmel Wimbledoni turniiril jõudnud 3. ringist kaugemale.
Jimmy Connors – 84. Tuleb välja, et meeste arvestuses on siin kategoorias teiseks tõusnud mängija, kes võitnud Wimbledoni vaid kaks korda (1974 ja 1982). Ka tema puhul aitas kaasa pikaajaline karjäär, Connors võistles Wimbledonis 20 korral. Aastatel 1972-1982 jõudis ta alati vähemalt veerandfinaali.
Võiduprotsent
Paljude arvates on hoopis võiduprotsent edukuse kõige objektiivsem kategooria, aga kui minna kaugemasse ajastusse, siis meeste arvestuses oleks teisel kohal Don Budge, kes osales ainult neljal Wimbledoni turniiril. Aga siiski, profiajastu esimeseks tõuseb protsendi poolest mees, keda varem siin nimekirjas polegi olnud, aga keda pea kõik tennisesõbrad teavad Wimbledoni legendina.
Björn Borg – 92,73% (51 võitu, 4 kaotust). Lihtne arvestus – Borg mängis kaasa üheksa Wimbledoni ja võitis neist viis. Nii ei saagi kaotuste arv olla suurem kui 4. Borgi viie järjestikuse võidu (1976-1980) rekordit Federer kordas, aga ei ületanud. On siiski küsitav, kas Borg oli oma tippajal Wimbledonis domineerivam kui Sampras või Federer, aga kui teda selleks peetakse, ei vaidle vastu.
Steffi Graf – 91,35% (74-7). Juba kirjutasime, et Graf võitis pooled turniirid, kus ta kaasa tegi. Samuti lihtne arvutus ütleb, et kui sakslannal oleks korra veel õnnestunud kaotust vältida (jäänuks 6), olnuks ta Borgist ees.
Pete Sampras – 90,00% (63-7). Näete, milles on vahe – nii Graf kui ka Sampras võitsid 14st turniirist 7, aga mänguvõitude arv jäi ameeriklasel 11 võrra väiksemaks. Miks? Sest aastatel 1989-1991 võitis ta kolme Wimbledoni jooksul vaid ühe mängu…
Martina Navratilova – 89,55% (120-14). Nii see tavaliselt ongi, et kes juhib võitude arvu poolest, ei ole esimene protsendi poolest. Isegi, kui Navratilova pannuks karjäärile pärast 1990. aasta võitu punkti, oleks ta protsendiga vaid Samprasest möödunud. Aga siis tal polnuks 120 võitu…
Serena Williams – 89,09% (98-12). Siia võiks tuua hoopis võrdluse, et napilt jääb 88,60%ga (101-13) maha Federer. Kolm võitu rohkem, aga üks kaotus rohkem ei ole piisav Serena edestamiseks. Küll aga oleks Federer viies (102-12), kui poleks mullu kahelt matšpallilt Novak Djokovicile kaotanud… Tõsi, ka Serena jõudis mullu finaali, aga tema oli võidust nii kaugel kui Kuu Päikesest.
