Ligi 30-aastase vaheaja järel sai Saksamaa oma kolmanda olümpiakulla tennises, kui meeste üksikmängus teenis esikoha vene päritolu Alexander Zverev.
Zverev kuulus sellel turniiril nii-öelda teise klassi favoriitide hulka koos Daniil Medvedevu (Venemaa) ja Stefanos Tsitsipasega (Kreeka). Esimeses klassis oli muidugi Novak Djokovic üksi. Aga Zverevi kuldmedali muudabki väärtuslikumaks fakt, et just tema “võttis maha” Djokovici, mitte mõni teine mängija ei teinud talle seda teenet. Finaalis tuli Zverevile vastu üllataja Karen Hatšanov (Venemaa, 12). Kui meile võiks tunduda, et Zverev on kogenud ja Hatšanov pigem noormängija, siis tegelikult on Saksamaa tennisist vastasest aasta noorem, aga tema jõudis tippu juba 2016. aastal, Hatšanovi läbimurre toimus 2018 ja lisaks oli ta vahepeal mõõnas.
Ent finaalis jäi mulje nagu oleks venelane juba hõbemedaliga rahul. Hatšanov ei suutnud oma parimat näidata. Kui Zverev sai suhteliselt hõplsalt kätte esimese servimurde seisuks 2:1, oli mäng sisuliselt läbi, sest Zverevi servil tekkis Hatšanovil väike variant (üks murdepall) vaid Saksamaa mängija ühes servigeimis. Zverev servis ka paremini kui Hatšanov, aga veel suurem oli tema ülekaal tagajooonemängus. Seis 6:3, 6:1 väljendab just seda, et favoriit mängis heal (aga mitte suurepärasel), kuid autsaider parimal juhul rahuldaval tasemel. Zverevi võitu võis oodata, aga mitte nii kindlat.
Statistika näitab Zverevi masendavat ülekaalu. Kuigi lihtvigu tegi vähem Hatšanov (vastavalt 12 ja 15), ei olnud sel erilist tähendust, sest venelane oli ikkagi väga pasiivne. Niinimetatud aktiivseid punkte võitis Zverev 49 (22 äralööki ja vastase 27 sunnitud viga), ent Hatšanov ainult 28 (7+21). Ja lõpuks ka esimese servi protsent, milles Zverev oli avasetis pisut kehvem, oli tal kokkuvõttes parem (vastavalt 69 ja 62).
Saksamaa eelmised olümpiakullad olid võitnud ainult kuulsused. Steffi Graf, kes on teatavasti ainsa tennisistina teinud 1988. aastal Kuldse slämmi, oli loomulikult sel aastal üksikmängu võitja. Teise kulla olid aga toonud Boris Becker ja Michael Stich (mõlemad võitnud ka üksikmängus slämmiturniire) 1992. aastal Barcelonas. Zverev ise on nüüd võitnud kaks tähtsat turniiri – olümpia ja ATP finaali -, aga tal ei ole esikohta slämmiturniiril.
Tokyo olümpia tenniseturniiril ei saanud ükski riik (ja järelikult ka mängija) kaht kulda. Viimasena on ühel ja samal olümpial kahekordseks võitjaks tulnud Serena Williams 2012. aastal. Nüüd oli võimalus Belinda Bencicil (Šveits), aga ta kaotas koos Viktorija Golubiciga naiste paarismängu finaalis esimesena asetatud Tšehhi paarile Barbora Krejcikova/Katerina Siniakova. Mäng kulges omapäraselt – seisuni 5:5 hoiti pallingut, kusjuures ainus murdepall oli šveitslannadel. Siis aga tšehhitarid murdsid ja pärast seda ei võitnud Bencic/Golubic enam ühtki oma pallingugeimi (teises setis said ainsa geimi vastase servil) ja Krejcikova/Siniakova võitsid 7:5, 6:1.
Kullariigid on seega Saksamaa, Šveits, Horvaatia, Tšehhi ja Venemaa, kes pidi saama kulla olümpia viimases matšis, segapaarismängu finaalis, sest seal kohtusid kaks selle riigi paari. Favoriitideks võis lugeda Jelena Vesninad ja Aslan Karatševit, kes olid finaali jõudnud ainult 2:0 võitudega. Seevastu Anastassia Pavljutšenkova ja Andrei Rublev olid kogu aeg võitnud mängud nn matši tie-break’is, Ja võitsid ka finaalis! Pavljutšenkova/Rublev said vastastest jagu 6:3, 6:7, 13:11. Viimases geimis oli neil neli matšpalli ja Vesnina/Karatševil üks ning ka oma seti võitsid nad kindlamalt – võib-olla selle mängu põhjal oli Pavljutšenkova/Rublevi kuld teenitud.
