Eelmisel nädalal lahkus meie seast 100. eluaastal Aino Issak (2. märts 1920 – 22. mai 2019), kelle medaleid Eesti tennisemeistrivõistlustel on pea võimatu kokku lugeda.
Aino Issak (varem ka Aino Oru ja Aino Utso) hakkas sportima alles 1943. aastal üliõpilasena, kuid hilisele algusele vaatamata jõudis ta Eesti täiskasvanute meistrivõistlustelt võita 27 medalit. Nende hulgas on 7 kulda paarismängudes ja kokku kümme medalit (4 hõbedat, 6 pronksi) üksikmängus. Veel 35-aastasena (1955) kuulus Issak Eesti koondisse, mis võitis NSV Liidu võistkondlikel meistrivõistlustel pronksi.
Kuid oma tõelist sportlikku pikaealisust demonstreeris Issak seeniorina. Alates vanuseklassist 50+ oli Issak Eestis praktiliselt võitmatu ja kaasa tegi ta turniiridel veel ka 90ndate eluaastate algul. 1991. aastal valiti Aino Issak Eesti Tennise Liidu auliikmeks. Just temal oli au lahti lõigata tort Eesti tennise 100. aastapäeva peol (2013).
Ka Issaku töö oli kogu aeg seotud spordiga. Ta alustas veel sportlaskarjääri ajal Tallinna Kehakultuuritehnikumis õppejõuna, seejärel töötas 23 aastat (1955-1978) Tallinna 2. keskkoolis (varem ja praegu Reaalkool) kehalise kasvatuse õpetajana ning Dünamo pansionaadi ujulas kasvatajana (1979-1989).
Võib ette kujutada, et Aino Issak on olnud eeskuju ka paljudele õrnemast soost harrastusmängijaile, kes on näinud endast palju vanemat naist väljakul nii energiliselt tegutsemas, et ka endal tekib tahtmine proovida tõsisemalt ala, mida võib edukalt ka pensionieas harrastada.
Helge mälestus Aino Issakust jääb kõigi tenniseinimeste südamesse.