Alates 1987. aastast on US Open olnud tenniseaasta viimane slämmiturniir, sest vahepeal kuulus see au Australian Openile, mida peeti detsembris. Vanuse poolest on ta maailma teine tenniseturniir.
Tõesti, esimene US Open peeti juba 1881. aasta augustis, kuid ta ei kandnud siis sama nime, vaid kuni 1967. aastani (kaasa arvatud) kutsuti võistlust US National Championship. Nime järgi oleks nagu rahvuslikud meistrivõistlused, kuid tegelikult on turniir olnud välismaalastele vaba. Ainult esimesel aastal oli piirang, et kaasa tohtisid teha ainult USA tenniseliidu liikmed, aga nende seas oli ka inglasi, kellest üks mängis finaalis. Esimesed seitse tiitlit (1881-1887) võitis aga sama mees, Richard Sears.
Enne maailmasõdasid
Kuid seni, kuni puudus mandritevaheline lennuliiklus (19. sajandil ja 20nda algul polnud seda üldse), võttis välismaalasi osa siiski harva. Toome näite, et inglastest vennad Reginald ja Laurence Doherty, kes sajandivahetusel tegid ilma Wimbledonis, käisid korra proovimas ka US Openit. Reginald kaotas 1902. aasta finaalis William Larnedile, aga Laurence “maksis venna eest kätte” ja võitis Larnedi 1903. aasta finaalis. Pärast Dohertyt oli meeste üksikmängus järgmine mitteameeriklasest võitja prantslane Rene Lacoste aastal 1926.
Naiste üksikmäng võeti US Openil kavva alates 1887. aastast ja esimene võitja oli Ellen Hansell. Kuid juba aastatel 1891 ja 1892 võitis britt Mabel Cahill, seega said välismaalased naiste seas võidurõõmu varem maitsta. US Open oli turniir, mis I maailmasõja aastatel ei katkenud ja just siis algas norralanna Molla Bjurstedti võiduseeria (1915-1918). Temast sai pärast abiellumist USA kodanik ning Molla Mallory nime all võitis ta veel neli tiitlit ning on 8 esikohaga US Openi edukaim naine. Pärast teda valitsenud Helen Wills-Moody teenis 7 tiitlit.
Ka meeste seas juhivad US Openit tiitlite arvu poolest senini enne II maailmasõja aegsed tennisistid – lisaks Searsile on 7 esikohta Larnedil ja William Tildenil, kes võidutses peamiselt 1920ndatel. Oleme vist sellest juba kirjutanud, et Tildenit tuntakse kui maailma esimest homoseksuaalset tippsportlast, aga ta ise “kapist välja ei tulnud”. Samas on fakt, et Tilden arreteeriti 1946. aasta novembris seksuaalse vahekorra eest 14-aastase poisiga. Tennisekuulsus istus vangis 7,5 kuud. Sarnane juhtum oli tal aastal 1949, kuid siis teda vangi ei pandud, vaid kümneks kuuks järelevalve alla.
Kolmes erinevas linnas ja kolmel erineval kattel
Kui Wimbledoni turniir ja Prantsusmaa lahtised on kogu aeg toimunud samas linnas (London, Pariis) ja samal kattel (vastavalt muru ja saviliiv), siis US Openil on nii asukoha kui ka katte osas olnud palju muutusi.
Kõigepealt geograafiast. US Openit hakati esmalt pidama spordikompleksis nimega Newport Casino samanimelises linnas Rhode Islandi osariigis. Praegu peetakse Newportis ATP turniiri (alates 1976) ning seal asub ka tennise Kuulsuste Hall. Kuid 1915. aasta algul kirjutasid sadakond tennisisti alla palvekirjale viia turniir Newportist New Yorki, sest seal baseerus rohkem mängijaid, leidus rohkem klubisid ja fänne. Ümberviimise mõttel oli ka vastaseid, seda peamiselt US Openi endiste võitjate seas. USA Tenniseliidu hääletusel sai häältega 128:119 võidu turniiri kolimine New Yorki.
Tõsi, see polnud lõplik. Mängima hakati West Side Club’i väljakutel, kuid aastatel 1921-1923 oli võistluspaigaks Philadelphia Germantown Cricket Club. Kuid 1924. aastal ehitas West Side’i klubi valmis 14 000 kohaga Forest Hillsi tennisestaadioni ja siis kolis turniir sinna tagasi – kuni 1977. aastani.
