/ Foto: Reuters/Scanpix
Novak Djokovic (Serbia, 1) võitis Wimbledoni turniiril oma tänavuse kolmanda ja kokku 20. suure slämmi turniiri tiitli. Endiselt on elus unistus nii aasta suurest või isegi Kuldsest slämmist.
Serblase finaalivastane Matteo Berrettini (Itaalia, 7) oli teel finaali teinud Djokovicist tunduvalt rohkem äralööke ja tegi tänagi (57:31), aga ometi ei tundunud mängu põhjal, et ta oleks domineerinud. Djokovic oskab ikka vastasele mängu raskeks teha oma täpsuse, metoodilise surve ja hea tõrjemänguga.
Kuigi Berrettinil oli juba esimeses geimis üks murdpall, alustas itaallane üldiselt kahvatult. Võime öelda, et Djokovic on parem tõrjuja kui Berrettini kõik eelmised vastased, aga pigem peitus itaallase kehv mäng selles, et ta pärast tõrjet ei suutnud korralikult jätkata – andis ka vastasele hea võimaluse äralöögiks või eksis. Kui Berrettini oli poolfinaalis Hubert Hurkaczi (Poola, 14) vastu teinud mängu jooksul 18 lihtviga, siis täna tegi ta neid juba esimeses setis 20. Ette rutates ütleme, et üheski järgmises setis Berrettini enam üle kümne lihtvea ei teinud.
Ometi Berrettini võitis selle seti. Djokovici jaoks tundus stsenaarium isegi hirmutav – kohe kui Berrettini juurde pani, hakkas ta geime võitma. Jäi mulje, et itaallasel on varu, aga mitte Djokovicil. Kuid taas ette rutates – see mulje ei olnud õige. Igatahes tuli Berrettini välja 2:5 kaotusseisust ja võitis ka tie-break’ki 7:4. Intriig oli õhus.
Paraku mängis Berrettini kõigis settides algused kehvemini. Teises setis läks eriti hullusti, Djokovic juhtis juba 5:1. Berrettini murdis tagasi ja seisul 3:5 servides päästis 0:40 kaotusseisu. Kuid seisul 5:4 võttis maailma esireket oma servi ikkagi kindlalt ära ja setid olid viigis.
Midagi ei muutunud ka kolmandas setis, Berrettini loovutas pallingu kolmandas geimis. Kuid seekord jäid seiklused ära, keegi enam hiljem servi ei murdnud. Nüüd võiski aru saada, et ka Djokovic on juurde pannud ja eriti kaitses. Serblase statistika oli kolmandas setis üsna kummaline – ainult 5 äralööki ja 3 lihtviga, aga ometi tundus tema mäng selles setis kõige kvaliteetsem. Publik muutus aga samal ajal üha keevalisemaks – tavaliselt karjutakse palju kõigil teistel slämmidel, aga Wimbledoni pealtvaatajad on tuntud aristokraadid. Ent küllap elasid itaallased juba õhtuse jalgpalli EM-finaali ootuses ja nii tegid Berrettini pooldajad lärmi nagu vutistaadionil ning serblased ei tahtnud võlgu jääda.
Neljas sett oli ainus, kus Berrettini kohe oma servigeimi ei loovutanud. Võtmehetk saabus Djokovici servil seisul 2:3, 15:30. Berrettini ründas nurgast nurka, Djokovic tõi kõik pallid ära ja lõpuks jooksis välja ka tilkpalli, mille lükkas täpselt vastase väljaku serva. Pärast seda rumalal moel kaotatud punkti ei võitnud Berrettini enam ühtki geimi. Lõpptulemuseks märgiti Djokovici võit 6:7, 6:4, 6:4, 6:3.
Berrettini võitis ässad 16:5 ja tegi ühe topeltvea vähem (3 vs 4), aga järgnev statistika oli Djokovici kasuks: esimese servi õnnestumisprotsent 61-59, esimeselt servilt võidetud punktid 79% vs 76%, teiselt servilt võidetud punktid 53% vs 38%, võrgus võidetud punktid 71% vs 62%. Nagu juba loo algul ütlesime, võitis Berrettini siiski äralöögid 57:31, aga jäi lihtvigadega alla pisut suurema vahega – 48 vs 21.
Djokovici reaktsioon suurele võidule, mis talle 20. tiitli tõi oli järgmine: kõigepealt selili langemine, siis ülestõstetud kätega platsil ringi jalutamine, murule kummardamine ja murulible ärasöömine ning lõpuks tormijooks oma boksi treenereid kaelustama.
“Seista siin kuuenda Wimbledoni karikaga, see on imeline,” ütles Djokovic autasustamisel. “Täna oli väga raske mäng. Matteo on tõeline Itaalia haamer. Tundsin seda omal nahal.”
Juba pärast Australian Openi võitmist rääkis enamik spetsialiste, et võitluses slämmivõitude üldarvu nimel on Djokovic parimas seisus, ehkki tal oli siis 18 ja teistel 20 võitu. Nüüd, kui seis tema, Federeri ja Nadali vahel on täiesti viigis, ei väärata ilmselt Djokovici lõplikku paremust miski. Kui, siis ainult vigastus, aga selliseid asju ei soovi me kellelegi ja vaevalt isegi Federeri või Nadali pooldajad seda soovivad. Tõenäoliselt noored ikka hakkavad slämme võitma, aga vähemalt 1-2 hooaega peaks Djokovic veel esikohal püsima.
“Keegi meist kolmest pole veel lõpetanud. Olen seda varemgi öelnud ja pean taas tunnustama Rafat ja Rogerit, meie spordiala legende. Nende pärast olengi seal, kus olen täna. Nad on aidanud mul mõista, mida pean tegema, et saada tugevamaks nii vaimselt, füüsiliselt kui ka taktikaliselt,” ütles Djokovic, et tema veel lahingu lõppu tähistada ei saa. “Kui ma esimest korda TOP10 sekka jõudsin, kaotasin nende vastu enamiku suuri mänge. 2010. aasta lõpus aga midagi muutus ning viimased kümme aastat on olnud uskumatu teekond, mis siin veel ei lõpe.”
