Üks peatükk on läbi saanud – pärast 28 aastat ja 5 suure slämmi võitu andis Maria Šarapova teada, et lõpetab 32-aastaselt karjääri. Legendaarne tennisist otsustas, et aeg on selleks küps.
Maria Šarapova otsustas oma teekonna profikarussellil lõpetada pöördumisega, mille saatis Vanity Fair’i ja Vogue’i uudisteportaalidele. Šarapova, kes alustas tennisega juba 4-aastaselt, kirjutab: “Kuidas sa jätad selja taha ainsa elu, mida oled seni elanud? Kuidas sa kõnnid mööda väljakutest, millel oled treeninud juba päris väiksest peale? Mängust, mida armastad, spordist, kust sa leidsid pere ja fännid, kes on sinuga olnud juba rohkem kui 28 aastat? See on minu jaoks uus situatsioon, nii et andke mulle andeks. Tennis – ma ütlen head aega.”
Šarapova on sündinud 19. aprillil 1987. aastal Venemaa Siberi-osa väikelinnas Njaganis. Kui Maria oli 3-aastane, kolis pere Sotšisse, kus ta mängis ka esimest korda tennist. Maria isa Juri sai seal sõbraks Aleksandr Kafelnikoviga, kelle poeg Jevgenist sai esimene venelasest maailma esireket. Aleksandr andis Šarapovale esimest korda reketi kätte 1991. aastal, kui tüdruk oli alles 4-aastane ning pärast seda hakkas Maria regulaarselt oma isaga kohalikus pargis treenima. Kõige esimesed tennisetreeningud tegi Sharapova koos vene veterantreeneri Juri Jutkiniga, kes oli tüdrukust koheselt rabatud. Jutkini arvates oli Marial “erakordne käe-silma koordinatsioon”.
1993. aastal osales 6-aastane Šarapova Martina Navratilova korraldatud tenniselaagris Moskvas. USA-s elanud tšehhi päritolu kuulsus soovitas tüdrukul minna treenima kuulsasse Nick Bollettieri akadeemiasse Floridas. Bollettieri oli selleks hetkeks treeninud juba suuri staare – Andre Agassit, Monica Selesit ja Anna Kurnikovat. Kuigi perel oli rahaga väga kitsas, laenas Juri Šarapov vajaliku summa, et reisida koos tütrega Floridasse. Kuigi Maria ja tema isa jõudsid 1994. aastal Ameerika Ühendriikidesse kohale, keelasid viisapiirangud kahe aasta jooksul emal nendega liituda. Floridasse jõudes oli Maria isal taskus kõigest 700 dollarit, mis pani nad mõlemad väga raskesse olukorda. Šarapova isa töötas mitmel suhteliselt madalalt tasustatud töökohal, et tütre trennide eest tasuda, kuni 1995. aastal oli Maria lõpuks piisavalt vana, et Bollettieri akadeemiaga liituda. Akadeemia nõustus ka maksma tüdruku õppemaksu, mis oli 35 000 dollarit.
Šarapova jõudis esimest korda suuremale tenniseareenile 2000. aasta novembris, kui võitis Eddie Herri nimelise juunioride turniiri alla 16-aastaste vanuseklassis kõigest 13-aastasena. Selle saavutuse eest anti Mariale eriline “Tõusva tähe autasu”, millega tunnustati ainult neid mängijaid, keda peeti erakordselt lootustandvateks. Oma profidebüüdi tegi Šarapova juba 2001. aastal 14-aastaselt ning osales oma esimesel WTA turniiril Pacific Life Openil 2002. aastal, kus ta võitis ühe matši enne Monica Selesile kaotamist. Maria jõudis 2002. aastal nii Austraalia lahtiste kui Wimbledoni juunioride turniiril finaali, olles Austraalias sellel hetkel 14 aasta ja 9 kuu vanuselt kõige noorem tüdruk, kes finaali jõudnud.
2003. aastal tegi Šarapova esimest korda kaasa täispikkuses hooaja ning jõudis järsu tõusu tulemusena hooaja lõpuks Top 50 hulka. Kuigi Austraalia ja Prantsuse lahtistel debüüti tehes tuli vastu võtta kaotus, jõudis ta Wimbledonis koguni neljandasse ringi, mille käigus võitis ka 11. asetust omanud Jelena Dokicit. See oli Maria esimene võit Top 20 mängija üle. Sama aasta septembri lõpus võitis Sharapova oma esimese WTA tiitli Jaapanis ning seejärel ka teise tiitli Bell Challenge’i turniiril.
