Täna, 10. märtsil saab 60-aastaseks kümmekond aastat Eesti parima tennisisti tiitlit kandnud Andres Võsand. On see ikka tõsi? Räägiti ju Võsandist Eestis ikka, et tema on see noor, kes käib spordist juba loobunud vanade kuulsuste jälgedes.
Kuid aeg lendab kiiresti ja nüüd peavad tänapäeva noormängijad kiikama ajalooraamatutesse, et vaadata järele, kes oli see kunagi maailma esisajasse kuulunud mees.
10. märtsil 1966 Rakveres sündinud Võsand ei jõudnud tenniseni varajases nooruses. Esimestel kooliaastatel ta tegeles rohkem hoopis malega. Aga kui ta 11-aastasena reketi kätte võttis, kerkis kohe Eesti noorte paremikku ja male jäi tahaplaanile. Ehkki räägitakse lugusid, et kui TSIK-is (praegu Audentes) õppis tulevane suurmeister Lembit Oll, andis ta koolikaaslastega mängides viguri või vankri ette. Sellistel tingimustel oli Võsand ainus, kes suutis Olliga võrdselt mängida, teistele polnud niisugune edu piisav.
Rakveres juhendas Võsandit Donat Masing, kes sai kiiresti aru, et andeka poisi arengu nimel tuleb ta Tallinnasse saata. Ja Võsandi juhendamise võttis üle Harri Neppi, kes siis alles tegi treenerina esimesi samme. Kutse NSV Liidu koondisse sai Võsand 1984. aastal. See oli aeg, mil piirid olid lahti ainult parimatele ja nii andis “suurde” koondisse pääs Võsandile tugeva stiimuli visaks harjutamiseks.
“Rahvusvaheliseks meheks” saamine tähendas, et Eesti turniiridele Võsandil enam palju asja ei olnud ja nii on ta riigi meistriks tulnud vaid ühe korra – 1987. aastal. Aga eks nii on kogu aeg olnud, et rahvusvahelise taseme mängijad kodustel meistrivõistlustel kaasa ei löö. Samal 1987. aastal peeti Tallinnas ka NSV Liidu meistrivõistlused. Tollane tennisepublik mäletab meeste üksikmängu poolfinaali, kui Aleksandr Zverev (praeguse maailma edetabeli neljanda mehe isa) sai Kadrioru 2. väljakul Võsandist neljanda seti tie-break’is jagu 18:16. Kuid pronksimatši Võsand võitis ja sai tagatipuks kulla segapaarismängus koos järgmisel hooajal Prantsusmaa lahtiste finaalis mänginud Natasha Zverevaga.
Rahvusvahelisse tippu jõudis Võsand poliitilises mõttes heal ajal. Ta oli noorena ja juuniorina saanud kasutada NSV Liidu treeningsüsteemi hüvesid, aga tippmängijana sai juba vastu võtta auhinnaraha, mida eelmisele plejaadile veel ei lubatud. Võsandi parimad tulemused olid kaks Challenger-turniiri võitu Casablancas ja Tamperes, samuti Prantsusmaa lahtistel 3. ringi jõudmine. Seal kaotas ta tulevasele maailma esireketile Andre Agassile, aga võitis tema vastu 11 geimi (5:7, 3:6, 3:6). Võsand oli teerajaja, aga hiljem on Eesti meestest Challenger-turniire võitnud ka Jürgen Zopp (3), Mark Lajal (seni 2) ja Daniil Glinka (seni 1). Samuti kordas Zopp Võsandi saavutust 2018. aastal, kui jõudis ise Roland Garrosis kolmandasse ringi.
Võsand aitas esimestel aastatel ka Davis Cupile 1993 iseseisva riigina pääsenud Eesti meeskonda, aga teisest liigast kõrgemale tõsta ta Eestit ei suutnud. Pärast Casablanca turniiri võitmist tõusis Võsand karjääri kõrgeimale 81. kohale, aga rahvusvahelises mõistes viimaseks tipphooajaks võib ta pidada 1997. aastat.
Abiellumine sakslanna Sabinega viis Võsandi järk-järgult sünnimaast eemale. Ta võttis Saksamaa kodakondsuse, aga sellel olid ka oma pragmaatilised kaalutlused – et mängida edasi kohalikku klubitennist, oli soodsam olla sakslane, sest iga klubi võis palgata endale vaid ühe välismaalase.
21. sajandi esimesel kümnendil leidis Võsand endas kunstiande. Tema hobiks, aga kindlasti ka teenistuseks sai värvikirevate looduspiltide maalimine. Ühe näituse korraldas Võsand 2008. aastal ka Tallinnas, kui ta käis siin Rene Buschiga sõprusmängu pidamas.
Raske on öelda, kui palju sai Võsand tulevastele põlvkondadele eeskujuks, sest iseseisvuse taastamisega muutus kodune tennis rahaliselt keerulisemaks. Väike “auk” pärast Võsandit ikkagi tekkis, aga täna saame öelda, et Rakverest võrsunud noormees rajas teed, mille hiljem käisid veel paremate tulemustega läbi meie ülejäänud esisaja mängijad Maret Ani, Kaia Kanepi, Jürgen Zopp ja Anett Kontaveit.
Tänasel päeval soovivad Eesti Tennise Liit ja Tennisnet juubilarile palju õnne ja teravat kätt nii reketi kui pintsli hoidmisel!
