Maailma seitsmes reket Anett Kontaveit andis kolmapäeva õhtul Kanal 2-le umbes 20-minutilise intervjuu, kus peamiselt rääkis 2021. aastast, aga ka mõtteid oma tennisekarjäärist üldisemalt.
Intervjueerija Elo Mõttus-Leppik tõi välja Eesti Olümpiakomitee presidendi Urmas Sõõrumaa mõtte, et Anett tegi tänavu imet. “Võib-olla kõrvalt vaadates see tundus ime, aga ise elasin selle hetke sees, igal hommikul uus soojendus ja taas väljakule mängima. Kujunes rutiin ning siis tuli üks võit ja teine, üks turniir ja teine ning kõik käis nii kiiresti, et ei olnud aega mõelda, on see ime või mitte, kui oled protsessi sees,” rääkis Anett.
“Otsisin suunajat ning õnneks oli meil ühine arusaam, kuidas saaksin paremaks minna,” rääkis Anett koostöö algusest Dmitri Tursunoviga. “Sel juhul on trennid rohkem mõtestatud, kui on eesmärk, mille poole liikuda, Olen alati võimeline palju vaeva nägema, kui tean, mille jaoks seda teen. Kui siht kaob silme eest ära, on raske ennast motiveerida kõvasti pingutama.” Anett rõhutas, et kuigi Tursunov on väga sõbralik inimene, meeldib talle koostöös treeneriga professionaalne suhe ja sõbralikkusel peavad olema teatud piirid.
Anett tunnistas, et aasta algul ega ka keskel ei osanud ta oodata, et hooaja lõpul asub edetabelis seitsmendal kohal. “Aasta algas väga raskelt,” meenutas ta Austraalia karantiiniperioodi jaanuaris. “Kaks nädalat Austraalias toas kinni istuda oli kõige keerulisem. Väsisin sellest paigalolekust nii ära, et jooksin isegi pisikeses toas tund aega. Mõõnasid oli mul ka tänavu. Tundsin, et teen kogu aeg samu asju, aga ootan erinevat tulemust. Ma võitsin mänge, aga harva neid, kes olid edetabelis eespool ja sellest tekkis lootusetuse tunne.”
Nii hulluks need kaotused meeleolu ei langetanud, et tekkinuks loobumismõtteid. “Mäletan, kui olin 13- või 14-aastane, siis muutsin reketi hoiet ja võttis aega, et sellega harjuda. Kaotasin mitu mängu järjest ning läksin koju ja ütlesin emale, et nüüd on kõik, rohkem ei taha. Kuid hakkasin ikka uuesti treenima ja võistlema. Raskeid hetki tuleb alati ette ja kui arvestada, et ma neli aastat ei võitnud ühtki turniiri, siis see tähendas, et iga võistlusnädal lõppes kaotusega. Isegi, kui see tervikuna oli positiivne nädal, on seda raske vastu võtta,” pajatas Anett teleintervjuus.
Anett ütles juba 13-aastasena välja eesmärgi saada kunagi maailma esikümnesse, aga ta ise ei pea lapsepõlves öeldut põhjuseks, et ta nii kõrgele ongi jõudnud. “Nii noorena ei tea keegi, kui palju on vaja selleks teha ja vaeva näha. Unistama peab suurelt, aga ma arvan, et me ei räägiks praegu sellest, kui see päriselt poleks juhtunud. Taolisi väljaütlemisi on paljudel jäänud täitumata.”
Koroonaajastu on Anetti tennist ja tennisevälist elu muutnud, kuid hirmu viiruse ees ta enam ei tunne. “Kui koroona tuli, oli algul kõigil hirm, sest me ei teadnud sellest midagi. Nägin ka, kuidas mu sõbrad seda põdesid. Neil oli raske ja nad ei saanud pikka aega sporti teha. Kuid mingil hetkel oli raske pidevas hirmus elada, kui pidime oma tööd tegema ja turniire edasi mängima. Kui kaasneb hirm, võtab see liiga palju energiat.” Võistluspausi ajal tekkis Anettil idee hakata õppima psühholoogiat. “Koroona ajal hakkas mõttes kummitama, et mida teen, kui ei mängi enam tennist. Ühe metsajooksu ajal tekkis valgustatuse moment, et otsustan proovida kursuse sissejuhatavat osa ja see meeldis mulle väga. Tennises on psühholoogia väga tähtis, palju emotsioone ja kodust eemalolemist, mul on ka olnud mõnikord endaga raske hakkama saada.”
Anetti peatselt algava aasta unistus on võita suure slämmi turniir, aga eesmärke seab ta teisiti. “Eesmärgid peavad olema tegevuspõhised, et saada mingites asjades paremaks. Kui tekib pidev areng mängus, siis paranevad ka tulemused,” ütles Anett. Selle kohta, millise slämmi võiks ta võita, ütles Anett naerdes, et siin ta ei oleks liiga valiv. “Kuid lemmikud on Wimbledon ja USA lahtised. Seal on kõige ägedamad staadionid ja suursugused turniirid.”
Ta tunnistas, et ebamugavaid vastaseid tal leidub, aga samas võitis Anett Mehhikos Karolina Pliškovat, kellele ta enne oli ainult kaotanud. “On mängijaid, keda ma polegi võitnud, kui nimeliselt tuua, siis Naomi Osaka ja Arina Sabalenka. Kuid kõige tähtsam on uskuda, et kõigiga võib mängida ja väljakule astudes mitte mõelda, milline on vastane. Ootan juba uuelt aastalt neid raskemaid kohtumisi, et ennast proovile panna.”
