Eile lahkus manalateele mees, kelle saavutusi ja eluteed teavad peaaegu kõik Eesti tennisehuvilised. Olid ajad, mil tema nimi oli suus paljudel spordihuvilistel, kes tollal veel raadio ja ajaleheuudiste kaudu ootasid häid sõnumeid kodust kaugel peetud suurtelt võistlustelt.
Ja tavaliselt ei tulnud neil pettuda. Toomas Leius on tulnud NSV Liidu meistriks! Nii saabus telegramm näiteks Moskvast, Tbilisist või Kiievist, kus parajasti selgitati riigi parimaid tennisiste. Toomas Leius on võitnud Wimbledoni noorteturniiri! Ka rahvusvahelised sõnumid tõid meile häid uudiseid, ehkki võib-olla veel paremad tulemused jäid tollal raudse eesriide taha. Kuid Leius oli kahtlemata üks edukamaid ja selle tunnustuseks valiti ta kolm korda – aastatel 1961, 1963 ja 1965 – Eesti parimaks või tollase arusaama järgi ka populaarseimaks sportlaseks. Kui vaatame tagasi, kes nende aastate vahel valiti parimaks, olid need meie spordi suurmees Paul Keres (1962) ja esimene taliolümpiavõitja Ants Antson (1964). Selliste nimedega seisis kõrvuti tenniselegend Toomas Leius.
Toomas Leius sündis 28. augustil 1941 Tallinnas. Alanud olid rasked sõja-aastad, aga alates 1945. aastast Evald Kree juhtimisel aset leidnud taastamistööd panid pärast sõda kiiresti aluse Eesti tennise tõusule ja meelitasid sadu poisse-tüdrukuid treenima, ehkki kõigi nende pingutuste kiuste ei olnud tollal tingimused, eriti talvised mänguvõimalused, sugugi kiita. Aga meil olid traditsioonid ja head treenerid.
1951. aastal võttis tennisereketi esmakordselt kätte ka 10-aastane Toomas, kes asus treenima Kree juhendamisel. Vist ei olnud see tema esimene reket, sest Leius tegutses paralleelselt ka lauatennisistina ning lisaks oli hea võrk- ja korvpallur. Praeguses mõistes jõudis Leius tenniseni suhteliselt hilja, aga tol ajastul olid pea kõik poisid sportlikud, nad liikusid palju ja oskasid mängida palli. Seetõttu käis ala omandamine kiirelt ja Leiusest sai juba 16-aastaselt Eesti parim mängija. Kuigi 1957. aastal tuli Eesti meistriks veel kogenud Heldur Hiop, sai Leius pronksi ja suure üllatusena teenis sama medali NSV Liidu täiskasvanute meistrivõistlustelt. 1958. aastal polnud enam kahtlust, kes on parim, Eesti tennises algas Leiuse hegemoonia ja ta sai 16-aastaselt ka NSV Liidu meistersportlaseks.
“Mul oli see pluss, mida tänastel poistel pole. Ma sain pidevalt mängida endast vanemate ja kogenumatega. See laskis auahnusel välja pahiseda ja hoidis motivatsiooni,” on Leius öelnud ühes varasemas intervjuus, mis avaldati ka ajalooraamatus “Eesti tennis 100”. Kuigi hiljem oli Leius ise juba eeskuju ja motivatsioon tulevastele põlvedele, leidus ka tema noorusajal mängijaid, keda järgida. Kas või mainitud Hiop, Eerik Kedars või kolm aastat vanem treeningukaaslane Jaak Parmas, kes 1965. aastal seisis NSV Liidu meistrivõistlustel Leiusega kõrvuti poodiumil, kui nad said kulla ja pronksi.
1959. aastal võitis Leius Wimbledonis noorteturniiri. Õnneks ei ole see saavutus Eesti tennises jäänud ületamatuks, sest 2001. aastal kordas seda Kaia Kanepi. Jällegi – siit me näeme, kui kaugele ulatuvad Leiuse saavutuse juured. Kui Leius ajalooraamatus Wimbledoni võitu kirjeldab, tunnistas ta, et see ei tulnud talle üllatusena: “Minu töö oli mängida, teisel poole võrku olid samasugused inimesed. Kuu ajaga mängisin Inglismaal 18 mängu, millest 15 võitsin. Kannatas mängida küll.”
