Carlos Alcaraz (Hispaania, 3) tabas US Openi finaalis kaks kärbest ühe hoobiga – võitis esimese slämmiturniiri ja sai kõigi aegade noorimana (19 aastat ja 4 kuud) maailma esireketiks.
2022 on tõesti olnud Alcarazi aasta. Talvel ennustas Venemaa endine tippmängija Jevgeni Kafelnikov, et Alcarazist saab esireket vähemalt kolme aasta jooksul. Põhimõtteliselt oli Kafelnikovil õigus, sest ta kasutas sõna “vähemalt”. Aga ta muidugi ei arvanud, et see sünnib tänavu. Alcarazi saavutusele aitas kaasa, kuid ei pisenda fakt, et kaks maailma tippmängijat olid tänaviuprobleemide ees. Rafael Nadal (Hispaania) võitis kaks slämmiturniiri, aga oli sunnitud pidama vigastuspause. Kogenud hispaanlase võiduprotsent on endiselt hooaja parim, aga maailma esimene on tema noor kaasmaalane. Ning teine probleem oli muidugi see, et Novak Djokovic ei saanud COVID-i vastu vaktsineerimata kahest slämmiturniirist osa võtta.
Võtaks liiga kaua aega, et uurida, kas keegi on ka varem tõusnud esireketiks pärast oma esimese suure slämmi võitmist. Nadalil õnnestus võita 2005. aastal neli kuud nooremana kui praegu Alcaraz, aga esireketiks tõusmisega läks tal veel palju aega. Ta kerkis esireketiks alles 2008. aasta augustis, kui oli juba 22-aastane.
Finaalis oli Alcarazi vastane Casper Ruud (Norra, 5), kes kuidagi vargsi oli jõudnud sellisele positsioonile, et ka temal oli võimalus kerkida US Openi võidu korral esireketiks. Ruudi “saladus” peitub selles, et ta mängib teistest rohkem turniire ja sellega loob endale võimalusi punktide kogumiseks. Kuid Ruud pole ka pärast tänast võitnud ühtki suurturniiri – ei slämmi- ega ka Masters 1000 taseme võistlust. Siiski on norralane Nadali kõrval ainus, kes sel aastal mängis kahe slämmiturniiri finaalis – Pariisis olid nad omavahel vastamisi.
Tulemusega 6:4, 2:6, 7:6, 6:3 lõppenud finaalis oli algusest peale õhus pinget. Võis aimata, et ilma servimurreteta selles mängus ei saada, sest mõlemad vastased on tuntud heade tõrjujatena, aga mitte pommservijatena. Tõsi, Ruudi pallingu kvaliteet on sel hooajal oluliselt paranenud ja Alcaraz on muidugi nii noor, et tema mäng paraneb tehniliselt pea iga turniiriga. Lisaks liiguvad mõlemad suurepäraselt ja oskavad mängida kaitses, mis samuti lisab tõrjujale võimalusi. Siiski ei nähtud finaalis nii palju ahhetamapanevaid tagajoonepunkte nagu Alcarazi veerandfinaalmatšis Jannik Sinneriga (Itaalia, 11), kus ta pidi päästma ka matšpalli. Seega sai Alcarazist üks vähestest (aga seda on siiski ka varem juhtunud) slämmivõitjatest, kes turniiri käigus oli väljalangemisest ühe punkti kaugusel.
Võiks öelda, et otsustavaks sai kolmas sett ja eriti selle tie-break. Ruudil tekkis pärast teise seti võitmist pingelangus ja ta jäi esimeses geimis oma servil kolme lihtveaga 0:40 taha. Kaks murdepalli suutis ta päästa, aga kolmandat mitte. Paraku kinkis Alcaraz neljandas geimis sarnaste vigade tõttu murde tagasi. Seti lõpus oli Alcaraz hädas ka seisul 5:6, aga ta päästis geimi tänu õigeaegsetele võrku tungimistele. Alcaraz võitis matši jooksul võrgus 76% punktidest (45st 34) ja see protsent pidanuks olema natuke parem, aga ilmselt kerge võiduvärina tõttu eksis ta neljanda seti viimases geimis lihtsa rabakuga. Kuid järgnenud tie-break’is vajus Ruud ootamatult kokku. Kaks ebapuhast tabamist ja kolmemeetrine aut ründelöögil viisid Alcarazi ette 4:1 ja siis ei saanud norralane kaks korda servitõrjet mängu. Ühepoolne tie-break (7:1) kallutas vaekausi Alcarazi kasuks.
Üks sett oli hispaanlasel vaja veel võita, kuid Ruud lasi seisul 2:3 murde teha jälle suhteliselt lihtsalt. Alcaraz ei mänginud viimaseid geime kõige kindlamalt, aga nüüd päästis teda serv. Hispaanlane lõi finaalis 14 ässa ja neist 8 neljandas setis! Mõistagi tekkis noorel mehel lõpus teatud pinge, aga just serv on see löök, mida pingeolukoreras kõige kergem sooritada, sest seal on varu eksida – teine serv ju ka olemas. Ajalooline finaal lõppeski serviässaga.
Statistika näitab, et Ruud tungis võrku peaaegu sama palju kui Alcaraz (vastavalt 46 ja 47), kuid teenis sealt punkte pisut halvema protsendiga (64). Ilmselt just võrku tungimine oligi see faktor, miks klassikalisi tagajoone pallivahetusi nii palju ei olnud. Aga mõlemad jäid äralöökide/lihvigadega plussi (Alcaraz 55/41 ja Ruud 37/29), mis näitab finaali kvaliteeti. Mängu vaadates tundus, et Ruud tegi ikkagi liiga palju lihtvigu, aga küllap need olid üksikud geimid, mis paraku otsustasidki.
US Openi kodulehekülg ristis muidugi võitja “kuningas Carloseks”, sest ka Hispaania eelmine kuningas kandis sama nime. Juan Carlos I oleks ka praegu Hispaania kuningas, sest ta on elus, aga ta andis 2014. aastal trooni üle pojale. “Uus kuninngas Carlos” ütles aga autasustamisel nii: “See on midagi, millest olen unistanud lapsest saadik – olla maailma esireket ja suure slämmi võitja. Selle nimel olen teinud väga-väga palju tööd. Praegu on raske rääkida, liiga palju emotsioone.”
Küsimus on nüüd selles, kas Alcarazile tuli tiitel liiga vara. Mänguliselt kindlasti mitte, aga vaimses mõttes? Alates Pete Samprasestt (1990) on võitnud 19-aastaselt slämmi ainult kolm meest. Ja kahest eelmisest teismelisest võitjast said vastavalt 14- ja 22-kordne (võib veel juurde tulla) slämmivõitja. Nemad pingete all ei murdunud ja seda ei tohiks juhtuda ka Alcaraziga.
Ruud ei olnud liialt pettunud. Ta tunnistas, et pärast kaotust Nadalile Pariisi finaalis oli ta tagasihoidliku mehena arvanud, et see võis olla tema ainus suure slämmi turniiri finaal. Nüüd on aga norralane palju positiivsem, sest ta nägi, et päris absoluutsesse tippu võib jõuda. Üks mäng jäigi ju ainult esireketi tiitlist puudu…
