Tänavu möödub 100 aastat Eesti Tennise Liidu asutamisest, mille puhul avaldab Tennisnet kogu hooaja jooksul artikleid meie tennise olulisematest tähistest ja nii kodustest kui ka rahvusvahelistest võistlustest, millest on eestlased osa võtnud.
Avaloos tuleb juttu Eesti tennisistide saavutustest suure slämmi turniiridel, kuid enne läheme põgusalt sada aastat tagasi, et kirjutada paar lauset ETL-i moodustamise kohta. Aasta varem (1921) moodustati Eesti Spordi Keskliidu juurde tenniseosakond, mille juhatajaks sai Otto Mamers, kes oli 1913. aastal võitnud turniiri, mida loetakse Eesti tennise sünniturniiriks. Omaette loodi aga Eesti Tennise Liit 10. juulil 1922 Esto ruumides. Asutajaliikmeteks oli viis klubi või organisatsiooni.
Kristjan Lasn ei jõudnud Wimbledoni rahaprobleemide tõttu
Esimene eestlane suure slämmi turniiril võinuks olla kaheksakordne Eesti meister üksikmängus Kristjan Lasn, kes 1935. aastal sai tänu Eesti Inglismaa saatkonna diplomaadi Villibald Raua (mängis ka ise tennist) ponnistustele loa osaleda Wimbledonis. Asjaajamises tekkis aga probleem lähetusrahadega ning Lasn ei sõitnud kohale. Ta mängis Wimbledonis siiski aastal 1938, aga pidi alustama kvalifikatsioonist, kust ta ei saanud edasi.
NSV Liidu aja esimestel aastatel ei võtnud punaimpeerium rahvusvahelisest spordist üldse osa ja mitmed Eesti tennisistid, kes võinuks kuuluda koondisse (Ottomar Alas, Velve Kaaman-Tamm, Talvi Väli-Märja jt) ei saanud mingit võimalust rahvusvahelisel areenil võistelda.
NSV Liit ühines ITF-iga (Rahvusvaheline Tenniseföderatsioon) alles 1956. aastal ja saatis vaatlejad Wimbledoni turniirile. Nähes esimest korda suurt tennist, olid paljud NSV Liidu juhtivad treenerid vaimustuses, kuid tegid vale otsuse, et panustada tuleb ainult ründe- ja võrgumängule, sest liivaväljakul, kus suvel toimusid kodused turniirid, ei saanud päris nii mängida nagu murul.
Toomas Leiuse ajajärk
Kuid just Wimbledonist hakkas NSV Liit esimesena osa võtma ja Toomas Leius, kes oli juba 16-aastaselt saanud üleliidulistelt meistrivõistlustelt pronksi, kuulus edaspidi pidevalt välismaale sõitjate nimistusse. Wimbledonis mängis Leius lausa 11 korda. Neist esimesel korral (1959) kaotas Leius küll täiskasvanute turniiri 1. ringis, aga võitis esimese Eesti mängijana juunioride slämmiturniiri. Üksikmängus jõudis Leius Wimbledonis parimana 3. ringi aastatel 1960 ja 1963, kuid paarismängus 1963. aastal koos Sergei Lihhatšoviga veerandfinaali.
Järgmisena sai Leius osa võtta US Openist (1962), kus jõudis 2. ringi, kuid hiljem külastasid NSV Liidu mängijad seda turniiri harvemini. 1965 osales Leius esmakordselt Prantsusmaa lahtistel meistrivõistlustel, kus saavutas kohe oma karjääri parima tulemuse suure slämmi turniiril. Sellest sündmusest kirjutas 2020. aastal ka ajakiri Tennis. Leiusel tuli 1/8 finaali jõudmiseks alistada kaks üsna tugevat vastast – 16ndana asetatud Briti esireket Mike Sangster ja Jugoslaavia tollane parim tennisist Niki Pilic.
Ilmselt mänginuks Leius kaheksandikfinaalis esimese asetusega Manuel Santanaga, kuid too andis teises ringis loobumise ja nii tuli Eesti tennisisti vastaseks talle igal juhul jõukohane ameeriklane William Hoogs. Leius võinuks selle mängu võita kiirelt (esimesed setid 6:3, 6:3), aga ta pidi ootama, kas tema vastaseks tuleb lõuna-aafriklane Cliff Drysdale, kellega NSV Liidu tennisistid poleks tohtinud mängida. Lõpuks võitis Leius viiendas setis enda sõnul tahtmatult, sest Hoogs tegi oma servil nii kiiresti vead ära, et meelega kaotada ei saanudki. Ja nii juhtuski, et vigastuse (turniiri arst aktsepteeris seda põhjust) tõttu andis Leius Drysdale’ile loobumisvõidu. Kui mõelda, mis on hiljem juhtunud Kaia Kanepiga, tundus veerandfinaalide needus Eesti tennise jaoks algavat juba tollest sunnitud loobumisest.