Leius tõusis esile nii reljeefselt, et NSV Liidus kinnitati ta üsna kiiresti suure koondise liikmeks. See andis võimaluse välismaisteks võistlussõitudeks, ehkki mitte nii palju, nagu mängijad ise oleksid soovinud. Seetõttu me ei oskagi praegu Leiust võrrelda tollaste maailma parimatega. Ta ei saanud lihtsalt suurtel võistlustel nii palju mängida kui rivaalid. Aga kui viime Leiuse vähesed tulemused ümber tänapäeva punktisüsteemi, siis näiteks 1964. aasta Queen’s Clubi turniiri finaalipääs ja 1965. aasta Prantsusmaa lahtiste veerandfinaali pääs annavad kokku ca 1000 punkti, millest juba ainuüksi piisab TOP50 hulka pääsuks. Aga Leiusel oli veel teisi tulemusi ka ja lisaks puudutud turniire, mida potentsiaalselt arvestada.
Queen’si finaali pidas Leius ise oma suurimaks rahvusvaheliseks saavutuseks. “Queens on Wimbledoni peaproov. Finaalikoht pakkus isegi suuremat rahulolu kui veerandfinaali jõudmine järgmise aasta Prantsusmaa lahtistel. Oli ju ette teada, et lõuna-aafriklastega kokku minnes Moskva nendega mängida ei luba. Usun, et mänguliselt oleks mul Cliff Drysdale’i vastu võimalusi olnud,” arutles Leius 2011. aasta Päevalehe intervjuus. Selgituseks: Prantsusmaa lahtiste veerandfinaal 1965. aastal jäi Leiusel mängimata, sest NSV Liit ei lubanud kohtuda tollal rassistlikku riigina tuntud LAV-i tennisistiga, kelleks oli Drysdale. Leius loobus vigastuse tõttu – põhjus oli mõistagi formaalne.
Leiusele pakuti 1960ndatel aastatel mitut puhku välismaalt profilepingut, aga minna oleks ta tollal saanud vaid nn “ärahüppamise” kaudu. Samas oli tal koondise sportlasena märgatavalt rohkem hüvesid kui tavalisel NSV Liidu kodanikul ja tagantjärele võis Leius seda eluetappi ikkagi roosilisena meenutada. Välismaale minek olnuks riskantne ja tekitanuks probleeme koju jäänud sugulastele.
Rahvusvaheliselt jäidki need 1964. ja 1965. aasta tulemused Leiuse parimateks, ehkki võib ju mainida ka tema kuulumist NSV Liidu koondisse Davis Cupil ja sealseid võite. Leius jõudis ka korra slämmiturniiri finaali, aga seda segapaarismängus koos Briti tennisisti Winnie Shaw’ga 1971. aasta Prantsusmaa lahtistel.
NSV Liidu meistrivõistlustelt võitis Leius medaleid lausa kamaluga, koos paarismängudega oli neid kokku 30. Imeline on ka see, et esimese medali võitis ta 1957. ja viimase 1973. aastal, mõlemad olid üksikmängu pronksid. Kõige tähtsama medali, üksikmängu kulla, võitis Leius aastatel 1963, 1964, 1965 ja 1968. Raske on täpselt öelda, mitmel aastal oli Leius punaimpeeriumi esireket, kuid selge see, et alates 1960ndate teisest poolest tuli tal rinda pista grusiinist hea sõbra Aleksander Metreveliga, kes rahvusvaheliselt jõudis lausa Wimbledoni finaalini. Loomulikult tuleb ka mainida võistkondlikke tiitleid, mida Leius aitas Eesti või täpsemalt Eesti NSV koondisel võita.
Eesti meistriks üksikmängus tuli Leius 9 korda. Võinuks vast tulla rohkem, aga üleliidulise või rahvusvahelise kalendri tõttu ta kõigil aastatel kodusel tšempionaadil ei osalenud. Kaotuse sai Leius ainult esimesel (1957) ja viimasel (1973) osavõtuaastal, kui jäi finaalis alla Hindrek Sepale. Korra (1971) oli Leius vigastuse tõttu sunnitud andma loobumisvõidu, ka selle teenis tookord Sepp.
