Nagu koroonaviiruseajastul varemgi, pöördub Tennisnet taas korraks pilgu ajaloole. 10. aprill 1995 ehk veerand sajandit tagasi oli märkimisväärne päev ATP edetabelis, kui esmakordselt kerkis esikohale ameeriklane Andre Agassi.
Seitse ja pool kuud kestnud perioodi jooksul võitis Agassi 54st mängust 49 ja 11st turniirist kuus ning selle ajaga tõusiski 20, kohalt esimeseks. Eduka seeria sisse jäi ka kaks esikohta slämmiturniiridel – 1994. aasta US Open ja 1995. aasta Australian Open. Kevadistel USA suurturniiridel kaotas Agassi Indian Wellsi finaalis Pete Samprasele, aga sai temalt Miami finaalis revanši.
Veel jäi Agassi Samprasest 227 punkti võrra edetabelis maha, aga nüüd otsustasid asjaolud, mis on varemgi esireketi nimetust muutnud – Sampras ei mänginud kahel turniiril Jaapanis, mis ta eelmisel hooajal oli võitnud. Agassi ka ei mänginud, aga tema punkte nii palju ei kaotanud ja tõusis Samprasest mööda. Kolm nädalat pärast esimeseks tõusmist 25. sünnipäeva tähistanud Agassi jäi ATP rankingu etteotsa 30 nädalaks.
Agassi ennustas juba pärast esireketiks saamist, et tal läheb nüüd isegi raskemaks. “Kui sa oled number üks, hakkavad kõik sinu vastu kõvemini mängima – see on esireketi negatiivne pool. Aga positiivne pool on selles, et mäng esireketiga paneb vastastele teatud pinge – võib-olla sul ei teki enam pikka aega võimalust maailma esireketit võita ja sa pead selle kohe kasutama,” arutles Agassi. “Kuid igal juhul: selleks, et tõusta esireketiks, pead sa pidevalt turniire võitma ja selleks, et jääda esireketiks, pead endiselt võitma.”
Tänu treener Brad Gilberti palkamisele tippu tõusnud Agassi ei suutnudki kauaks valitsema jääda. 1996 oli talle juba õnnetum aasta, ehkki ta tuli siis olümpiavõitjaks. Aga järgmisel hooajal tabas teda totaalne langus.
Ent kuna Agassi tähistab 29. aprillil oma esimest suurt juubelit, siis kirjutab Tennisnet temast ka pikemalt. Seepärast me ei hakkagi käesolevas loos tutvustama, kuidas ameeriklase karjäär jätkus.
