Tennisnet jätkab ajalooliste artiklite sarja, mis on pühendatud Eesti Tennise Liidu 100. aastapäevale, mida tähistatakse tänavu. Seekord kirjutame Eesti osalemisest Davis Cupil. Üllatavalt juba 88 aastat tagasi mängis Eesti selles sarjas esmakordselt.
Eesti sai Rahvusvahelise Tenniseliidu (ITF) liikmeks 1934. aastal ja andis kohe meeskonna üles ka Davis Cupi turniiriks. Kuigi tegemist oli 1935. aasta võistlusega, peeti eelringid varem ja 1934. aasta augustis mängis Eesti Poolaga Tallinnas. Külaliste koondis oli mängu favoriit ja nad ka võitsid 5:0, ainult paarismängus õnnestus Kristjan Lasnal ja Hugo Pukil viia kohtumine viiesetiliseks. Hiljem enam Eesti esimese iseseisvuse ajal ei üritanud, sest osavõtt Davis Cupist läks liiga kalliks.
Nõukogude okupatsiooni perioodil ei saanud Eesti muidugi Davis Cupist osa võtta, eestlane aga küll, sest Toomas Leius kuulus aastaid NSV Liidu meeskonda. Oli ta ju rohkem kui kümne hooaja jooksul NSV Liidus kas esimene või teine reket, aga kaks üksikmängijat karikamängule pääseski.
NSV Liit lülitus karikasarja alates 1962. aastast. Kahel korral (1967 ja 1969) jõudis NSV Liidu meeskond koos Leiusega Euroopa tsooni finaali, kus aga kaotati vastavalt Hispaaniale ja Rumeeniale. Muide, Leius sai NSV Liitu esindades võrdselt võite ja kaotusi, mõlemaid kogunes 23. Üksikmängus läks kirja 17 võitu ja 21 kaotust, paarismängus 6 võitu ja 2 kaotust.
Kui Eesti sai 1991. aasta augustis iseseisvaks, ei uskunud peaaegu keegi, et juba 1992. aasta taliolümpial osaleme oma võistkonnaga. Aga nii läks ja sama kordus muidugi suveolümpial. Tennisega läks kauem aega. 1992. aastal alles taastati Eesti liikmelisus ITF-is ja 1993. saadi alustada Davis Cupil mängimist Euro-Aafrika tsooni III liigas. Turniir peeti Maltal, meeskonda kuulusid Andres Võsand, Rene Busch ja Aivo Ojassalu, treener-kapten oli legendaarne Evald Kree.
Eestil oli 1993. aasta turniiril vaid üks vääriline vastane, Ukraina, kellele kaotati. Kuid ukrainlaste järel saadud teine koht aitas Eesti ikkagi II liigasse. 20. sajandil käis Eesti ka uuesti ära III liigas (1996-1998), aga 1999. aastal peeti turniir juunikuus Tallinnas Kadrioru väljakutel ja Eesti pääses koos Leeduga edasi II liigasse. Toonase treener-kapteni Harri Neppi (alates 1994) hinnangul mängis Eesti eelmise sajandi lõpul Davis Cupil võimetekohaselt: “Ega siin pole kellelegi näpuga näidata: nende mängijate võimed jäid Davise karika teise liiga jaoks pisut lahjaks, kolmandast liigast käisid jälle üle.”
/ Foto: Lembit Peegel
Võsand enam pärast 1994. aasta matše Soome (1:4) ja Kreekaga (4:1) Eestit ei aidanud, sest oli võtnud Saksamaa kodakondsuse. Esile võiks ehk tõsta Alti Vahkali häid esitusi paarismängus, aga liivaväljakul ja eriti üksikmängus polnud tema tase piisav. Sajandi viimasel turniiril aitasid Eestil II liigasse tagasi tõusta Busch, Mait Künnap ja Andrei Luzgin.