Lisame veel, et Prantsusmaa lahtistel tehti ka Eesti meeste osavõturekord, kui 1971. aasta turniiril mängisid kaasa Leius, Peeter Lamp ja Hindrek Sepp. Kuid keegi neist ei jõudnud avaringist edasi. 2018 Prantsusmaa lahtistel osales taas kolm eestlast, aga siis neist kaks naist ja üks mees.
Tiiu Kivi-Parmas 16 parema seas
Küll aga oli Roland Garrosis edukam Tiiu Kivi-Parmas, kes üldiselt pääses NSV Liidu koondises üsna harva slämmiturniiridele. 1969 jõudis Parmas Roland Garrosis 3. ringi, mis tollal tähendas 16 parema hulka pääsu, sest naistel oli 64-line tabel. Muide, teises ringis alistas Parmas Läti tollase esireketi, aga muidugi NSV Liitu esindanud Zaiga Jansone. Eestlanna kaotas lõpuks 4:6, 0:6 kolmandana asetatud Ann Haydon-Jonesile (Suurbritannia), kes mõned nädalad hiljem võitis Wimbledoni. Haydon-Jones oli ka kahekordne Prantsusmaa lahtiste võitja (1961 ja 1966). 1970. aastal jõudis Parmas Pariisis teise ringi.
1970ndate lõpul loobus NSV Liit sootuks slämmiturniiridel osalemast, sest seal lubati mängida lõuna-aafriklastel. Kuna seni oli nendega koos siiski mängitud, võeti otsus vastu tõenäoliselt Moskva olümpiamängude (1980) pärast, et aafriklased seda ei boikoteeriks. Nagu teame, tuli lõpuks ikkagi boikott teistel põhjustel. Ent Eestis ei olnud noil aastatel ka enam nii tugevaid mängijaid, kes kuulunuks NSV Liidu koondisse.
1980ndate teisel poolel kerkis NSV Liidu paremikku Andres Võsand, kes 1987 võitis Tallinnas üleliidulistel meistrivõistlustel pronksi. Tema oligi järgmine tennisist pärast kuldse ajastu (1959-1975) plejaadi, kes osales suure slämmi turniiridel. Võsandi ajal enam mingeid piiranguid polnud, tänu Mihhail Gorbatšovi uutmispoliitikale võisid NSV Liidu tennisistid isegi auhinnaraha vastu võtta. Ent nüüdsest piiras pääsu slämmiturniirile ATP edetabelikoht, mis Võsandil oli siiski piisavalt kõrge, et vähemalt viiel turniiril mängida põhitabelis või üritada sinna pääsu kvalifikatsiooni kaudu.
Neist ühel, 1988. aasta Prantsusnaa lahtistel sai Võsand 3. ringi, mis 30 aastat püsis Eesti meeste paremuselt teise tulemusena, kuni sama saavutuseni jõudis Jürgen Zopp (2018). Kvalifikatsiooni läbinud Võsand alistas settigi kaotamata Menno Oostingi (Holland) ja Jorge Lozano (Mehhiko), läks aga siis kokku hilisema kaheksakordse suure slämmi turniiride võitja ja maailma esireketi Andre Agassiga (USA), kellele Võsand kaotas 5:7, 3:6, 2:6. Pärast jõudis Agassi poolfinaali.
Maret Ani tegi otsa lahti, Kaia Kanepi jätkas võimsalt
Järgnes Eestile tühjem aastakümme, aga 21. sajandi algul jõudsid Maret Ani ja Kaia Kanepi edetabelis piisavalt kõrgele, et mängida suure slämmi kvalifikatsioonis. Anil õnnestus esimesena pääseda põhitabelisse, kui ta läbis valikturniiri 2002. aasta US Openil. Kuid avaringis kaotas ta Martina Müllerile (Saksanaa), kelle parim edetabelikoht oli 33. Aastal 2006 mängis Ani lausa kõigi nelja slämmiturniiri põhitabelis, aga endiselt ei saanud avaringist edasi ja kahjuks tal jäigi võit sel tasemel saamata.
