Pühapäeval, 26. mail algab Pariisis tänavuse hooaja teine slämmiturniir – Prantsusmaa lahtised meistrivõistlused, mida rahvusvaheliselt on viimasel ajal hakatud kutsuma Roland Garros, mitte French Open.
Pariisis hakati 1891. aastal pidama võistlusi kohaliku nimega Championnat de France ehk siis Prantsusmaa meistrivõistlused. Kuigi esimene võitja oli inglane H. Briggs, elas see mees tegelikult Pariiis ja pikka aega tohtisid võistlusest osa võtta vaid Prantsusmaal baseeruvate tenniseklubide liikmed, kelle seas võis olla ka välismaalasi. Aga see ei olnud siiski lahtine turniir.
Seetõttu tunnustatakse Prantsusmaa lahtisi slämmiturniirina alates 1925. aastast, kui kõik soovijad (vastavalt tasemele muidugi) said võistlusel osaleda. Kuid esimesel kolmel aastal ei saanud võistlust kuidagi nimetada Roland Garros, sest sellenimelist staadioni polnudki olemas. Ta ehitati 1928. aastal Pariiis äärelinnas asunud Porte d’Auteuil’ piirkonda ja sai nime I maailmasõja lõpul (5. oktoobril 1918) hukkunud Prantsuse lenduri järgi. Roland Garros sündis Reunioni saarel, mille lennuväli kannab ka tema nime. Aga hiljem elas ta Prantsusmaal ja kuulus Pariisi tenniseklubi liikmeskonda.
Kolm nimelist väljakut
Praegu on staadionil ka kolm nimelist väljakut. Peaväljak (mahutab 15 225 pealtvaatajat) kannab alates 2001. aastast Philippe Chatrier’ nime. Tegemist on Prantsusmaa Tenniseföderatsiooni kauaaegse presidendiga, kellel oli suur osa ka selles, et tennis sai 1988. aastal uuesti olümpiaalaks.
Kui peaväljak ehk praegune Chatrier’ väljak oli olemas 1928. aastast saadik, siis 1994. aastal ehitati tennisekeskuse kaugemasse serva A-väljak (10 068), millele kolm aastat hiljem anti Suzanne Lengleni nimi. Hüüdnimesid “Diiva” ja Jumalik Suzanne” kandnud mängija läks ajalukku kui naiste tennise revolutsionäär, kes esimese õrnema soo tennisistina hakkas kandma lühemat seelikut, käisteta särki ning võttis kasutusele ründavama ja liikuvama mängustiili. Lenglen läks 1926. aastal profiks, kuid enne jõudis võita Prantusmaa lahtistel kaks (tegelikult rohkem, aga slämmiarvestusse kuuluvad vaid 1925. ja 1926. aasta esikohad) ja Wimbledonis kuus tiitlit.
Ja lõpuks alles tänavu märtsis valmis Simonne Mathieu nimeline väljak (5000), mis asub Roland Garrosi tennisekompleksi ja kõrvaloleva botaanikaaia piiril ümbritsetuna rohelusest. Mathieu tuli Prantsusmaa lahtiste naiste üksikmängu võitjaks aastatel 1938 ja 1939, olles enne seda tervelt kuus korda finaalis kaotanud erinevatele vastastele. Nii et kui kuni 1994. aastani kandis tähtsuselt teine väljak 1. väljaku nime, siis nüüd on esimene tegelikult juba neljas.
Chatrier’ väljaku ja 1. väljaku vahel asub plats, kust saab vaadata ka suurt ekraani ning ülevaadet kõigi väljakute seisudest. Selle keskel on purskkaev ja nelja tennisisti väikesed skulptuurid. Seda platsi nimetatakse Musketäride väljakuks ja nime on sellele andnud 1920ndatel esile kerkinud neli meestennisisti, keda koos kutsutigi neljaks musketäriks. Lisame veel, et meeste üksikmängu peaauhind kannab nime Coupe de Mousquetaires ehk Musketäride karikas.