Leiuse kaasaegne ja praegune treener Harri Neppi meenutas, et Leius oli omal ajal kahtlemata Eesti tugevaim ja andekaim mängija, ehkki ühtki tehnilist elementi, millega ta domineerinuks, on raske välja tuua. “Tuntud on kaks korda suure slämmi välja mänginud Rod Laveri lause pärast seda, kui kuulus austraallane oli Leiust alles otsustavas setis 7:5 võitnud. Laver olevat öelnud: “Ma ei saa aru, mis jama see on – ühtki lööki sa ei oska, aga mängid nii hästi!” Leiusel ei olnud tõesti löögivõimsust ja vahel jäi tagakäega hätta, aga tolle aja tennises sai niimoodi hakkama. Sest ta liikus väga hästi, mängis targalt ja osavalt ning oli füüsiliselt väga hea. Leiuse vastupidavus oli lausa müstika!” iseloomustas Neppi.
1970ndate lõpus ei lubatud Leiusel Eestis treenerina töötada, aga avasüli võeti ta vastu teistes liiduvabariikides. Leius juhendas Usbekistani ja Gruusia koondist. Korra tuli Gruusia tänu Leiusele üleliidulise noorte spartakiaadi üldvõitjaks ja talle anti Gruusia NSV teenelise treeneri aunimetus. Kui Eesti sai iseseisvaks, töötas Leius treenerina Soomes ja Saksamaal, viimati mainitud riigis mängis ka klubitennist ja osales seenioride võistlustel.
Eestis hakkas Leius treeneritööd tegema 1997. aastast. Mõne hooaja jooksul oli Leius Eesti FedCupi naiskonna treener-kapten. Huvitaval kombel ei saagi ametlikult välja tuua, et Leius olnuks mõne meie käesoleva sajandi tippmängija treener, aga aidanud on ta peaaegu kõiki. See on täpselt nii nagu mainis ajakirjanik Jaan Jürine ajalooraamatus Eesti Tennis 100: “Tal pole kõrgeid ameteid, aga targa mehe positsioon maksab rohkem.”
2000ndate aastate keskel tabas Leiust raske haigus ja ta ise on rääkinud, et 2008. aastal oli kasvaja tõttu siitilmast lahkumine väga lähedal. Kuid nii, nagu tennises päästis Leius mitmel puhul imeliselt mänge, tuli ta välja ka surmahaigusest (see väljend pole liialdus). Tänu sellele oli meil veel 17 aastat võimalus kuulda Leiuse tennisetarkusi ja tema telereportaaže suurtelt rahvusvahelistelt võistlustelt peamiselt praeguse Go3 Sport kommentaatorina.
Leiuse kaaskommentaator Riho Kallus hindas kõige kõrgemalt vanameistri oskusi tunnetada asju, mis hakkavad väljakul juhtuma. “Eks ta oli ka kommentaatorina piisavalt mahlakas, aga peamised olid ikkagi Toomase teadmised,” ütles Kallus. “Ta teadis mängijate eelnevatest tulemustest pea kõiki fakte ja aimas tihti ette, kuidas mäng kulgema hakkab. Sellised oskused nii-öelda mängijat läbi näha aitasid teda kindlasti ka omal ajal tipptennisistina.”
Eesti Tennise Liidu auliikmeks valiti Leius 2001. aastal. Kui Eesti tennis tähistas 90. sünnipäeva (2003), kutsus Leius kohale vana sõbra Metreveli ja neli endist NSV Liidu meistrit mängisid segapaari: ühel pool võrku Leius ja Tiiu Parmas, teisel poole Metreveli ja Tiiu Neiland. Veel üheks hetkeks naasis ajalugu, mis tegi Leiuse kuulsaks nii siinmail, kui suures NSV Liidus.
Täna on kurb päev, aga oleme tänulikud, et meil oli sportlane, kes just keerulisel nõukogude ajal rõõmustas rahvast sellega, et võitis näiteks moskvalasi ja aitas Eesti tennisel olla tipus. Tunneme hoopis heameelt, et saime sellest osa. Toomas Leiuse legend ja tema pärand on igavene.