2004 oli Šarapova jaoks tõeline läbimurdeaasta. Kevadel tõusis ta edetabelis Top 20 hulka ning võitis Wimbledonis oma karjääri kolmanda WTA tiitli ja esimese suure slämmi tiitli kõigest 17-aastaselt. Selle tulemusena tõusis Šarapova edetabelis esikümnesse ning sattus tõelise meedia tähelepanu alla, mida nimetati ‘’Maria maaniaks’’. 2005. aastal sai temast esimest korda maailma esireket ning 2006. aastal võitis Šarapova ka USA lahtiste tiitli. 2007. aastal tõusis Maria uuesti maailma esireketiks, kuid venelannat tabas ka esimest korda õlavigastus, millega tal oli probleeme kogu karjääri vältel. Järgmise aasta alguses võitis ta Austraalia oma kolmanda slämmitiitli ja tõusis uuesti esireketiks, kuid hooaega jäi varjutama uus õlavigastus, mis vajas operatsiooni.
2009-2010. aastad ei olnud seetõttu kuigi edukad, sest Šarapova tegeles pidevalt taastumisega ning seetõttu tema mänguvorm kannatas. 2011. aastal suutis Maria aga tõusta maailmas 3. positsioonile ning 2012 järgnesid lõpuks uued saavutused – Prantsusmaa lahtiste võit (mis tähendas ka seda, et venelannast sai maailma kümnes naine, kes on suutnud võita kõik neli Suure slämmi turniiri), uuesti esireketiks tõusmine ja olümpiahõbe Londonis. Ka 2013. aasta läks suures osas järjekordse õlavigastuse nahka, kuid 2014. aastal tegi Sharapova eduka tagasituleku ning suutis võita teise Prantsusmaa lahtiste tiitli. 2015. aastal mängis venelanna samuti väga edukalt ning jõudis oma neljandasse Austraalia lahtiste finaali, kus kaotas Serena Williamsile.
2016. aasta oli Šarapova jaoks kindlasti karjääri halvim aasta. Hooaeg algas jälle käevigastusega, kuid Austraalia lahtistel suutis Šarapova jõuda veerandfinaali, kus kaotas järjekordselt Serena Williamsile. Seejärel aga plahvatas üllatuspomm – Maria Šarapova oli andnud Austraalia lahtistel positiivse dopinguproovi. Täpsemalt leiti tema proovist meldooniumi, mis keelati Antidopingu Agentuuri (WADA) poolt sama aasta 1. jaanuaril.
Tasub mainimist, et meldooniumit ei lubatud kasutada Ameerika Ühendriikides, kus Šarapova resideerub, küll aga Venemaal, mida ta esindab. Meldooniumi kasutati näiteks ka Nõukogude Liidu sõjaväes, et parandada hapnikukasutust ning see lubab sportlastel treenida maksimaalse pinge all. Šarapova sai ajutise võistluskeelu ning 8. juunil saabus ITF-i otsus – venelanna oli sunnitud karistuseks kaks aastat võistluskarussellilt eemal olema. Venemaa toonane spordiminister avaldas seepeale arvamust, et Šarapova võeti vahele Venemaa ja Ameerika Ühendriikide keeruliste suhete ning poliitilise kriisi pärast. Venelanna karistust lühendati lõpuks 24 kuult 15 kuule.
Šarapova naasis WTA tuurile 2017. aasta aprillis suurte ootustega, kuid tema tagasitulekule järgnenud periood ei olnud kindlasti sama hea kui enne dopingujuhtumit. Küll aga suutis ta sellel aastal võita Hiinas esimese WTA tiitli üle kahe aasta. 2018. aastal jõudis Šarapova uuesti Top 25 hulka ning mängis ennast Prantsusmaa lahtistel veerandfinaali, kuid see jäi ka tema viimaseks suuremaks saavutuseks. 2019. aastal võitles Maria jälle erinevate vigastustega, lõpetades aasta alles 131. edetabelikohal, mis oli tema kõige madalam ranking alates 2002. aastast. Käesoleval aastal jõudis Šarapova mängida neli turniiri, kuid Austraalia lahtistele wildcard’i saanud venelanna kaotas esimeses ringis Donna Vekicile, mis jäigi tema viimaseks mänguks. Pärast seda kaotust langes Sharapova 369. edetabelikohale ning otsustas 26. veebruaril avaldatud teadaandega oma karjäär lõpetada.