Pendeldamine II ja III liiga vahel jätkus ka uue sajandi esimesel kümnendil. Busch, Vahkal, Luzgin ja Künnap esindasid koondist endiselt, kuid uue põlvkonna tõus algas 2006. aastal, kui järk-järgult võtsid nende kohad üle Jürgen Zopp, Jaak Põldma, Vladimir Ivanov ja Mikk Irdoja. 2009. aastal tõstis see põlvkond Eesti III liiga turniiril ühegi kaotuseta kõrgemale ja nii püsiti II liigas 2013. aastani, kui Zoppi seljavigastus sai paraku saatuslikuks. Ivanov tegi Iirimaa vastu imet, aga meeskond kaotas 2:3 ja pudenes III liigasse.
Kuid Eesti sai tagasi II gruppi (nüüd nimetatakse liigitust taseme põhjal gruppideks) 2016. aastal, kui Euro-Aafrika tsooni III grupi turniiri peeti Tallinnas Forus (tollal Tere) tennisekeskuses. Zopp oli taas koondises ja esitas edasipääsu otsustavas matšis hiilgepartii (6:2, 6:2) maailma esisajasse kuulunud Radu Alboti (Moldova) vastu. Võitis ka Kenneth Raisma ja nii alistati Moldova 2:0. Praeguseks on Zoppi arvel Davis Cupilt 44 võitu ja 19 kaotust. Sellega on ta kindlalt enim võite saavutanud Eesti koondislane Davis Cupi arvestuses.
Kuigi Eesti võitis otsustavad matšid Monaco ja Tuneesia vastu nii 2017. kui ka 2018. aastal, tehti võistkondade jaotus ümber ja 2019. aastal mängis Eesti ikkagi III liigas. Aga see polnud veel kõik. 2019. aastal alistas Eesti Kreekas peetud turniiril kolm vastast, kuid läks siis kokku Poolaga, kelle liider oli praegune esikümne mees Hubert Hurkacz ja mõistagi kaotas. Ent nüüd moodustati Maailmaliiga kuni II tugevusgrupini ja Eesti pääses ikkagi nende sekka, kuid alates 2020. aastast tuleb meil arvestada, et II grupis ei kohtu ainult Euro-Aafrika tsooni meeskondadega, vaid võime kokku minna ka Aasia, Ameerika või Okeaania riikidega.
Esialgu meid eksootiliste vastastega kokku ei loositud ja 2020. aasta märtsis kohtus Eesti Gruusiaga. Võõrsil saadi hea 4:1 võit eelkõige Ivanovi ja Kristjan Tamme toel, kuid kaasa aitas fakt, et pärast esimest päeva sai vigastada grusiinide maailma esisaja mees Nikoloz Basilašvili. Turniir ise jäi aga koroonaviiruse tõttu pooleli ja alles 2021 sügisel kohtus Eesti Šveitsiga. Kaotus tähendas, et jäime II gruppi püsima.
Sama seis on Eestil ka hetkel. Äsja saadud 4:0 võit Okeaania saarte koondise üle tähendab, et oleme endiselt Maailmaliiga II grupis, aga võime saada ka kõrgemale, kui võidaksime järgmise matši, mille vastane pole veel teada. Aga enam ei ole nõrku või omasuguseid vastaseid oodata, reeglina on II grupi tugevamad tiimid vähemalt edetabeli põhjal meist üle. Kui mainida nimesid, siis lisaks Zoppile, Ivanovile, Raismale ja Tammele on viimastel aastatel Eestit esindanud ka Mattias Siimar ja Daniil Glinka ning äsja Tallinnas Okeaania esinumbri alistanud Mark Lajal.
Toome veel lõpuks välja, kes on Zoppi (44-19) järel teenekaimad Eesti Davis Cupi koondise liikmed reastatuna võitude arvu poolest: Künnap 30 võitu, 28 kaotust, Luzgin 29-15, Ivanov 25-15, Busch 23-17, Vahkal 20-18, Põldma 14-7 ja Raisma 14-5.
Maailma edetabelis paikneb Eesti tennisemeeskond 56. kohal. Võrdluseks: Eesti võrkpalli- ja korvpallimeeskonnad asuvad 48. kohal, nii et neist palju maha ei jää. Aga tennisenaiskond on meie teistest pallimängunaiskondadest muidugi kõvasti ees. Kuid endise FedCupi ehk Billie Jean King Cupi juurde tuleme sarja järgmises loos.
