Jätkame Eesti meistrivõistluste ja selle taustal pisut ka Eesti tennise ajaloo ülevaate teise osaga, mis kirjeldab veerandsada sõjajärgset aastat.
Alates 1940ndatest oli iga järgmine kümnend Eestile edukaim, kuni tõusu täielik apogee oli 1965. aasta, kus Eesti teenis NSV Liidu meistrivõistlustelt üksikmängus kaks tiitlit ja kokku neli medalit ning tuli ilma liidri Toomas Leiuseta mängides punaimpeeriumi võistkondlikuks meistriks. Tennise tõus nii populaarsuse kui ka mängu kvaliteedi osas oli märkimisväärne.
1940ndad – uus ajastu
Punavõimu ikke all peeti esimesed Eesti NSV meistrivõistlused 1940. aastal, kuid siis tuli nelja-aastane paus, nagu juba esimeses osas märgitud. Me ei tea, kas Lasn ja Nõmmik oleksid veel pärast 1945. aastat ka võitnud, sest nad olid juba piisavalt vanad, ent mõlemad olid Eestist „jalga lasknud“ nagu ka peaaegu kogu 1930ndate tenniseparemik. Statistikas oleme Eesti NSV meistrimedaleid arvestanud samamoodi nagu Eesti meistrivõistluste medaleid. Teoorias võis nõukogude ajal Eestis mängida ka siin resideeruvaid või sõjaväeteenistust läbinud muude liiduvabariikide sportlasi, aga tennises olid tegelikult eesotsas kogu aeg eestlased.
1940ndate teisel poolel olid ka oma liidrid – Ottomar Alas ja Viljandi läbi aegade edukaim tennisist Iida Lellep. Lellep võitis 1946-1951 viis korda, kuid just teda tabas 1949. aastal see saatus, et leningradlanna Aleksandra Ivanova mängis siis Eesti meistrivõistlustel ja talle Lellep kaotas. Alas võitis paarismängus kuldasid ka NSV Liidust, aga Eestis tuli suhteliselt lühikese karjääri ajal viis korda üksikmängus (1945-1949) ja 16 korda koos paarismängudega meistriks. Neljal aastal (1945, 1946, 1948, 1949) tuli ta kolmekordseks meistriks.
Kuigi kirjutasime, et paljud Eesti tennisistid kodukamaralt lahkusid, oli 1940ndate lõpu paremik alustanud siiski Eesti Vabariigi ajal – lisaks Lellepile ja Alasele ka Evald Kree, kes üksikmängus meistriks ei tulnud. Ilmselt võinuks medaleid võita ka 30ndatel esile tõusnud Alfred Keerd, kes aga pidi punavõimu eest metsa pagema.
1950ndad – suurte võitude algus
Hoopis teistsugune oli teine sõjajärgne dekaad – 1950ndatel võitsid medaleid need mängijad, kes treenimist alustasid nõukogude perioodil ja peamiselt Kree käe all. Tennis korjas sotsialistliku süsteemi vilju ja see pole mingi propaganda nõukogude ajast, vaid tennise kandepind tänu tasuta treenimise võimalusele tõesti laienes tunduvalt.
Naiste poolel moodustasid 1950ndate tugeva duo Velve Kaaman-Tamm ja Talvi Väli-Märja, kes esimesi medaleid võites olid veel noorteklassi mängijad. Kokku võitsid nad üksikmängus viis tiitlit (Tamm 3, Märja 2), aga nende karjäär pikalt ei kestnud.
Meeste poolel oli kindlam valitseja – Heldur Hiop üksikmängus viie ja kokku 15 meistritiitliga. Võimalik, et 1950ndate esimesel poolel olnuks Alas Hiopile kõva pähkel puremiseks, aga 1940ndate valitseja karjääri lõpetas vigastus. 1950ndate teisel poolel tekkisid aga Hiopile juba uued rivaalid Eerik Kedarsi, Toomas Leiuse ja Jaak Parmase näol. Leius võitiski oma esimesed üksikmängu kullad aastatel 1958 ja 1959, kuid Kedarsist ja Parmasest said rekordimehed meeste paarismängus, mõlemad on selles mänguliigis kuuekordsed meistrid (neli korda koos).
1950ndate lõpuks jõudis Eesti liiduvabariikide arvestuses esikolmikusse ka NSV Liidus. Selleks, et järgmisel kümnendil olla juba kindlalt esimene.
1960ndad – kuldne põlvkond
Me ei hakka meistrivõistlustele pühendatud loos enam välja tooma NSV Liidu tiitleid, aga neid oli Eesti tennisel 1960ndatel ikka väga palju – nii individuaalselt kui ka võistkondlikult, nii täiskasvanute kui ka noorte klassis.
Eestis algas Leiuse ajastu või siis täpsemalt – oli juba 1958. aastal alanud. Ta võitis kolmel kümnendil üksikmängus 9 ja kokku 23 meistritiitlit, millega ta esimeses arvestuses jagab liidrikohta, aga teises juhib üksi. Ja Leius võinuks võita märksa rohkem, aga ta kuulus NSV Liidu koondisse ja mängis palju (antud ajastu kohta palju!) välismaal. Nii ei võtnud Leius osa Eesti meistrivõistlustest aastatel 1960, 1965, 1967, 1968 ja 1969. Kuigi meil oli tollal tõesti tugev plejaad mängijaid, siis vaevalt oleks Leius neil aastatel vastupanu kohanud, seda enam, et näiteks 1965 ja 1968 tuli ta kindlalt NSV Liidu meistriks.
Naiste üksikmängus hakkas ilma tegema uus põlvkond lausa kolme väga tugeva mängijaga – Tiiu Kivi-Parmas, Tiiu Soome-Simson-Neiland ja Maria Kull-Aimre. Neist kaks esimest tulid ka NSV Liidu meistriks üksikmängus.
Kolmest nimetatud mängijast oli tugevaim Kivi-Parmas, kes veel 1970ndatelgi võitmist jätkas, kuid siis oli tal juba uus rivaal Liidia Sinkevitš-Nurme näol. Aga ütleme siin kohe ära – Parmas võitis üksikmängu 7 korda (Eesti arvestuses Nõmmiku järel teine) ja kokku kulla 19 korda (Nurme järel teine).
Lugu jätkub: Eesti MV ajaloo kolmas osa võtab ette eelmise sajandi viimased kolm kümnendit.