Maria Šarapova ei ole kindlasti maailma kõige avatum isiksus, mida on näha ka tema isiklikest suhetest. Kindlasti ei jää ta kedagi tennisekarussellilt igatsema, kuid teised mängijad ilmselt ei igatse eriti ka teda. Oma raamatus “Peatamatu” on ta kirjutanud, et “mul ei ole mingit huvi luua sõpru oma lahinguväljal”. Eriti suur rivaalitsemine oli venelannal just Serena Williamsiga, kellele ta suure enamiku mängudest ka kaotas – 22-st 20. Šarapova on tuntud oma ägeda iseloomu pärast. Kui Agnieszka Radwanska näitas välja oma rahulolematust just venelanna suhtes (kohe pärast Austraalia lahtistel kaotamist), vastas Šarapova selle peale: “Kas ta juba Poolas tagasi ei ole?”’
Oma isiklikust elust Maria Šarapova eriti ei räägi. 2005. aastal oli ta koos Adam Levine’iga ning samal aastal alustas uut suhet Andy Roddickiga, mis kestis kaks aastat. Pärast Roddickit oli venelanna väga lühikest aega koos ärimaailma tegelase Charlie Ebersoliga ja armus seejärel korvpallur Sasha Vujacicisse, kellega ta oli koos kolm aastat, mis on siiani tema pikim suhe. Pärast Vujacicist lahkuminekut leidis Šarapova Grigor Dimitrovi, kuid ka see paar lagunes 2015. aastal. Pärast Dimitrovit ei ole Šarapova eraelu kohta midagi teada.
Šarapova oli erakordselt edukas ka väljaspool väljakut. Tema karjääri jooksul teenitud auhinnaraha on ligikaudu 38,8 miljonit dollarit, mis teeb temast kõigi aegade kolmanda enim teeninud naissportlase õdede Williamsite järel. Lisaks võidetud rahale olid Šarapoval ka väga korralikud sponsorlepingud. Nike’i lepingu väärtus kaheksa aasta jooksul oli väidetavalt 70 miljonit dollarit ja samuti olid tal lepingud Porsche, Eviani, Tag Heueri ja Headiga. Kindlasti teavad paljud ka tema loodud kommibrändi Sugarpova, mis nüüd küll veidi unustusse on vajunud.
Majandusajakiri Forbes andis hinnangu, et Šarapova on olnud kõige rohkem teeniv naissportlane lausa 11 aastat järjest. Kui liita kokku auhinnarahad, toetused ja sponsorlepingud, on ta teeninud 325 miljonit dollarit. Selle näitajaga ta on Serena Williamsi teenitud 350 miljoni dollari järel kõigi aegade teine enim teeninud naissportlane.
Lisaks väga võimsale mängule, jõulistele tagajoonelöökidele ja servile peeti Šarapova suurimaks relvaks tema võitlusvaimu. Ka John McEnroe on öelnud, et Šarapova on üks parimatest võitlejatest kogu tenniseajaloos. Väljakule minnes oli Šarapova alati 100% keskendunud ja tsoonis, ees pokerface. Ning tema vastased reeglina reageerisid sellele üle, sest neil oli tema ees aukartus. Võrgu juures pärast mängu vastasega kätt surudes oli Šarapova justkui ärikohtumisel – kallistused ei olnud tema stiil. Maria Šarapova tahtis alati võita, kuid suutis ka kaotusi võtta vastu nagu tšempion.
“Tennis näitas mulle maailma – ja see näitas mulle, millest ma olen tehtud. See oli viis, kuidas ma ennast testisin ja oma arengut mõõtsin. Ja ükskõik mille ma valin oma järgmiseks tegevuseks, oma järgmiseks ületatavaks mäetipuks, pingutan ma alati. Ma ronin ikka edasi. Ma kasvan ikka edasi,” lõpetas Šarapova oma pöördumise.
Autor Nell Natali Kivi