Kuni 2006. aastani ei olnud veel päris selge, kas edukam on Ani või Kanepi, aga sealt alates kerkis Kaia maailma TOP50 sekka ja siis algas tema slämmiturniiride veerandfinaalide aeg – vahemikus 2008-2022 jõudis ta nii kaugele seitsmel korral. Tänavu sai ta Australian Openil kätte ka täiskomplekti, sest on nüüd veerandfinaalis mänginud kõigil slämmiturniiridel. Veelgi enam, vähemalt korra on ta igal slämmiturniiril jõudnud veerandfinaali asetamata mängijana: 2008 Roland Garros, 2010 Wimbledon, 2017 US Open ja 2022 Australian Open. Naljatamisi on seda rahvusvahelistes tennisefoorumites nimetatud “Kanepi slämmiks”.
2010 oli ainus aasta, kus Kaia mängis slämmiturniiri veerandfinaalis kaks korda, lisaks US Openil. Veel on nimekirjas 2012. aasta Prantsusmaa lahtised ja 2013 Wimbledon. Üldiselt olid veerandfinaalides Kaial reeglina tugevad vastased, näiteks Svetlana Kuznetsova (2008), Vera Zvonareva (2010 US Open) või Maria Šarapova (2012). Kuid parim võimalus pääseda poolfinaali avanes Kaial 2010 Wimbledonis, kus ta peaaegu terve mängu juhtis tollal veel vähe tuntud Petra Kvitova vastu, omas ka matšpalle, aga kaotas 6:4, 6:7, 6:8. Teise kolmesetilise kaotuse veerandfinaalis sai Kaia nüüd Austraalias Iga Swiatekilt ja tulemus (välja arvatud otsustav sett) oli väga sarnane eelpool nimetatuga 6:4, 6:7, 3:6. Kuid Swiateki vastu Kaial matšpalli ei olnud.
Mis veel väärib Kaia puhul märkimist – ta on alates 2006. aastast kokku juba 53 korda mänginud slämmiturniiri põhitabelis ja tal on kokku neilt võistlustelt 66 võitu ja 53 kaotust. Kõige edukam turniir on Kanepile olnud US Open (võidud/kaotused 24-14), kus ta lisaks kahele veerandfinaalile on kaks korda jõudnud 1/8 finaali. Sealt pärineb ka Kaia parim võit slämmiturniiridel – 2018 alistas ta avaringis maailma esireketi Simona Halepi. Ja alles äsja, eelmisel nädalal tuli talle paremuselt teine võit maailma teise reketi Arina Sabalenka üle Austraalias. Mõistagi ei ole siintoodud statistika veel lõplik, sest Kaia ju jätkab!
Jürgen Zoppi tähetund
Korra juba mainitud Zopp sai nii-öelda “slämmikõlbulikuks” 2012. aastal, kui ta kerkis maailma esisajasse. Ent otse põhiturniirile pääses ta alles US Openil, kõigil kolmel varasemal slämmil läbis ta edukalt kvalifikatsiooni. Ainult New Yorgis sai Zopp kirja ka avaringi võidu Deniss Istomini (Usbekistan) üle. Pärast vigastuspausi kasutas Zopp mitmel korral slämmiturniirile pääsuks nn special rankingut (sisuliselt vigastuseelne edetabelikoht) ja sellega sai ka veelkorra 2. ringi (Prantsusmaa lahtised 2014), kui tema vastu andis 5:2 eduseisult loobumise Tommy Haas.
Kuid Zopp mängis end uuesti esisaja piirile 2018. aastal. Prantsusmaa lahtistel ei saanud ta esialgu kvalifikatsioonist edasi, kaotades 3. ringis. Ent Jürgen pääses mängima nö lucky loser’ina ja see oli tõesti talle õnnelik kaotus. Kuigi avaringis tuli vastu maailma 14. reket Jack Sock, polnud ameeriklane tol hooajal enam tippvormis. Sellegipoolest on Zopp ise öelnud, et mäng oli talle üliraske ja mitut puhku oli ta peaaegu juba kaotusega leppinud. Zopp võitis selle mängu 6:7, 6:2, 4:6, 7:6, 6:3 ja sai teises ringis vastu “omasuguse” ehk teise lucky loser’i Ruben Bemelmansi (Belgia), kelle ta alistas 0:2 kaotusseisult. Kolmandas ringis kaotas Zopp Michael Martererile (Saksamaa), kes tollal kuulus napilt TOP50 sekka.
