Täna saabus Ameerikast Tallinnasse tagasi värske suure slämmi noorteturniiri paarismängu võitja Oliver Ojakäär. Kuigi pikast lennureisist väsinuna, aga siiski õnnelikuna oma saavutuse üle.
“Kindlasti on see parim saavutus minu senises tennisekarjääris,” ütles Ojakäär. “Jah, üksikmäng on muidugi tähtsam ja sealsed võidud kaalukamad, aga see oli mu viimane noorte slämm. Seda olulisem, et pidin Prantsusmaa lahtised pooleli jätma ja Wimbledonist loobuma.”
Nagu teame, vaevas Ojakääru suvel terviseprobleem, mis US Openi noortetšempioni sõnul pole veel päriselt lahenenud, aga viis nädalat enne turniiri sai ta hakata vaikselt treenima. Ojakääru treener Kenneth Raisma rääkis, et trenni alustati ettevaatlikult, sageli tehti puhkepause. “Arvan, et ka praegu on Oliveri füüsiline seisund umbes 80% parimast, aga rohkem see häiris üksikmängus,” ütles Raisma.
Rootslase Max Dahliniga, kellega Ojakäär võitjaks tuli, on ta nüüdseks mänginud koos kolm turniiri. “Meie mängus on ka teatud erinevusi. Mina olen parem tagajoonelöökides, aga temal on võrgumäng väga tugev. Seal ta teeb oma töö ära ja midagi lahendamata ei jää. Koostöö on meil ka kolme turniiriga juba väga hea,” rääkis Ojakäär.
Siiski oli finaalis üks hetk, kus Ojakäär sisimas pelgas, et mäng võib olla kaotatud. Nimelt olid Dahlin/Ojakäär otsustavas tie-break’is taga 7:9 – kaks matšpalli vastastele. “Närv oli väga pingul, juba enne olid mõned pikad punktid, mis me kaotasime. 7:9 peal läks Max tõrjuma ja tema on selline mängija, kes tagasi ei hoia. Aga ta pani hea tõrje joone lähedale ja mul oli lihtne punkt rabakuga lõpetada,” kirjeldas Ojakäär otsustavat punkti, sest sellele järgnesid juba Ojakääru enda servid, mis tulid hästi välja ja viisid Eesti-Rootsi duo ette 10:9.
Pikemalt saate noorte US Openist ja Ojakääru ning pisut ka Markus Mölderi tegemistest lugeda ajakirjas Tennis, mis ilmub septembri teisel poolel.