Nelja musketäri nimed on Henri Cochet, Jean Borotra, Rene Lacoste ja Jacques Brugnon. Tänu neile juhtus nii, et kui prantslaste suur tenniseturniir sai 1925. aastal lahtiseks, siis ikkagi jäi meeste üksikmängu kaheksa esimest (kuni 1932) tiitlit kodumaale. Cochet võitis neli, Lacoste kolm ja Borotra ühe esikoha. Naiste üksikmängu tiitli võitsid Lengleni (1926) ja Mathieu (1938) vahel ainult välismaalased.
Suurimad võitjad Nadal ja Evert
Prantsusmaa lahtiseid peetakse liivaväljaku tõttu füüsiliselt kõige nõudlikumaks turniiriks, sest punktid on seal tavaliselt pikemad kui teistel slämmiturniiridel ning praegu ainsana mängitakse Pariisis otsustav sett lõpuni ehk ühe poole kahegeimilise paremuseni. Aeglase väljaku omapära on eriti just meeste tennises loonud liivaväljakute spetsialiste, kes ainult või peamiselt võidavad Prantsusmaa lahtistel.
Natuke teisiti on naiste üksikmängus, kus sisuliselt kõik maailma tipud peale Martina Hingise on siin vähemalt korra võitnud, nende seas ka pigem jõulist servi-võrgumängu harrastanud Billie Jean King, Martina Navratilova ja Serena Williams. Kuid meeste seas on teisiti, näiteks jäi Roland Garros võitmata Jimmy Connorsil, John McEnroel, Stefan Edbergil, Boris Beckeril ja Pete Samprasel. Samal ajal on sellised mehed nagu Sergi Bruguera, Gustavo Kuerten või Carlos Moya võitnud ainult Pariisis.
Kui Cochet oli meeste seas pikka aega nelja tiitliga parim, siis temalt võttis rekordi üle Björn Borg, kes vahemikus 1974-1982 võitis Pariisis kuus korda. Aga ilmselt ei kujutanud keegi ette, et lõpuks saabub mees, kes võidab liivaväljakute slämmi 11 korda ning see ei pruugi veel sugugi olla piir. Rafael Nadal jahib tänavu juba 12. tiitlit ning on ka turniiri favoriit.
Naiste üksikmängu suurimad võitjad on aga pärit eelmisest sajandist, sest Chris Evert on Prantsusmaa lahtistel võitnud 7 ja Steffi Graf 6 korda. 21. sajandi edukaim on Justine Henin nelja esikohaga, sest Serena Williamsil on Pariisist ainult kolm tiitlit.
Meie oma turniir
Aga me ei saaks Prantsusmaa lahtisi meistrivõistlusi tutvustavas loos jätta märkimata, et tegemist on Eesti tennise kõige edukama slämmiturniiriga. Statistika räägib sellest selget keelt.
Esiteks, ainult Pariisis on Eesti tennisistid jõudnud üksikmängus veerandfinaali kolm korda (Toomas Leius 1965 ning Kaia Kanepi 2008 ja 2012). Lisaks on kaks mängijat jõudnud 16 parema hulka – Tiiu Parmas aastal 1969 ja Anett Kontaveit 2018. Oma parima slämmiturniiri (3. ring) on Pariisis mänginud veel kaks meie tipptennisisti Andres Võsand (1989) ja Jürgen Zopp (2018). Ainsana on eestlane jõudnud Pariisis slämmiturniiri finaali – Toomas Leius koos inglanna Winnie Shaw’ga 1971. aastal segapaarismängus. Ning lõpuks – üks Eesti kahest juunioride slämmivõidust on ka saavutatud Pariisis (Kanepi 2001).
Aga väikese irooniaga võiks siia lõppu kirjutada, et ei saa me läbi Lätita. Meie lõunanaabrite tippsaavutused Pariisist on vägevamad: Jelena Ostapenko võit (2017) ja Ernests Gulbise poolfinaal (2014).