US Openil mängiti pikka aega tennist murukattel nagu Wimbledonis ja algselt ka Austraalias. Sellise katte valik ei kestnud päriselt Forest Hillsi perioodi lõpuni, sest aastatel 1975-1977 rajati seal liivaväljakud, kus jätkusid US Openi lahingud. Aastast 1975 said traditsiooniks ka õhtused mängud, sest peamistele väljakutele rajati prožektorivalgustus.
Ent 1978. aastal kolis turniir USTA National Tennis Center’i väljakutele, mis asusid New Yorgi Flushing Meadows’i nimelises linnaosas. Forest Hillsist oli see piirkond vaid kolm kilomeetrit põhja pool ning sarnaselt eelmise mängupaigaga umbes 10 km eemal suurlinna peamisest keskusest Manhattanist. Kuid üsna lähedal tennisekeskusele asub La Guardia lennujaam ning seda on paljud tennisesõbrad märganud (eelkõige ülekandest müra järgi kuulnud), et lennukid lendavad mõnikord üle tenniseväljakute. Tegelikult on nii, et tennisekeskusest lendavad üle vaid need lennukid, mis suunataks maandumisrajale number 13, nii et väga sageli seda ei juhtu.
Mis aga kõige tähtsam – Flushing Meadows’is hakati mängima kõvakattel ning sellega sai US Openi ajalugu väljakukatete osas “täiuslikuks” – kõik kolm varianti on olnud kasutusel. Ainus tennisist, kes võitis US Openi üksikmängu kõigil katetel, on Jimmy Connors: murul 1974, liival 1976 ning kõvakattel 1978, 1981 ja 1982. Tema on ka koos Pete Samprase ja Roger Federeriga profiajastu edukaim mees viie esikohaga. Nii et US Openil ei ole meeste profiajastul selliseid multivõitjaid nagu Rafael Nadal (12) Roland Garrosis, Federer (8) ja Sampras (7) Wimbledonis või Novak Djokovic (7) Australian Openil.
Lisame veel, et ka naistest ei ole profiajastul keegi üle löönud Mallory ja Wills-Moody esikohtade arvu. Edukaimad on Chris Evert ja Serena Williams 6 tiitliga. Muide, Evert võitis kõik need kolm turniiri, mis US Openi ajaloos peeti liivaväljakutel.
Uuendusmeelne turniir
Kindlasti ei saa mainimata jätta, et US Open võttis pea kõik tenniseuuendused kasutusele esimesena. Õhtune mängimine oli juba mainitud, aga ka tie-break’iga sette hakati siin mängima esimesena (1970). Sealjuures mängiti aastani 1974 tie-break’i parem üheksast ehk siis seisul 4:4 oli tegemist mõlemapoolse settpalli või matšpalliga. Kui ITF läks üle tie-break’i 7 võidupunkti ja nõutava kahepunktilise vahe peale, järgis seda muidugi ka US Open. Juba ammu on US Openil mängitud otsustavat setti seisuni 7:6, tänavu läks samale süsteemile üle Australian Open, kuid ühe erinevusega – otsustavas setis on seal tie-break 10 võidupunktini.
Esimesena võeti US Openil (2006) kasutusele ka hawk-eye süsteem, mis võimaldas mängijail joonekohtunike otsuseid protestida (nn challenge). Alles hiljem läksid samale süsteemile üle teised slämmiturniirid.
Pikka aega oli teistsugune ka US Openi ajakava. Meeste esimese ringi mängud kestsid kolmapäevani ja edaspidi nad hakkasid mängima naistega võrreldes nö päeva võrra taga. Näiteks: naiste kaheksandikfinaalid pühapäeval ja esmaspäeval, meeste omad esmaspäeval ja teisipäeval. Nii toimusid ka meeste poolfinaalid alles laupäeval ja loodi nn “Super Saturday“, kus meeste poolfinaalidele järgnes naiste finaal.
Kui vihma tõttu on mitu korda meeste finaal toimunud esmaspäeval, siis aastatel 2013 ja 2014 mindi sellele ettekavatsetult, et ka mehed saaksid enne finaali ühe päeva puhkust. Kuid see eksperiment lõppes kiiresti. 2015. aastal otsustas US Open lõpetada Super Saturday kontseptsiooni ja nüüd mängitakse New Yorgis samamoodi nagu teistel slämmiturniiridel, et naiste poolfinaalid peetakse neljapäeval ja meeste omad reedel, finaalid vastavalt laupäeval ja pühapäeval.