Anett Kontaveit alles sihib parimat saavutust
Ja lõpuks muidugi Anett Kontaveit, kes seni ainsa Eesti tennisistina on saanud suurel slämmil asetuse 8 parema sekka, kui ta äsja lõppenud Australian Openil oli paigutatud seitsmendana. Alates 2015. aasta Wimbledonist on Anett mänginud järjest 26 slämmiturniiril, kuid üks oli ka enne – 2014 läbis ta Wimbledonis kvalifikatsiooni. Kui 2015 Wimbledonis teenis Kontaveit vabapääsme (wild card), sest oli võitnud murul Wimbledoni-eelse ITF-i turniiri ja sama aasta US Openil läbis kvalifikatsiooni, siis alates 2016. aastast on ta kogu aeg kuulunud põhitabelisse rankingu alusel. 2015 US Openil teenis Anett ka enim võite (6), sest kolmele valikturniiri võidule lisandusid kolm võitu kuni 1/8 finaali kaotuseni Venus Williamsilt.
Anettil on suure slämmi turniiridelt kirjas 33 võitu ja 27 kaotust ning võib-olla peaks võitude arv olema tema viimaste aastate edetabelikohti arvestades pisut suurem. Anetti parimad hooajad suurel slämmil on olnud 2018 (kaks kaheksandikfinaali) ja 2020 (veerandfinaal + kaheksandikfinaal). Kuid nagu Kaialgi (2010 Wimbledon!!) on Anettil olnud slämmidel mõned valusad kaotused eduseisudest – näiteks Caroline Wozniackile 2017 Wimbledoni 3. ringis seisult 6:3, 5:3 (ja 5:4, 30:0 oma servil) ning Carla Suarez Navarrole 2018 Australian Openi 1/8 finaalis seisult 6:4, 4:1.
Ainus veerandfinaal 2020 Australian Openile tuli Anettile suhteliselt lihtsalt, sest kahes esimeses ringis tal kardetavaid vastaseid polnud, aga Belinda Bencici alistas ta 3. ringis lausa 6:0, 6:1. Järgnes juba keerulisem võit Swiateki üle ja siis kaotus Halepile, kus võimalusi polnud. Kuid Anett om tõenäoliselt oma slämmiturniiridega alles poolel teel ja nii ei ole mõtet isegi vahekokkuvõtet teha.
Finaal ja poolfinaalid paarismängudes
Ja lõpuks: oleme “unustanud” paarismängud ja juunioride turniirid (välja arvatud Leiuse mainitud võit). Pikalt me neil ei peatu, aga ütleme kohe, et igas paarismängu liigis on eestlastel parem saavutus kui veerandfinaal. Leius jõudis 1971. aastal koos šotlanna Winnie Shaw’ga Prantsusmaa lahtiste segapaarismängu finaali ja Ani koos Libuše Prušovaga (Tšehhi) 2004. aasta Australian Openil naispaarismängu poolfinaali. Ani ja Prušova võidetute hulgas olid näiteks ka praegune Eurospordi tennisesaate juht Barbara Schett (koos endise esikümne mängija Patty Schnyderiga) ja kunagine maailma esireket Lindsay Davenport (koos Corina Morariuga). Ani ja Prušova tee katkestas alles neljandana asetatud Venemaa paar Kuznetsova/Jelena Lihhovtseva.
Kuid see pole kõik. Väliseestlane Sven Salumaa (USA) on koos teise ameeriklase Brian Garrow’ga jõudnud meespaarismängu poolfinaali 1990 US Openil. Garrow/Salumaa alistasid sealjuures avaringis kolmandana asetatud Hispaania paari Sergio Casal/Emilio Sanchez ja said jagu ka maailma ühest paremast paarismängijast Patrick McEnroest (koos Richey Renebergiga). Poolfinaali kaotasid nad teisena asetatud lõuna-aafriklastele Pieter Aldrichile ja Daniel Visserile alles viies setis, juhtides 2:1 ja kaotades neljanda seti 6:7.
Juunioride turniiril kordas Leiuse saavutust 2001. aastal Kanepi ja paarismängus on 2016. aastal võitjaks tulnud Kenneth Raisma koos praeguse maailma 4. reketi Stefanos Tsitsipasega. Ent stabiilseima juunioride slämmihooaja on teinud hoopis Kontaveit, kes 2012. aastal mängis Roland Garrosis ja Wimbledonis poolfinaalis ning US Openil finaalis.
Tenniseliidu juubeliaastal on meil muidugi hea mõelda, et kui kirjutaksime selle artikli aasta lõpus, oleks saavutusi slämmiturniiridel rohkem ja võib-olla senisest paremaidki. Vähemalt selleks on õigustatud lootused.
