Kui mõni päev tagasi kirjutasime Eesti Tennise Liidu 100. juubeliaasta raames meie meeskonnast Davis Cupil, siis täna on naiskonna ja FedCupi kord. Selles sarjas on Eesti olnud nii edukas, et jõudnud parimal ajal ka Maailmaliigasse.
Federation Cup loodi 1963. aastal, kui Rahvusvaheline Tenniseliit (ITF) sai 50-aastaseks. Sellest tuleb ju ka võistluse nimi, mis sisaldab sõna “federation”. Praegu on naiskondade võistlussari ümber nimetatud Billie Jean King Cupiks, kusjuures USA naiskond, kelle koosseisu kuulus ka King, tuli esimese FedCupi võitjaks. Kuid kasutame loos ikkagi vana nime, sest Eesti parimad tulemused on saavutatud FedCupi ajal.
Seega ei saanud Eesti esimese iseseisvuse ajal turniiril mängidagi, sest seda polnud siis olemas. NSV Liidu ajal juba oli, aga punaimpeeriumi naiskond liitus FedCupiga alles 1978. aastal ning sel ajal ei olnud Eesti naistennisistid enam NSV Liidu paremikus. Võib-olla meie parimatel aegadel võinuks mõni eestlanna, eriti Tiiu Parmas, naiskonda kuuluda.
Taasiseseisvumise järel pääses Eesti FedCupile mängima 1992. aastal ehk hooaja võrra varem kui meeskond Davis Cupile. Ajaloolisse esimesse naiskonda kuulusid Helen Holter, Kaja Kõnd ja Piret Ilves, treener-kapten oli Jüri Põldoja. Kreekas peetud turniiril kaotas Eesti Lõuna-Aafrika Vabariigile ja Iirimaale, kuid võitis Luksemburgi. LAV oli meiega samamoodi uus riik, sest 1992. aastal anti neile luba rahvusvahelise spordiga liituda, kui seal rassismile ei öeldi. Nende naiskond turniiri võitiski, aga Eesti sai edaspidi koha Euro-Aafrika tsooni II grupis.
Kui Holter jätkas tiimis 1990ndate lõpuni, siis teiste seas lisandusid naiskonda Helina Lill, Helen Laupa ja Liina Suurvarik. Põhiliselt neist naistest koosnenud tiim sammu ülespoole ei teinud ja matšides saadi võite-kaotusi üsna võrdselt. Sajandivahetusel võistkond tugevnes, kui seal hakkasid mängima Ilona Poljakova, Margit Rüütel, Maret Ani ja alates 2000. aastast ka Kaia Kanepi. Just 2000. aastal, kui Eesti naiskonda kuulusid Kanepi, Ani ja Suurvarik, saadi II grupi turniiril Portugalis esikoht ja tagati pääs Euro-Aafrika tsooni I gruppi.
Esimene grupp oli meile täiesti jõukohane, sest kuni 2003. aastani vähemalt üks vastane alistati iga aastal. Kuid 2004. aastal, mil Kanepi ja Ani edetabelikoht lähenes juba maailma esisajale ja tugevalt tõusis neile järele Rüütel, oli Eestil aeg küps esiliiga (nii võiks I gruppi nimetada) võitmiseks. Mängiti samas paigas, kus Eesti oli teinud tosin aastat varem ka debüüdi ehk Ateenas. Ani, Kanepi ja Rüütel alistasid Bulgaaria, Poola, Kreeka ja Iisraeli ning jõudsid Maailmaliiga üleminekumängule. Seda 2004. aasta juulis Kadrioru väljakutel peetud matši peaksid vanemad tennisesõbrad küll mäletama, sest Eesti andis kõva lahingu Tšehhile ja Rüütel alistas avapäeval maailma TOP50 mängija Klara Koukalova. Paraku puudus Eesti vigastuse tõttu Kanepi ja lõpuks ei käinud Rüütli ja Ani jaks ikkagi Tšehhist üle – 2:3.
2007. aastal ilma Kanepi ja Anita mängides langes Eesti II gruppi, aga siis algas imeline tõus – iga aastaga üks aste üles! 2008. aastal naasesime I gruppi ja 2009. aasta kodusel turniiril alistas Eesti (Kanepi, Ani, Rüütel, Anett Schutting) kõik neli vastast, nende seas ka otsustavas mängus Valgevene. Nii Ani kui ka Kanepi alistasid selles matšis endast edetabelis eespool asunud vastase – Ani Olg Govortsova ja Kanepi 2:6, 1:3 kaotusseisust Viktoria Azarenka. Järgnes Maailmaliiga üleminekumäng samuti kodus ja dramaatiliselt võitis Eesti Iisraeli 3:2, kusjuures vastastel olid otsustavas paarismängus kasutada ka matšpallid.
2010. aastal üritas Eesti pääsu maksimaalselt kõrgele ehk Maailmaliiga I gruppi, kuid Belgiale kaotati võõrsil 2:3. Sealjuures võitis Kanepi endise maailma esireketi Justine Henini. Kuid alates 2011. aastast individuaalsele karjäärile pühendunud, kuid vahel ka vigastuste küüsi langenud Kanepi ei saanud Eestit enam järgmistel aastatel aidata ning algas tagasitee. Karjäärile oli punkti pannud ka Ani ning nii tuli Eestil toetuda 15-16-aastasele Anett Kontaveidile, Tatjana Vorobjovale ja Eva Paalmale. See koosseis ei hoidnud Eestit enam ka I grupis, vaid langesime isegi vahepeal loodud III gruppi, mida 1990ndatel veel polnud.
Ent paremad ajad olid taas ees, kui Kanepi naasis ja Kontaveit kerkis juba maailma TOP 100 piirimaile. Eesti tegi kaks sammu järjest ja oli 2016. aastaks I grupis tagasi. Pärast seda Kanepi enam FedCupil ei osalenud ja nüüd juba maailma TOP 100 sisse jõudnud Kontaveit pidi järgmise põlvkonna (Valeria Gorlatš, Maileen Nuudi, Maria Lota Kaul, Saara Orav, hiljem ka Katriin Saar ja Elena Malõgina) võitlema I grupis püsimise eest. Lootust kõrgemale tõusta selle koosseisuga ei olnud. Õnneks päästsid meid paarismängud (Anett tõi enamik võite niikuinii ära). Nuudi aitas tuua olulist võidupunkti 2016. aastal Türgi ja 2017. aastal Iisraeli üle. 2018. aastal kodusel turniiril tõi koos Kontaveidiga kastanid tulest välja Saara Orav.
2020. aastal jõudsime samuti kodus Maailmaliiga üleminekumängule pääsu otsustavas kohtumises Ukraina vastu, kuid seekord Kontavceidi väga heast võidust Elina Svitolina üle ei aidanud, sest paarismängus lootusi polnud. Nii on Eesti 2022. aastal endiselt I grupis, kus me oleme nüüd püsinud kuus hooaega.
Ees ootab 11.-16. aprillini turniir Türgis. Paraku ei ole meie seis selles mõttes paranenud, et Anetti järel I grupi tasemel teist numbrit Eestil ikka pole ning pole ka kuulda, et Kanepi naaseks. Malõgina on jõudnud maailma edetabelis TOP500 sisse, aga enamikel meie konkurentidel on teise numbri kohal tugevam mängija.