Kaia Kanepi võit avas uue staadioni
Flushing Meadows’i tennisekeskus kannab 2006. aastast nime USTA Billie Jean King National Tennis Center. Seega anti kompleksile kuulsa tennisisti nimi – King võitis US Openi korra amatööride ajastul (1967) ja kolm korda profiajastul (1971, 1972 ja 1974). Amatööride ja profiajastu ülemineku kohta on US Openilt ka üks huvitav kõrvalepõige. Nimelt 1968. aastal, kui turniirid proffidele järk-järgult avati, ei olnud veel kõik tipud jõudnud profiks hakata. Nii võitis 1968. aasta meeste üksikmängu finaalis amatöör Arthur Ashe proff Tom Okkeri. Ashe teenis karika, aga auhinnaraha 14 000 dollarit (oli ikka väike summa küll!) võttis vastu Okker.
1993. aastal AIDS-i (sai nakkuse vereülekande kaudu) surnud Ashe’i nime kannab nüüd US Openi suurim staadion, mis valmis aastal 1997. US Openil on kokku neli nn showcourt’i, kuhu siis tavaliselt pannakse mängima edetabeli tugevamaid mängijaid või ameeriklasi. Ashe’i staadioni järel tähtsuselt järgmine on Louis Armstrongi (tuntud jazzmuusik) väljak, mis esimest korda valmis juba kompleksi rajamisel aastal 1978, kuid lammutati aastal 2016 ja ehitati uuesti valmis mullu. Muide, 2017. aastal, kui Armstrongi väljak puudus, loodi üks ajutine lahendus 8000-kohalise staadioni näol.
Kui Armstrongi staadion 2018. aasta augustis avati, peeti seal kõigepealt näidismatš USA tuntud seenioride vahel – ühel pool vennad John ja Patrick McEnroe, teisel pool James Blake/Michael Chang. Kuid päris US Openil läks uue väljaku avamatšina kirja meile meeldiva mälestusega mäng, kus Kaia Kanepi alistas tollase maailma esireketi Simona Halepi. See oli ka ainus kord US Openi ajaloos, kui esireket kaotas avaringis.
Kui Ashe’i staadion mahutab 23 771 ja Armstrongi väljak 14 000 pealtvaatajat, siis tähtsuselt kolmas väljak Grandstand 8125 pealtvaatajat. Neljandaks showcourt’iks loetaks väljakut nr 17, kus on 2800 istekohta. Ent erinevalt kolmest suuremast ei müüda 17. väljakule eraldi pileteid vastavalt kohtadele. Kõik, kellel on päeva üldpiletid, saavad vaadata mänge ka väljakul 17, valides ise vaba istekoha. Kolmel suuremal väljakul mängu jälgimiseks tuleb osta eraldi pilet ehk siis välja käia rohkem raha.
Üle tuhande inimese mahub tennist vaatama veel seitsmele väljakule ja neist väikseim (1032 istekohta) on väljak nr 6, kus ülehomme peab avamatši Anett Kontaveit. Eesti teisele osavõtjale Kanepile on aga kahjuks antud üks väiksemaid väljakuid, sest platsile nr 8 mahub ainult 336 pealtvaatajat.
Osaleb kaheksa endist naiste meistrit ja viis meeste meistrit
Naiste üksikmängus teeb kuuekordse võitja Serena Williamsi kõrval kaasa veel kahekordne võitja Venus Williams (võitis 2001, 2002) ja kuus ühekordset võitjat Svetlana Kuznetsova (2004), Maria Šarapova (2006), Samantha Stosur (2010), Angelique Kerber (2016), Sloane Stephens (2017) ja Naomi Osaka (2018). Seega kaheksal naisel on võimalus tiitlivõitu korrata.
Meeste üksikmängus võiks olla kohal 7 endist võitjat, aga on tegelikult viis, sest vigastuse tõttu loobus Juan Martin del Potro (2009) ja operatsioonist mitte taastunud Andy Murray (2012). Federer on siin võitnud viis (2003-2007), Novak Djokovic (2011, 2015, 2018) ja Nadal kolm (2010, 2013, 2017) korda, ühekordsed tšempionid, kes tänavu mängivad, on Marin Cilic (2014) ja Stanislas Wawrinka (2016).
Tegelikult on meeste tennist arvestades pilt US Openil üsnagi kirju, sest viimase kümne aasta võitja seas on koguni kuus erinevat mängijat ja nende seas pole Federeri. Teistel slämmiturniiridel on meeste üksikmängu viimase aja võitjate nimekiri märksa üksluisem.
